Teel Adelaide'i

Kogu juhtunust on möödas juba natuke enam kuineli kuud, seega katsun kõik meelde tuletada, või no nii palju kui vähegi võimalik, teel Halls Creeki kus me elasime ja töötasime oma kolm kuud, sai igaksjuhuks palju ka ülese kirjutatud, et oleks hiljem lihtsam blogi kirjutada.

Tee Adelaide’i oli väga pikk, juhtus igasugu jama ja sai ka nalja, nägime ilusaid – jalustrabavaid kohti ja kõik oli nii enam-vähem okei, ainult et tööd ei olnud, mis oli suurim mure, kuna raha sulas käes.
Enne ära sõitu Perthist käisime läbi ühest mega giga suurest ostukeskusest, kust osta kaasa kõik vajalik reisiks, ostsime külmakasti, kus hoida külma vett pika reisi jaoks, vaja oli meil ka adapterit, et saaks autos oma akusid laadida, mitte küll päris endi akusid, aga telefoni omi kindlasti:D
Meil oli kindel soov, et adapteril peab olema kaks USB auku, et vajadusel kahte telefoni koos laadida, selle me leidsime ühest autopoest, mis osutus ka lõpuks natuke kalliks. Käisime Austraalia tuntud odavas kaubakeskuses Kmartis, kus ei maksnud selline asi vaata et mitte midagi, aga seda me avastasime minna uurima sinna just peale adapteri ostu – targad või mis?:D Aga kurat seda teab, võib-olla see Kmarti kraam oleks vaid kaks päeva meil vastu pidanud:D Igaljuhul vajalik oli olemas. Enamus asjad saime me sealt kätte, ning tegime siis sellest kaunist Perthist kus sai oma kuu aega passitud, lõpuks leegid.

Sõitsime me siis korda mööda nagu ikka, samuti sõitsime me ka pimedal ajal, Tean, et Kängurud on kerged tee peale hüppama, aga meil suhteliselt siiski joppas nende elukatega. Katsusime sõita nii, et kui tema sõidab, siis mina magan ja kui mina sõidan siis tema magab – See viimane asi toimis küll üldiselt, aga minu magamistest ei tulnud sõidu ajal suurt küll midagi välja:D
Mul on alati suur probleem olnud magada autos kui see sõidab ja mitte ainult autos, bussis ja kus iganes, noh, laevas saan ma magada küll, sest siis ma ei saa eriti aru hästi, et miski liigub:D
Miks ma ei saa magada, ei teagi täpselt. Ma tunnen, et ma peaksin koguaeg jälgima, mis väljas toimub, äkki magan ma midagi olulist maha ja äkki on kasulikum kui ma olen üleval, kuna kaks paari silmi on ikka nagu ohutum kui üks. Mul on nagu mingi sisemine kartus, et äkki midagi juhtub siis kui ma magan ja ma ei saagi kõrval karjuda kui näen mingit ohtu või tunnen, et see on kohe tulemas, et saaksin karjuda „pööra paremale“ , või kuhu iganes. Äkki teine väsib ära ja jääb magama, piisab ainult mõnest sekundist magamisest kui võib midagi päris hullu juhtuda. Ja nagu inimestel on ikka kombeks, et väsimus on peal, aga oeh, ma jõuan veel sõita, natukene jne, endil silmad ees nii udused, nagu hakkaks pimedaks jääma. Seega jah, minus on pidevalt mingi hirm. Eks ma sain küll vahepeal magada, aga see oli ka selline, magan, ei maga, magan, ei maga, pidevalt silmad lahti ja pilk tee peale, vahepeal kadus suurest väsimusest üldse igasugune uni ja enamus ajast mis Ott sõitis oli minu pilk õue suunatud. Kui mina aga sõitsin, siis Ott magas ikka kohe 100 dollari eest. Norskas ja puha, ei olnud mina ju üldse kade:D
Lõpuks sai siis Ott näha ka seda tõelist Austraalia maastikku, mäed ja täielik tühjus, sadu kilomeetreid ei mingid mobiililevi. Palju tuli ette ka olukorda kus ei olnud mitusada kilomeetrit ei mingisugust tanklat ja pidi oma pensupaagile lihtsalt pöialt hoidma. Üks oluline fakt veel – tegime me siis enamus ajast ökosõitu. Kuna meil oli päris kena mootor istumise all, siis väga pastalt põhja ei vajutanud. Püüdsime hoida pöördeid stabiilselt 2000 peal, mis tähendab, et saime sõida mingi 90 km/h. Ja nii me enamus teest nii sõitsimegi – kuidagi peab ju raha kokku hoidma:D Väga naljakas oli see, et pmst terve tee Perthist Adelaide’i ei näinudki me ühtegi känguru, rääkimata mingitest kaamlitest ja emudest, mida meile kõike kokku tee ääres hoiatati. Mõne kaamli oleks küll hea meelega üle vaadanud. Ühe korra aga kui mina und lasin, nägi Ott emu, kes oli endale nii korraliku camo lasknud teha, et polnudki aru saada, et ta oli tee ääres, olevat olnud nagu mingi põõsas tee ääes, ehmatas ära küll, oleks see vennike sealt tee äärest välja vulpsanud viimasel hetkel, siis oleks ta küll meile kenasti esistangesse sisse põrutanud ja teab mis sada häda oleks veel meie autol olnud.
Nagu ma eelmises postituses mainisin, siis meil oli paisupaagiga väike jama, eks peal oli mingi auk, mis oli kuidagi kinni sulatatud mingi asjaga ja mis eriti hästi ei mänginud oma rolli välja, siis hoidsime me oma silmad ikka pidevalt tee äärtesse kuna Austraalias jäetakse pidevalt oma auto kuskil tee äärde seisma kui midagi juhtub ja enam edasi ei anna sõita. Kohe esimene auto mille me leidsime oligi meie Toyota Camry, sõitsime kohe tee äärde, et lähme tsekime üle, ehk leiame omale terve paisupaagi, aga noh, nagu tavaliselt, kõik väärtuslik oli kenasti endaga kaasa veetud, seega ei mingit paaki ega midagi muud. Nii sai läbi vaadatud mitmed romud tee ääres, mida aga polnud kunagi, oli meile sobiv paisupaak. Eks meie omaga ajas ju tegelikult asja ära küllJ
Terve tee Adelaide’i kulges mööda esimest maanteed ja selle tee peale jäi palju Roadhousse, kus nii öelda saab endale tuba muretseda, et üks öö end korralikult välja puhata ja edasi sõita, sealt sai kütust osta korraliku papihunniku eest ja süüa ja selline kõige hädavajalikum, mis tähendab, et kõik maksis päris palju ka.
Mäletan siiani ühte korralikku juhtumit kus mina sõitsin ja Ott magas. Me leppisime kokku, et teeme peatuse ühes vähe asutatud kohas nimega Norseman, et võtta sealt kütust, kuna see oli üle pika aja ka üks esimesi võimalusi seda teha. Noh hakkasin juba lõpuks kohale jõudma ja vaatasin, et kütust nagu veel omajagu on, et noh sellega sõidab küll veel oma 100-150 kilti ära. Aga ma ei osanud arvata, et lõpus see seier nii kiiresti kukub. Kui paak on ääreni täis, siis algul see seier nagu esimese saja kilomeetri peale ei liigugi, kuna aga mul oli see pulk lausa üle ühe ja poole seieri, olin ma kindel, et võin sellest Norsemanist korralikult edasi kihutada. Mäletan, et olin sõitnud umbes enda arvates mingi 40 kilti sealt edasi, ise punnis silmadega muudkui vahin selle kütuseseieri poole, muudkui vajub allapoole, mis see nüüd olgu?  Väike hirm nagu oli küll peal, Otti ka nagu ei julgenud ülese äratada, ise ikka raiusin endale, et küll ma jõuan oma 100 kilti ikka ära sõita ja siis saan tankida jne.
Aga Ott ärkas ülese, uuris kus me oleme, ütlesin, et juba Norsemanist möödas ja vaatab siis seda kütuseseierit ja küsib, et kuule kütust ei võtnudki. Mina siis ladusin oma mõeldud teooria lagedale, et jõuab küll järgmise tanklani sõita kuigi kahtlus juba näris viimased 10 kilomeetrit hinge. Ott uurib, et kui kaugel siis see järgmine tankla on, ma muudkui räägin, et ei saa kaugel olla ju, et 100 km jooksul ikka on uus tankla, et ma nägin enne Norsemanist välja tulekut mingit tankla silti, ma täpselt ei mäleta kui kaugel jne. Kuna internetti ka polnud, siis ei saanud nagu uurida kui kaugele siis see uus jääb. Ott ikkagi otsustas, et jääksime seisma, et ma otsa ringi pööraks ja sõidaksin tagasi. Küsis küll mitu korda, et mitu kilomeetrit ma jõudsin sõita Norsemanist, aga kurat ma ei olnud kindel, arvasin ikka mingi 40-50 kilti, kuna enda arust ma kaua ei sõitnud. Olin mingil määral isegi õnnelik, et otsa ringi keerasime, sest ma tõesti ei teadnud täpselt kui kaugel on järgmine tankla ja see seier tõega kukkus ikka eriti kiiresti. Terve tee nagu juba palvetasin, et jumala eest kütus enne otsa ei saaks. Tuli hakkas ka tagasisõidul põlema ja meil polnud aimugi kui kaua see masin meil tulega sõita lubab. Lõpuks aga olimegi tagasi Norsemanis ja tänasin jumalat, et Ott ikkagi õigel ajal ülese ärkas, sest seier oligi viimase kriipsu peale täitsa. Usumatu kuidas see nii ruttu langes lihtsalt. Kahjuks aga teeäärne tankla oli suletud, no johhaidii, see mingi nali siis w?
Õnneks oli seal veel mõni tankla ja saime asja ära aetud, tankida saime aga ka läbi automaadi kuna samuti tankla oli suletud, algul me seda automaati ei näinud ja mõtlesime, et oi johhaidii, mis siis ikka, jäämegi siia ööseks, aga ei, vedas meil. Üldse see öö oli paras vedamine. Peale seda sõitsin ma veel kuskil 70 kilomeetrit kuna olin juba päris väsinud ja tõmbasin kuhugi tee äärsesse puhke alasse ja jäimegi sinna magama ära:D Eelmisel päeval olin ma ikka päääris mõne saja kilomeetri ka läbi põrutanud, seega pole midagi imestada, et uni võttis silma uduseks.

Teel Adelaide’i väisasime me palju huvitavaid paiku, üks väga kaunis linn oli Ceduna, vedas et linna sisse sõites endale trahvi kaela ei keeranud. Mina rahulikult sõidan ja vaatan et mingi tollipunkti taoline värk on seal, aga noh tundus, et kedagi seal ei olnud, ega oodanud meid ja ausalt poleks osanudki oodata et Austraalias peaksin ma kuskile linna sisse sõites tollist läbi käima, seega ma aga vajutasin talda ja sõitsin sealt uhke näoga mööda. Keegi meid nagu taga ka ei hakanud ajama:D
Noh läksime kohe esimese asjana tanklasse mis oli mõni sada meetrit sellest tollist eemal, sisenedes ja oma kauba eest makstes räägib mulle klienditeenindaja, et ma pean peaksin kohe peale tanklast väljumist tagasi sõitma sinna punkti, et meid kontrollitakse üle jne. Päris kiiresti oli neile juba tanklasse teatatud meist kui pättidest:D Mis siis ikka, keerasime otsa ringi ja tegime seal peatuse, välja tuli kaks härrat ja kohe uurisid, et mis pärast me niiviisi minema põrutasime ja seal peatust ei teinud, mina muidugi ütlesin selle peale, et tundus, et seal pole kedagi ja mis iganes punkt se ka pole, siis on see suletud (kusjuures selliseid punkte on siin Austraalias palju, aga olen lausa tõesti suletud punkte ka näinud). Noh mis seal ikka, mees ütles, et kui me poleks tagasi läinud ja lihtsalt linnast läbi põrutanud, oleks võinud see nali mulle 350$ maksma minna – vedas mul.
Ühesõnaga tehti meie autole väike kontroll, uuriti pagasiruumi, et ega meil ei ole mingeid fruite. Ühesõnaga sinna linna sisse ei tohi ma vedada kuskilt mujalt ostetud mingeid tomateid ja kurke ja apelsine ja jumal teab mida. Mina seda täpset põhjust ei tea, aga jah, nii see asi käib. Sellisel moel otsiti meid terve reisi ajal läbi kaks korda. Tegelikult meil oli küll tomatit ja sibulat, aga kõik olid autos sees ja külmakotis, sinna nad ei piilunud:D Minu tuttavatel eestlastel kes meiega  Halls Creekis elasid, neil võeti tervelt paar kilo tomatit käest ära:D
Igaljuhul linn oli väga kaunis ja meeldiv, seal sain ma teist korda Austraalias jala ookeanisse pista, jumal kui ilus oli see vesi, niiii sinine ja kaunis.
Meie järgmiseks sihtpunktiks sai Port Augusta, mis asus väga huvitava koha peal ja mis tõotas ka väga ilusat kohta ookani ääres. Seal me otsustasime igaljuhul ka peatuse teha ja uurida mis seal on. Kohale jõudsime me sinna päris öösel ja ööbisime me kuskil linna ääres, kuskil põllu peal pooleldi, sest noh, tõesti oli seal raske üldse mingit head kohta leida kus oma auto ära parkida ja lihtsalt und lasta.
Enne Port Augustat külastasime me väga kaunist vaadet ookanile, tegu oli pankrannikuka mis peaks olema pikkuselt kuskil üle 100 kilomeetri. Vaade on võimas, sealt allakukkudes ei tasuks lootagi ellujäämisele.

Sel hommikul kui Port Augusta äärelinnas oma pead püsti ajasime, oli meie esimene mõte otsida koht kus me saaksime ennast pesta. Mis on hästi tore Austraalias, on see, et on palju tanklaid kus inimesed saavadki käia dušši all end ilusti puhtaks küürimas ja ei mingit häbitunnet. Austraalia on suur ja matkamist ning pikke läbisõite on palju, on normaalne, et inimene tahab end pesta ja sellised kohad nagu Port Augusta on paljudele ainult läbisõidupunktiks. Otsisime mis me otsisime, lõpuks me ka leidsime pb petrol station’i kus saime ennast kenasti puhtaks pesta, maksma läks see 5$ nägu ja pese kaua tahad, peaasi, et puhtalt välja saad. Peale seda oli väga mõnus olla, kaua me seal linnakeses ei viibinud kuna oli aeg edasi sõida ja ei tahtnud ka pimedas Adelaide’i jõuda. Port Augustast välja sõites nägime eemal ookeani ja mõtlesime, et teeme väikse kõrval põike ja lähme vaatame asja üle. Sinna kuhu me läksime jäi just kui väike küngas, mille peal olid majad ja ümber künka lookles asfalt tee, mega ilus. Kui lõpuks künka otsa jõudsime ja see vaade mis meile avanes, oehhh. Oleks mul vaid raha olnud nii palju, siis just selle koha peale oleksin ma endale maja ostnud mis tegelikult oligi meie kõrval müüja. Tegu oli nagu mõne pisikese saarega mida ümbritses ookean. See vaade jääb surmatunnini mulle meelde:D  Port Augustast välja sõites märkasime me ka ühte suurt romulat ja olime kindlad, et leima sealt endale uue paisupaagi, sest selles suures romulas ometi peab olema päris mõni Toyota Camry, mille paak sobiks just meile. Läksime me siis sinna uurima, töökoda oli pirakas ja otsast lõpuni täis igasugu juppe, mis vähegi autost veel kätte annab saada, paisupaake oli ka terve käputäis, aga meile ei midagi, oleme päris mitmest kohast uurinud, aga tuleb välja, et meil puhta uunikum auto, isegi juppe ei leia sellele autole:D Eks meie paisupaagiga ajas asja küll ilusti ära, aga ikka tahaks korralikku ja tervet. Leppisime siiski olukorraga, et me seda ei leia ja võtsime uuesti suuna Adelaide’i poole.
Vahepeal oli meil võimalik läbi sõita Austraalia pikim sirge, milleks oli 140 km, ei ühtegi käänakut ega midagi, ainult otse, ühtemoodi oli nagu põnev, et me ka sellel teel sõita saame, teisipidi tekkis no selline uni et johhaidi, lihtsalt sõidad ainult otse keset mitte miskit, oleks siis midagi ümberringi vaadatagi, noh mäed olid, aga neid on juba tuhandete kilomeetrite viisi vaadatud, et polnud enam midagi mis nii tohutult vaimustaks, seega tekkis kohutav uni selle tee peal. Adelaide’i jõudsime me ilusti kohale päise päeva ajal, päike paistis ja kõik oli ilus. Linna sisse sõit võttis omajagu aega, autosid oli väga palju ja fooride taga seismist oli tohutult palju. Adelaid ise on minu arust üks mega kaunis linn, armusin sellesse linna kohe kui seda nägin, see oli nii ilus roheline, keset linna voolas läbi jõgi, seal oli suur purskkaev, ümberringi oli näha parke ja palju palju rohelisi muruplatse kus inimesed istusid. Puid oli palju ja kõik oli mega kaunis. Kui mul oleks veel võimalust ja aega, siis kunagi tahaksin ma seda linna rohkem tundma õppida, vaatamisväärsusi on see linn otsast lõpuni täis ja päris mõnda me isegi käisime vaatamas. Seal on ilusad mäed, mille ääri mööda saab sõita ja öösel imetleda linna tuledevalguses. Vaimustav vaatepilt. Paaril ööl me ööbisimegi kuskil mäeotsas kus oli tegelikult palju vaatamisväärsusi, alustades koskedest ja teab milleni välja, märgid näitasid, et me oleks võinud ka mõnda koalapoissi kohata puu otsas, aga kuna meil ei olnud väga palju aega nende otsimiseks ja vaatlemiseks, siis me ei näinudki neid. Käisime vaid paari koske vaatamas ja seda ka öösel alles, ilus oli sellegi poolest. Hommikuti tuli sinna palju palju autosid, parkla oli paksult täis, kõik olid valmis minema matkama ja jooksma ja kõik kosed üle vaatama. Koskesid oli sea palju ja et kogu rada läbi käia võttis see aega mitu tundi, poole peal oli olemas ka puhkepaigad kus oli väike koht kust sai süüa ja juua osta, puhata ja vaadet nautida.
Imeline linn.

Pikemalt Adelaide’ist ja tegemistest seal mõnes järgmises blogis;)