Puhkus Indoneesias, vargus ja tagasi Eestisse

Meil on olnud plaan oma neli kuud tagasi juba tulla puhkama Indoneesia saartele, kus on kaunid rannad, baarid rannaliival, odavad joogid ja söögid kuni kõige muu odavani välja. Riik ise on otsast lõpuni täis tohutut vaesust, mis paned inimesed tegema kõike, et jumala eest mõnigi sent endale tasku puistada. Siin on palju korruptsiooni, vargusi, hoolimtust, mustust ning igal võimalusel pannakse raha oma taskusse.
Miks just Indoneesia?
Linnad ei ole suurem asi, ainult mõned üksikud ägedad vaatamisväärsused, mis asja ilusaks teevad, ülejäänud muu on täis mustust ja prügi, lärmakaid autosid ja rollereid, mis sõidavad täpselt nii nagu jumal juhatab ja liiklus lubab.
See riik on põnev, kõike seda vaesust oma silmaga näha on omamoodi elamus, mis paneb imestama, inimesed naeratavad siin siiski palju, nad tahavad õudsalt suhelda ja nalja visata. Aga eks nad teavad, et see on ainus viis mis hoiab tuju üleval, hoida oma mõtted positiivsed ka siis kui on tunne, et enam ei oska.

Kohast ja minu tegemistest indoneesias räägin ma järgmises blogis. Igaljuhul üleeile oli see päev kus ma lahkusin indoneesiast ja sõitsin tagasi Eestisse, seega eile hommikul puudutasid mu jalad Eesti maapinda. Pean aga kahjuks ütlema, et ma ei jõua kindlasti kõigiga kohtuda, sest tulen ma Eestisse peamiselt ainult asju ajama.

Vargus vol 1:

Plaanisime siis olla 13.04-21.04 indoneesias puhkamas. Startisime me siis 13.04 öösel, ehk siis varahommikul 00.30 Darwinist lennukiga ajama.
Lennujaama läksime me kohale üpriski varakult, meiega koos lendasid ka kaks meie toredat sõpra Hollandist, kellest üks oli siis meie toaskaaslane.
Lennujaama otsustasime minna taksoga, kuna meid oli omajagu, tellisime suurema auto ja seda me ka saime. Lennujaama jõudes ja natukene peale takso lahkumist märgkab Ott, et telefon on kadunud. Me olime päris kindlad, et telefon jäi taksosse, üks mees siis meie kambast otsustas helistada uuesti taksofirmasse ning palus abi telefoni leidmisel. Meile öeldi, et antakse teade edasi ja siis pmst vaatame edasi kas leiti või ei leitud. Hiljem antigi meile siis teada, et peaksime kuskilt mujalt otsima,et taksos ei olnud mitte midagi, meie ikka tugevalt raiusime, et see ei saa mitte kuskil mujal olla kui autos, kuna enne autosse minekut hotelli ees, Ott just helistas, pani telefoni tasku ja taksosse, väljudes paar minti hiljem avastas et telefoni pole ja me olime samas kohas kus meid takso maha pani, ning seal ei olnud ka suurt rahvastki liikumas kes oleks võinud miskit leida, ainult meie oma punt. Palusime tispetserilt, et äkki on sellel mehel võimalik tagasi tulla, et me otsiksime ise seda telefoni, tema muidugi ütles, et töö kõige esimesena. Kui taksojuhil rahvas peal ja tal vajadust tulla lennujaama, siis saame uurida. Õnneks juhtuski nii, et kuskil poole tunni pärast tuli takso uute reisijatega lennujaama ja meil oli võimalus nende väljudes auto läbi tuhnida, mida aga ei olnud, oli telefon. Küll siis see taksojuht seal moosis, võttis mul käest kinni ja vabandas, et selline asi juhtus üldse, Otile ütles, et kui midagi leiame, siis helistame, Ott andis vist oma telefoni numbri või e-maili, et temaga ühendust võtta kui miskit leidub. Enne minekut küsis mees veel oti käest, et umbes kui ma leian telefoni, et kas Ott raha ka annab selle leiu eest, Ott muidugi, et annan, telefon ikkagi kogu väärtusliku sisuga, ega siis telefon ju 50$ ei maksnud.
Noh mis siis ikka, taksojuht läks minema ja meie juba hakkasime vaikselt olukorraga leppima, et ei mingit telefoni ja lähme ilma selleta reisile.
Oligi siis aeg kui oli vaja minna chech in-i tegema lennujaama kuna lennuni ei olnudki enam kõige rohkem aega. Meie sõbrad Remco ja Oscar, olid juba check in-i ära teinud ja välja läinud kui meie üritasime iseteenindused check in-i teha, mis ei toiminud mingil põhjusel. Järsku kargab siis Remco sisse ja ütles, et kuule, telefon on leitud, taksojuht tuleb kohe tagasi. Mina siis ütlesin Otile, et kuule sa mine juba check in-i ma lähen välja ja võtan telefoni, Ott siis ütleb, et kuule, äkki tahab raha ka, mul oli raha ilusti olemas, et kui vaja, siis maksan ja läksin välja taksot ootama. Remco ja Oscar ütlesid, et kuule sa mine tagasi sisse, tee oma check in ära, me võtame ise telefoni, ma siis ütlesin, et aga me lubasime talle maksta kui ta leiab telefoni ülese, mis sest, et me kõik terve aja siiski pidasime seda nalja varguseks, sest oli see asi igaljuhul väga imelik. Oscar ütles, et ei mingit raha, selle telefoni me saame niiama sellelt vennalt kätte, et mingu ma ikka sisse. Mis siis ikka, parasjagu kui meie laua taga oma chec in-i tegime, tulid Oscar ja Remco sisse Oti telefoniga ja me saime rahulikult hinge tõmmata lõpuks. Tegu ei olnud ikkagi nagu lihtsalt telefoniga, see oli ikka palju väärtuslikku kraami täis ja ei maksnud ka vähe.
Oscar ja Remco rääkisid, et vanamees ei tahtnudki kohe telefoni anda, vaid hakkas kohe raha küsima ja pani telefoni eemale. Remco sai ikka päris vihaseks ja tõstis natuke häält ka, et mis kuradi raha, ma isegi ei näe ju seda, kas see on Oti telefon. Inimesel on telefon kadunud ja sa tuled raha küsima. Noh, eks ta hirmutas selle indu mehe omajagu ära ja andis telefoni värisevate käte tagasi ning pani ilma igasuguse rahata minema. Küll on ikka kahju, et inimesed täis sellist ahnust on. Mul on ma ei tea mitu korda rahakott ära kadunud, alati on see õnneks mul ülese leitud, aga seda muidugi Eestis, isegi siin ma ootan pigem, et mul ei ole võmalust mingil moel seda tagasi saada. Aga näed, õnneks on ka ausaid inimesi palju olemas. Mitte kunagi ei ole mult mitte midagi tahetud, on alati pidanud leidja vaeva nägema ja mässama, et mulle see rahakott tagasi anda, aga kunagi ei ole mult midagi küsitud, aga lihtsalt heast tahtest ja tänutäheks olen ma alati kas mingitki raha andnud või šokolaadi kinkinud, kuna igaljuhul on minu rahakoti sisu kallim olnud kui üks šokolaad või paarkümmend eurot. Indule igaljuhul ei olekski pidanud maksma, juba põhimõtte pärast, kuna teda valdas selline ahnus ja ennekõike oli see telefon tal kindlasti teab kuhu enne ära peidetud. Muidugi sai ka uuritud, et kus kohas see telefon siis leiti ja öeldi, et täitsa tagant pakihoiu ruumist. Tegu oli vist kaheksa kohalise autobussiga, millel taga oli siis koht kuhu oma pagas panna. Olen nõus, et telefon võib sinn taha kukkuda „KUIDAGI“  KUI sa seal viimases reas istud. Ott aga istus täpselt juhi taga, seega mismoodi sai ta telefoni sealt tagant pakiruumist leida, igavesti loll jutt. Aga mis seal ikka, õnneks sai Ott telefoni tagasi ja süda rahul.

Vargus vol 2:

Lennusõit meil kestis siis kuskil oma paar tundi. Balile jõudes valdas mind õud, sul käidi järgi nagu viimne sabarakk ja pakuti taksot. Kõik olid nagu jahil. Kui näiteks üks leidis endale võib-olla klendi, siis kõik teised mesilased ka tiirutasid õie ümber, et äkki saab selle õie koos meepotiga enda autosse. Meeletu, vahet polnud kuhu sa ka ei vaadanud, muudkui taksojuhid sul ümber ja mulisevad: takso, takso, takso...
Igaljuhul saime seal pika kauplemise peale leitud endale takso mis viib otse hotelli ette meid 10 dollariga, ehk siis 100 000 ruupiaga. Üks dollar on 10 000 ruupiat, seega algul oli see päris sega värk seal, muudkui arvutad seal millionites ja tuhandetes jne. Kohati päris naljakas oli seda raha lugeda, näed võtan kotist kümme tonni praegu välja:D Seal sai nagu ikka miljonäri maitse suhu, mis siis, et see miljon sulas näpu vahelt ära ainult mõne tunniga ja olid jälle vaene kuni jälle järgmise miljoni välja võtsid.
Igaljuhul saime me kenasti mööda eluräpaseid ja kitsaid teidpidi oma hotellini, vahelpeal oli küll selline raske tunne, et meid veetakse ikka kuskil täitsa metsa ära ja sinna meid jäetaksegi kõdunema, hirmus kui jubedad need tänavad seal on ja igasugused seal öösel ringi kooserdavad ja isegi siis sulle igasugu teenuseid pakutakse.
Kui me hotelli ära saime oma tuppa ja mõnda aega seal viibinud, otsustasime, et lähme välja ja otsime midagi närimist, kuna kõht puudutas küll õrnalt selgroogu juba. Ott ütles, et siin on igavesti kahtlane olemine, see hotell oli ka selline ajab asja ära koht, et mõtlesime, et kui välja lähme siis tähtsad asja tuleb kaasa võtta. Mina võtsin ikka oma pisikese õlakotikese kaasa, mida oli mugav üle peal visata ja puusa peal tassida. Kotis olid mul kõigele mitte kõige vajalikumale veel kaasas pass, hotelli võti, telefon, krediitkaart, peaaegu miljon ruupiat ja veel lisaks 200 eurot, ehk siis ligi 300$ sula.
Lähme meie siis kenasti poodi, mis oli meil seal samas hotelli juures, meenutab see pigem nagu R-Kioski putkat Eestis. Ostsime siis mõlemad endale juua veidi ja nuudleid. Ott tuli mõttele, et kuna Taavi on ka kuskil meie lähedal hotellis, siis võiks ju selle püüda ülese leida. Nii me siis kahekesi jalutasime mööda pimedaid ja kergelt valgustatud tänavaid kus tiirutasid ringi rollerimehed ja pakkusid sulle taksot pidevalt. Natuke kummaline oli küll.
Lõpuks siis otsa ringi keerates, otsustasime, et küsime veel ühelt kioski poisilt kes parasjagu oma kioski esist puhastas ja pühkis, et ehk teab kus võib hotell asuda. Uurisime ja ta ei tundunud teadvat miskit, seal samas lähedal oli üks tänavavalgustus post, mille varjus seisis üks rollerimees, üpris pime oli ja ega polnud hästi ka teda seal näha. Kioski poiss hüüdis ka korra teda ja küsis temalt, aga ei vastanud see mees midagi, muudkui viibutas seal midagi oma sõrmedega. Noh mis siis ikka, otsustasime, et lähme siis tuldud teedpidi tagasi ja koju. Ott siis astus just üle tee kui mina hakkasin talle järgnema, äkitselt väga kiiresti sõitis rollerimees mulle kiiresti ette, mina astusin sammu tagasi, hea et otsa mulle ei põrutanud. Olin mina kohe päris kindel, et ta tahab mulle taksot jälle pakkuda, nagu nad seal tavaliselt teevad, aga kus sa sellega. Ma kohe hakkasin seal rääkima, et ei taha mina taksot, kui samal ajal hakkaras ta mul väga kiiresti minu kotist kinni ja juba hakkas rolleriga edasi sõitma, koti rihm minu kaela ümber tegi valuda raksu, rihm minu sõrmede vahel libises samuti valusalt ära ja oligi mu kott kogu minu varandusega läinud. Ma oli algul täitsa šokis, ma vaatasin lolli näoga Otile otsa ja ei saanud isegi aru veel, mis nagu just juhtus. Ma olin hämmingus, mul lihtsalt sõidu pealt tõmmati kott ära kogu mu varandusega, mida pidin ma nii enda lähedal hoidma.
Ott siis vaatab ka mulle otsa ja küsib, et pass oli ka kotis eksole? Sel hetkel olin ma rohkem kui hämmingus, ma ei teadnud mis ma nüüd teen, ma olen kuskil pärapõrgus, kuskil Indoneesias, kus on kõik räpane ja vaesusest pulbitsev. Mida ma teen nüüd ilma oma passita, kuidas ma saan siit riigist ometi minema nüüd.
Igaljuhul jah, ma ei teagi mis tunne mind valdas, kohati olin ma rahulik, aga sees valdas mind kabuhirm, oleksin tahtnud nii väga tagasi Austraaliasse või kuhu iganes mujale, aga mitte Indoneesias olla.
Mina käisin välja, et lähme mööda seda teed kuhu see mees põrutas rolleriga, et ehk on võimalus, et võttis kõige tasuvama, nagu raha ja telefoni välja ning viskas ülejäänud kuskile teeääre võssa.
Ilmselgelt ei leidnud me mitte midagi selles pimeduses.
Läksime me siis tagasi hotelli, mässasime igasugu numbrite leidmisega, hotellis receptionis mul lubati kasutada nende arvutit ja telefoni, võisin helistada ja teha mida iganes täiesti tasuta. Hotelli töötjad olid tohutult abivalmid olid igati meil võimelised abiks olema.
Kadunud toa võtme eest ka mult õnneks raha ei nõutud, järgmine päev tehti uus koopia võtmest ja asi korras sellega.
Katsusime me siis arvutist leida mingisugust konsulaati või välisriigi esindust mis tegeleks eestlastega kui pass ja kõik muud dokumendid on ära kadunud. Ott oli endale vahepeal mingit krediiti laadinud paar korda, ehk siis, et saada mingi 20 minti netis tuulata telefoniga, läks see mingi 200$ dollarit seal Indoneesias Otile maksma. Uskumatu.
Igaljuhul lõpuks ma leidsin mingi välisriigi esinduse mis tegeleb Balil. Ott siis kohe helistas, saime õnneks kohe kätte, Ott tegi lühikokkuvõtte ühele Indoneeslasele ja meile öeldi, et me helistaksime uuesti hommikul, kuna praegu nad ei saa midagi teha.
Järgmisel hommikul võtsimegi uuesti ühendust esindusega, meile lubati saada üks naine, kes siis esindas mingil moel eestit, aga ise oli siis indoneeslane.
Saime siis oma jutud räägitud, mis, kus juhtus ja mis edasi saab. Üllatusena tuli siis välja see, et mul ei ole võimalust mitte kuidagi tagasi Austraaliasse minna, kuna mul ei ole mitte mingit passi, mul ainult kaks võimalust. Ma kas jään oma üheks ja pooleks kuuks sinna Indoneesiasse ja tellin oma uue passi sinna, mis võtabki nii kaua umbes aega. Teine võimalus on selline, et naine saab mulle väljastada ajutise dokumendi millega ma pääsengi siis ainult Eestisse, teen seal endale uue passi ja siis alles võin minna tagasi Austraaliasse.
Eesti konsulaadist meile küll räägiti ka võimalusest minna Balilt tagasi Austraaliasse, aga selleks peaksin ma isiklikult suhtlema Austraalia konsulaadiga ja kui nemad on nõus andma mulle selle ühekordse õiguse, siis mul veab. Kuid nendega ühenduse saamine oli suhteliselt välistatud ja kahjuks vastasid meile alati mingid indud ja teab mis, keda minu probleem mingit pidi ei huvitanud. Seega oli minu jaoks ainus võimalus pöörduda tagasi oma riiki, sest mitte mingil juhul ei olnud ma nõus sinna Indoneesiasse jääma kuuks, kaheks ja veel täiesti üksi.
Järgmise päeva õhtul siis kutsusimegi selle naise enda juurde, kes võttis veel mu viimased andmed, ning järgmisel varahommikul andis ta mulle üle minu ajutise dokumendi koos mu pildi ja muude andmetega, mille saan ma tagasipöörduda oma kodumaale.
Et seda dokumenti saada, pidin ma veel enne minema politseisse ja tegema avalduse, et mu asjad ära varastati, selle avaldusega, peaksin ma minema veel migratsiooni ametisse, kus mulle antakse selle alusel mingi sada templit ja loa, et võin selle dokumendiga lennuki peale astuda ja minna tagasi Eestisse.
Politseid aga sai ka palju nalja. Tegin ma siis käsitsi oma avalduse ära, peale seda trükkis teine mees selle kõik ümber arvutisse, siis katsusin seda paberit nii enamvähem 10 korda välja printida, millega nad väga hästi hakkama ei saanud, proovisid seal tinti vahetada, nii et terve põrand oli tinti täis, igaljuhul selle printeriga oli asi suht jokk tol hetkel, kuskil veeti välja veel üks printer, et äkki sellega saab siis. Seni aga ei tegeletud minuga kordagi, ei küsitud, mis juhtus, kuidas juhtus, milline mees välja nägi, mind ei üritatud kuidagi aidata, seal tegeleti oma asjadega ja hoopis teiste inimestega. Rahvast kogunes sinna palju, kuna kõigil oli tol hetkel mingil moel kotid ja passid ära vehitud ja kas seal keegi hoolis? EI!!!.
Seni kuni mina ootasin seda printimist ja teab mida, üritasin ma uuesti politsei või kes iganes ta ka olla üritas, kontakti luua ja küsida, kas ta võiks äkki helistada ka teistesse politsei jaoskondadesse ja uurida, et ehk on keegi leidnud minu passi ja sinna viinud, tema tegi muidugi selle ükskõikse näo pähe ja korrutas, et jajahjajah, ma annan neile teada.
Pikalt oodates mõtlesin, et palun teda uuesti, et ehk ikka helistab, aga tema ikka, et noh ma saatsin neile meili, et kui nad midagi leiavad, siis nad helistavad, aga kuhu sa kurat helistad, mul ei ole telefoni ju, ja ta isegi ei küsinud minuga kaasas olnud Taavilt ega Otilt mingit telefoni numbrit, et juhul kui leitaksegi, et siis mingit kontaktigi saada.
Lõpuks kui nad said selle prinditud paberi valmis ja templid kõik kenasti peal, paber ümbrikus, vaatas mulle politsei härra sellise ahne näoga otsa ja küsis selle templi ja paberi eest 50 000, ehk siis 5$.
Minul imestunud nägu peas, et mis asja, sa küsid mult raha praegu või?
Ütlen talle siis, et mis asja, mult on kõik ära varastatud, kaasaarvatud raha ja teie küsite mult avalduse ja selle paberinutsu eest raha, see ei ole sugugi ilus. Ma olen nõus, et see raha ei ole suur, ma oleks võinud selle ära maksta, aga kuna mul on ka mingid põhimõtted, siis tol hetkel jäingi mina oma põhimõtete juurde, ma ei maska midagi talle. Sel hetkel üks kena tütarlaps tahtis minu eest ise maksta, tegu vast oli ka indoneeslasega. Oh jumal, seda veel vaja, et keegi indoneeslane, kes on isegi vaene rahvas, minu eest maksma peaks. Ütlesin talle kohe, et pane oma raha tagasi, ära maksa minu eest ja üldse sellele häbitule ei tuleks midagi maksta. Ühel hetkel mõtlesin, et kuidas on inglise keeles hinnakiri, millepärast selles suures segaduses, ei tahtnud see mulle kuidagi meenuda. Küsin siis Taavilt kõrvalt, et kuule kuidas on hinnakiri inglise keeles. Nii ma siis politseihärralt küsisingi, et kuule näita mulle seda hinnakirja, kus ma tean palju teil siin mingi asi ka maksab. Tema vaatab mulle otsa ja ütleb, et meil ei ole sellist asja, mina selle peale lajatasin, et aga kuidas te siis raha saate küsida, mille alusel te seda raha minult küsite, äkki ma arvan, et te panete selle raha hoopis endale taha taskusse. Siis sai ta väg vihaseks. Pani templi ümbrikule, allkirja peale ja lõi igavese pauguga selle mulle laua peale ja karjus, näe võta ja kao välja siit, KAO VÄLJA MA ÜTLEN SULLE! Mina muidugi nagu vana rahu ise, et aitähh ja lähengi. Nii ma siis saingi omale selle väärtpaberi täitsa tasuta, küll väikese viperusega, aga tasuta siiski. Lõpuks kui meil olid kõik vajalikud dokumendid olemas, läksime me varahommikul taksoga migratsiooni ametisse oma ajutisele dokumendile templit saama. Kahjuks aga selgus seal, et mul on paar asja puudu, näiteks üks kiri välisriigi esinduselt, mis ütleb, et näe mul juhtus selline lugu ja nemad tunnistavad minuga juhtunud jne. Välja pidi selle andma sama naine, kes mulle ajutise dokumendi tegi. Imelik, et ta seda enne teha ei osanud, ometi on ta sellise asjaga ennegi kokku puutunud, aga kuidas ta sai midagi nii tähtsat unustada?
Igaljuhul oli naine selle paberi lahkesti saatma otse migratsiooni ameti töötajale, kes minuga parasjagu asju ajas. Teine asi mis mul puudu oli, oli lennukipiletid tagasi Eestisse, mida mul parasjagu veel ei olnud muretsetud, kuna plaanisin siiski oma kümme päeva Indoneesias ära olla, puhkan nii palju kui saan ja nagu plaanitud, ning siis sõidan tagasi. Kahjuks aga nad ei olnud nõus mulle enne ühtegi templit andma kui mul ei ole tagasisõidu pileteid.
Olime siis nõus koha peal endale netist pileti ostma, aga mida polnud, oli internet, seega jäi kokkulepe meil selline, et tulen tagasi 21. Aprilli kui olen tagasi Balil, sest samal hommikul pidime me sõitma järgmisse hotelli, mis oli oma jagu kaugemal ja sealt edasi paar päeva hiljem järgmisele saarele Gilile. Lubasime tagasi olla 21. Aprill ja selleks ajaks oleme me endale ka lennupiletid muretsenud.
Igasugustest puhkustest ja teab mis me seal Indoneesias tegime või nägime, räägin ma hiljem, eks mul oli seal ka muid viperusi näiteks krediitkaardiga, mis mul ära varastati koos kõige muuga. Kahjuks ma kuidagi oma rahale ligi ei saanudki, üle kanda mul seda ka võimalik ei olnud, seega elasin ma igati Oti rahade peal, mis sulas nagu teab mis suhkur.  Aidatakse mind siit poolt ja üldse, inimesed minu ümber on nii lahked ja abivalmid, et ma ei suuda kuidagi neid inimesi ära tänada.
Igaljuhul olen ma esimesel päeval saanud ära teha avalduse oma uue passi jaoks, mille peaksin ma ka täna kätte saama, samuti sain ma oma ajutise dokumendi alusel eile endale Elisast oma vana numbri tagasi osta nüüd veel on vaja endale uus telefon muretseda. Mul on küll minu vana vana telefon, millel on laadimine igati tuksis ja kui kuidagi aku täis saangi, siis peab see vastu pool päeva kui mul peaks olema plaan kuhugi helistada või korragi internetti minna.
Juhiload on ka ära varastatud, aga see juhtus mulle Austraalias ühes varasemas kohas, kus ma kolm kuud töötasin, millest jõuan ka kunagi hiljem lähemalt rääkida. Seega teen ma täna ära ka oma uued juhiload, mile peaksin ka kätte saama ühe päevaga, kuna tegu on kiirlubadega.
Lennujaamades oli mul ka dokumentide ja asjadega väikseid viperusi, kohati oli mul tunne, et ei tahetagi mind lennuki peale lasta. Esimesele lennule minnes ei tahetud mind lasta isegi Oti juurde, et temaga hüvasti jätta, ag noh, pika pilli ja anumise peale mulle ikkagi üks minutike anti.
Eestisse tulin ma kleidis, kujutage ette mis näoga mind stockholmis vaadati. Nagu Londoni suvitaja, kellel pole halli aimugi, et Eestis ei ole hetkel 30 kraadi sooja. Mul oli Austraaliast kaasa võetud Indoneesiasse vaid lühikesed püksid, paar maikat, kolm kleiti ja kõik. Ma polnud üldse arvestanud, et peaksin Eestisse sõitma ja soojad asjad endaga kaasa tassima.
Aga nüüd tuleb mul hakata üllatama oma perekonda ja sõpru, otsustasin, et hoian oma suu vaikselt kinni ja ei ütle kellelegi, sest üllatada oleks palju toredam, eriti kuna seda ei oleks keegi osanud oodata. Õnneks on nüüd paljud sõbrad ja osa perekonda end Tallinnasse ja selle lähedusse elama sättinud, seega on võimalus ka kõiki näha. Ühtepidi see reis läheb mulle väga kalliks maksma, kui teisipidi on mul tohutult hea meel Eestis olla, nii ilus on lausa Eesti keelt enda ümber kuulda ja tead, et perekond on ka sinu lähedal ja ohh jumal kui kerge on ikka siin riigis asju ajada.
Kaks minuti ja asi aetud, ainult tee oma suu lahti ja küsi.

Seega kohtumiseni sõbrad ja perekond, sest ma olen nüüd siin, teie lähedal.
Viibin ma Eestis maksimaalselt poolteist nädalat, kes teab, võib-olla mingil põhjusel kauem, aga minimaalselt nädalaJ

Kes tahavad minuga ühendust saada, siis kasutan ma oma vana telefoni numbrit: 56 469 643