Puhkus Indoneesias, vargus ja tagasi Eestisse

Meil on olnud plaan oma neli kuud tagasi juba tulla puhkama Indoneesia saartele, kus on kaunid rannad, baarid rannaliival, odavad joogid ja söögid kuni kõige muu odavani välja. Riik ise on otsast lõpuni täis tohutut vaesust, mis paned inimesed tegema kõike, et jumala eest mõnigi sent endale tasku puistada. Siin on palju korruptsiooni, vargusi, hoolimtust, mustust ning igal võimalusel pannakse raha oma taskusse.
Miks just Indoneesia?
Linnad ei ole suurem asi, ainult mõned üksikud ägedad vaatamisväärsused, mis asja ilusaks teevad, ülejäänud muu on täis mustust ja prügi, lärmakaid autosid ja rollereid, mis sõidavad täpselt nii nagu jumal juhatab ja liiklus lubab.
See riik on põnev, kõike seda vaesust oma silmaga näha on omamoodi elamus, mis paneb imestama, inimesed naeratavad siin siiski palju, nad tahavad õudsalt suhelda ja nalja visata. Aga eks nad teavad, et see on ainus viis mis hoiab tuju üleval, hoida oma mõtted positiivsed ka siis kui on tunne, et enam ei oska.

Kohast ja minu tegemistest indoneesias räägin ma järgmises blogis. Igaljuhul üleeile oli see päev kus ma lahkusin indoneesiast ja sõitsin tagasi Eestisse, seega eile hommikul puudutasid mu jalad Eesti maapinda. Pean aga kahjuks ütlema, et ma ei jõua kindlasti kõigiga kohtuda, sest tulen ma Eestisse peamiselt ainult asju ajama.

Vargus vol 1:

Plaanisime siis olla 13.04-21.04 indoneesias puhkamas. Startisime me siis 13.04 öösel, ehk siis varahommikul 00.30 Darwinist lennukiga ajama.
Lennujaama läksime me kohale üpriski varakult, meiega koos lendasid ka kaks meie toredat sõpra Hollandist, kellest üks oli siis meie toaskaaslane.
Lennujaama otsustasime minna taksoga, kuna meid oli omajagu, tellisime suurema auto ja seda me ka saime. Lennujaama jõudes ja natukene peale takso lahkumist märgkab Ott, et telefon on kadunud. Me olime päris kindlad, et telefon jäi taksosse, üks mees siis meie kambast otsustas helistada uuesti taksofirmasse ning palus abi telefoni leidmisel. Meile öeldi, et antakse teade edasi ja siis pmst vaatame edasi kas leiti või ei leitud. Hiljem antigi meile siis teada, et peaksime kuskilt mujalt otsima,et taksos ei olnud mitte midagi, meie ikka tugevalt raiusime, et see ei saa mitte kuskil mujal olla kui autos, kuna enne autosse minekut hotelli ees, Ott just helistas, pani telefoni tasku ja taksosse, väljudes paar minti hiljem avastas et telefoni pole ja me olime samas kohas kus meid takso maha pani, ning seal ei olnud ka suurt rahvastki liikumas kes oleks võinud miskit leida, ainult meie oma punt. Palusime tispetserilt, et äkki on sellel mehel võimalik tagasi tulla, et me otsiksime ise seda telefoni, tema muidugi ütles, et töö kõige esimesena. Kui taksojuhil rahvas peal ja tal vajadust tulla lennujaama, siis saame uurida. Õnneks juhtuski nii, et kuskil poole tunni pärast tuli takso uute reisijatega lennujaama ja meil oli võimalus nende väljudes auto läbi tuhnida, mida aga ei olnud, oli telefon. Küll siis see taksojuht seal moosis, võttis mul käest kinni ja vabandas, et selline asi juhtus üldse, Otile ütles, et kui midagi leiame, siis helistame, Ott andis vist oma telefoni numbri või e-maili, et temaga ühendust võtta kui miskit leidub. Enne minekut küsis mees veel oti käest, et umbes kui ma leian telefoni, et kas Ott raha ka annab selle leiu eest, Ott muidugi, et annan, telefon ikkagi kogu väärtusliku sisuga, ega siis telefon ju 50$ ei maksnud.
Noh mis siis ikka, taksojuht läks minema ja meie juba hakkasime vaikselt olukorraga leppima, et ei mingit telefoni ja lähme ilma selleta reisile.
Oligi siis aeg kui oli vaja minna chech in-i tegema lennujaama kuna lennuni ei olnudki enam kõige rohkem aega. Meie sõbrad Remco ja Oscar, olid juba check in-i ära teinud ja välja läinud kui meie üritasime iseteenindused check in-i teha, mis ei toiminud mingil põhjusel. Järsku kargab siis Remco sisse ja ütles, et kuule, telefon on leitud, taksojuht tuleb kohe tagasi. Mina siis ütlesin Otile, et kuule sa mine juba check in-i ma lähen välja ja võtan telefoni, Ott siis ütleb, et kuule, äkki tahab raha ka, mul oli raha ilusti olemas, et kui vaja, siis maksan ja läksin välja taksot ootama. Remco ja Oscar ütlesid, et kuule sa mine tagasi sisse, tee oma check in ära, me võtame ise telefoni, ma siis ütlesin, et aga me lubasime talle maksta kui ta leiab telefoni ülese, mis sest, et me kõik terve aja siiski pidasime seda nalja varguseks, sest oli see asi igaljuhul väga imelik. Oscar ütles, et ei mingit raha, selle telefoni me saame niiama sellelt vennalt kätte, et mingu ma ikka sisse. Mis siis ikka, parasjagu kui meie laua taga oma chec in-i tegime, tulid Oscar ja Remco sisse Oti telefoniga ja me saime rahulikult hinge tõmmata lõpuks. Tegu ei olnud ikkagi nagu lihtsalt telefoniga, see oli ikka palju väärtuslikku kraami täis ja ei maksnud ka vähe.
Oscar ja Remco rääkisid, et vanamees ei tahtnudki kohe telefoni anda, vaid hakkas kohe raha küsima ja pani telefoni eemale. Remco sai ikka päris vihaseks ja tõstis natuke häält ka, et mis kuradi raha, ma isegi ei näe ju seda, kas see on Oti telefon. Inimesel on telefon kadunud ja sa tuled raha küsima. Noh, eks ta hirmutas selle indu mehe omajagu ära ja andis telefoni värisevate käte tagasi ning pani ilma igasuguse rahata minema. Küll on ikka kahju, et inimesed täis sellist ahnust on. Mul on ma ei tea mitu korda rahakott ära kadunud, alati on see õnneks mul ülese leitud, aga seda muidugi Eestis, isegi siin ma ootan pigem, et mul ei ole võmalust mingil moel seda tagasi saada. Aga näed, õnneks on ka ausaid inimesi palju olemas. Mitte kunagi ei ole mult mitte midagi tahetud, on alati pidanud leidja vaeva nägema ja mässama, et mulle see rahakott tagasi anda, aga kunagi ei ole mult midagi küsitud, aga lihtsalt heast tahtest ja tänutäheks olen ma alati kas mingitki raha andnud või šokolaadi kinkinud, kuna igaljuhul on minu rahakoti sisu kallim olnud kui üks šokolaad või paarkümmend eurot. Indule igaljuhul ei olekski pidanud maksma, juba põhimõtte pärast, kuna teda valdas selline ahnus ja ennekõike oli see telefon tal kindlasti teab kuhu enne ära peidetud. Muidugi sai ka uuritud, et kus kohas see telefon siis leiti ja öeldi, et täitsa tagant pakihoiu ruumist. Tegu oli vist kaheksa kohalise autobussiga, millel taga oli siis koht kuhu oma pagas panna. Olen nõus, et telefon võib sinn taha kukkuda „KUIDAGI“  KUI sa seal viimases reas istud. Ott aga istus täpselt juhi taga, seega mismoodi sai ta telefoni sealt tagant pakiruumist leida, igavesti loll jutt. Aga mis seal ikka, õnneks sai Ott telefoni tagasi ja süda rahul.

Vargus vol 2:

Lennusõit meil kestis siis kuskil oma paar tundi. Balile jõudes valdas mind õud, sul käidi järgi nagu viimne sabarakk ja pakuti taksot. Kõik olid nagu jahil. Kui näiteks üks leidis endale võib-olla klendi, siis kõik teised mesilased ka tiirutasid õie ümber, et äkki saab selle õie koos meepotiga enda autosse. Meeletu, vahet polnud kuhu sa ka ei vaadanud, muudkui taksojuhid sul ümber ja mulisevad: takso, takso, takso...
Igaljuhul saime seal pika kauplemise peale leitud endale takso mis viib otse hotelli ette meid 10 dollariga, ehk siis 100 000 ruupiaga. Üks dollar on 10 000 ruupiat, seega algul oli see päris sega värk seal, muudkui arvutad seal millionites ja tuhandetes jne. Kohati päris naljakas oli seda raha lugeda, näed võtan kotist kümme tonni praegu välja:D Seal sai nagu ikka miljonäri maitse suhu, mis siis, et see miljon sulas näpu vahelt ära ainult mõne tunniga ja olid jälle vaene kuni jälle järgmise miljoni välja võtsid.
Igaljuhul saime me kenasti mööda eluräpaseid ja kitsaid teidpidi oma hotellini, vahelpeal oli küll selline raske tunne, et meid veetakse ikka kuskil täitsa metsa ära ja sinna meid jäetaksegi kõdunema, hirmus kui jubedad need tänavad seal on ja igasugused seal öösel ringi kooserdavad ja isegi siis sulle igasugu teenuseid pakutakse.
Kui me hotelli ära saime oma tuppa ja mõnda aega seal viibinud, otsustasime, et lähme välja ja otsime midagi närimist, kuna kõht puudutas küll õrnalt selgroogu juba. Ott ütles, et siin on igavesti kahtlane olemine, see hotell oli ka selline ajab asja ära koht, et mõtlesime, et kui välja lähme siis tähtsad asja tuleb kaasa võtta. Mina võtsin ikka oma pisikese õlakotikese kaasa, mida oli mugav üle peal visata ja puusa peal tassida. Kotis olid mul kõigele mitte kõige vajalikumale veel kaasas pass, hotelli võti, telefon, krediitkaart, peaaegu miljon ruupiat ja veel lisaks 200 eurot, ehk siis ligi 300$ sula.
Lähme meie siis kenasti poodi, mis oli meil seal samas hotelli juures, meenutab see pigem nagu R-Kioski putkat Eestis. Ostsime siis mõlemad endale juua veidi ja nuudleid. Ott tuli mõttele, et kuna Taavi on ka kuskil meie lähedal hotellis, siis võiks ju selle püüda ülese leida. Nii me siis kahekesi jalutasime mööda pimedaid ja kergelt valgustatud tänavaid kus tiirutasid ringi rollerimehed ja pakkusid sulle taksot pidevalt. Natuke kummaline oli küll.
Lõpuks siis otsa ringi keerates, otsustasime, et küsime veel ühelt kioski poisilt kes parasjagu oma kioski esist puhastas ja pühkis, et ehk teab kus võib hotell asuda. Uurisime ja ta ei tundunud teadvat miskit, seal samas lähedal oli üks tänavavalgustus post, mille varjus seisis üks rollerimees, üpris pime oli ja ega polnud hästi ka teda seal näha. Kioski poiss hüüdis ka korra teda ja küsis temalt, aga ei vastanud see mees midagi, muudkui viibutas seal midagi oma sõrmedega. Noh mis siis ikka, otsustasime, et lähme siis tuldud teedpidi tagasi ja koju. Ott siis astus just üle tee kui mina hakkasin talle järgnema, äkitselt väga kiiresti sõitis rollerimees mulle kiiresti ette, mina astusin sammu tagasi, hea et otsa mulle ei põrutanud. Olin mina kohe päris kindel, et ta tahab mulle taksot jälle pakkuda, nagu nad seal tavaliselt teevad, aga kus sa sellega. Ma kohe hakkasin seal rääkima, et ei taha mina taksot, kui samal ajal hakkaras ta mul väga kiiresti minu kotist kinni ja juba hakkas rolleriga edasi sõitma, koti rihm minu kaela ümber tegi valuda raksu, rihm minu sõrmede vahel libises samuti valusalt ära ja oligi mu kott kogu minu varandusega läinud. Ma oli algul täitsa šokis, ma vaatasin lolli näoga Otile otsa ja ei saanud isegi aru veel, mis nagu just juhtus. Ma olin hämmingus, mul lihtsalt sõidu pealt tõmmati kott ära kogu mu varandusega, mida pidin ma nii enda lähedal hoidma.
Ott siis vaatab ka mulle otsa ja küsib, et pass oli ka kotis eksole? Sel hetkel olin ma rohkem kui hämmingus, ma ei teadnud mis ma nüüd teen, ma olen kuskil pärapõrgus, kuskil Indoneesias, kus on kõik räpane ja vaesusest pulbitsev. Mida ma teen nüüd ilma oma passita, kuidas ma saan siit riigist ometi minema nüüd.
Igaljuhul jah, ma ei teagi mis tunne mind valdas, kohati olin ma rahulik, aga sees valdas mind kabuhirm, oleksin tahtnud nii väga tagasi Austraaliasse või kuhu iganes mujale, aga mitte Indoneesias olla.
Mina käisin välja, et lähme mööda seda teed kuhu see mees põrutas rolleriga, et ehk on võimalus, et võttis kõige tasuvama, nagu raha ja telefoni välja ning viskas ülejäänud kuskile teeääre võssa.
Ilmselgelt ei leidnud me mitte midagi selles pimeduses.
Läksime me siis tagasi hotelli, mässasime igasugu numbrite leidmisega, hotellis receptionis mul lubati kasutada nende arvutit ja telefoni, võisin helistada ja teha mida iganes täiesti tasuta. Hotelli töötjad olid tohutult abivalmid olid igati meil võimelised abiks olema.
Kadunud toa võtme eest ka mult õnneks raha ei nõutud, järgmine päev tehti uus koopia võtmest ja asi korras sellega.
Katsusime me siis arvutist leida mingisugust konsulaati või välisriigi esindust mis tegeleks eestlastega kui pass ja kõik muud dokumendid on ära kadunud. Ott oli endale vahepeal mingit krediiti laadinud paar korda, ehk siis, et saada mingi 20 minti netis tuulata telefoniga, läks see mingi 200$ dollarit seal Indoneesias Otile maksma. Uskumatu.
Igaljuhul lõpuks ma leidsin mingi välisriigi esinduse mis tegeleb Balil. Ott siis kohe helistas, saime õnneks kohe kätte, Ott tegi lühikokkuvõtte ühele Indoneeslasele ja meile öeldi, et me helistaksime uuesti hommikul, kuna praegu nad ei saa midagi teha.
Järgmisel hommikul võtsimegi uuesti ühendust esindusega, meile lubati saada üks naine, kes siis esindas mingil moel eestit, aga ise oli siis indoneeslane.
Saime siis oma jutud räägitud, mis, kus juhtus ja mis edasi saab. Üllatusena tuli siis välja see, et mul ei ole võimalust mitte kuidagi tagasi Austraaliasse minna, kuna mul ei ole mitte mingit passi, mul ainult kaks võimalust. Ma kas jään oma üheks ja pooleks kuuks sinna Indoneesiasse ja tellin oma uue passi sinna, mis võtabki nii kaua umbes aega. Teine võimalus on selline, et naine saab mulle väljastada ajutise dokumendi millega ma pääsengi siis ainult Eestisse, teen seal endale uue passi ja siis alles võin minna tagasi Austraaliasse.
Eesti konsulaadist meile küll räägiti ka võimalusest minna Balilt tagasi Austraaliasse, aga selleks peaksin ma isiklikult suhtlema Austraalia konsulaadiga ja kui nemad on nõus andma mulle selle ühekordse õiguse, siis mul veab. Kuid nendega ühenduse saamine oli suhteliselt välistatud ja kahjuks vastasid meile alati mingid indud ja teab mis, keda minu probleem mingit pidi ei huvitanud. Seega oli minu jaoks ainus võimalus pöörduda tagasi oma riiki, sest mitte mingil juhul ei olnud ma nõus sinna Indoneesiasse jääma kuuks, kaheks ja veel täiesti üksi.
Järgmise päeva õhtul siis kutsusimegi selle naise enda juurde, kes võttis veel mu viimased andmed, ning järgmisel varahommikul andis ta mulle üle minu ajutise dokumendi koos mu pildi ja muude andmetega, mille saan ma tagasipöörduda oma kodumaale.
Et seda dokumenti saada, pidin ma veel enne minema politseisse ja tegema avalduse, et mu asjad ära varastati, selle avaldusega, peaksin ma minema veel migratsiooni ametisse, kus mulle antakse selle alusel mingi sada templit ja loa, et võin selle dokumendiga lennuki peale astuda ja minna tagasi Eestisse.
Politseid aga sai ka palju nalja. Tegin ma siis käsitsi oma avalduse ära, peale seda trükkis teine mees selle kõik ümber arvutisse, siis katsusin seda paberit nii enamvähem 10 korda välja printida, millega nad väga hästi hakkama ei saanud, proovisid seal tinti vahetada, nii et terve põrand oli tinti täis, igaljuhul selle printeriga oli asi suht jokk tol hetkel, kuskil veeti välja veel üks printer, et äkki sellega saab siis. Seni aga ei tegeletud minuga kordagi, ei küsitud, mis juhtus, kuidas juhtus, milline mees välja nägi, mind ei üritatud kuidagi aidata, seal tegeleti oma asjadega ja hoopis teiste inimestega. Rahvast kogunes sinna palju, kuna kõigil oli tol hetkel mingil moel kotid ja passid ära vehitud ja kas seal keegi hoolis? EI!!!.
Seni kuni mina ootasin seda printimist ja teab mida, üritasin ma uuesti politsei või kes iganes ta ka olla üritas, kontakti luua ja küsida, kas ta võiks äkki helistada ka teistesse politsei jaoskondadesse ja uurida, et ehk on keegi leidnud minu passi ja sinna viinud, tema tegi muidugi selle ükskõikse näo pähe ja korrutas, et jajahjajah, ma annan neile teada.
Pikalt oodates mõtlesin, et palun teda uuesti, et ehk ikka helistab, aga tema ikka, et noh ma saatsin neile meili, et kui nad midagi leiavad, siis nad helistavad, aga kuhu sa kurat helistad, mul ei ole telefoni ju, ja ta isegi ei küsinud minuga kaasas olnud Taavilt ega Otilt mingit telefoni numbrit, et juhul kui leitaksegi, et siis mingit kontaktigi saada.
Lõpuks kui nad said selle prinditud paberi valmis ja templid kõik kenasti peal, paber ümbrikus, vaatas mulle politsei härra sellise ahne näoga otsa ja küsis selle templi ja paberi eest 50 000, ehk siis 5$.
Minul imestunud nägu peas, et mis asja, sa küsid mult raha praegu või?
Ütlen talle siis, et mis asja, mult on kõik ära varastatud, kaasaarvatud raha ja teie küsite mult avalduse ja selle paberinutsu eest raha, see ei ole sugugi ilus. Ma olen nõus, et see raha ei ole suur, ma oleks võinud selle ära maksta, aga kuna mul on ka mingid põhimõtted, siis tol hetkel jäingi mina oma põhimõtete juurde, ma ei maska midagi talle. Sel hetkel üks kena tütarlaps tahtis minu eest ise maksta, tegu vast oli ka indoneeslasega. Oh jumal, seda veel vaja, et keegi indoneeslane, kes on isegi vaene rahvas, minu eest maksma peaks. Ütlesin talle kohe, et pane oma raha tagasi, ära maksa minu eest ja üldse sellele häbitule ei tuleks midagi maksta. Ühel hetkel mõtlesin, et kuidas on inglise keeles hinnakiri, millepärast selles suures segaduses, ei tahtnud see mulle kuidagi meenuda. Küsin siis Taavilt kõrvalt, et kuule kuidas on hinnakiri inglise keeles. Nii ma siis politseihärralt küsisingi, et kuule näita mulle seda hinnakirja, kus ma tean palju teil siin mingi asi ka maksab. Tema vaatab mulle otsa ja ütleb, et meil ei ole sellist asja, mina selle peale lajatasin, et aga kuidas te siis raha saate küsida, mille alusel te seda raha minult küsite, äkki ma arvan, et te panete selle raha hoopis endale taha taskusse. Siis sai ta väg vihaseks. Pani templi ümbrikule, allkirja peale ja lõi igavese pauguga selle mulle laua peale ja karjus, näe võta ja kao välja siit, KAO VÄLJA MA ÜTLEN SULLE! Mina muidugi nagu vana rahu ise, et aitähh ja lähengi. Nii ma siis saingi omale selle väärtpaberi täitsa tasuta, küll väikese viperusega, aga tasuta siiski. Lõpuks kui meil olid kõik vajalikud dokumendid olemas, läksime me varahommikul taksoga migratsiooni ametisse oma ajutisele dokumendile templit saama. Kahjuks aga selgus seal, et mul on paar asja puudu, näiteks üks kiri välisriigi esinduselt, mis ütleb, et näe mul juhtus selline lugu ja nemad tunnistavad minuga juhtunud jne. Välja pidi selle andma sama naine, kes mulle ajutise dokumendi tegi. Imelik, et ta seda enne teha ei osanud, ometi on ta sellise asjaga ennegi kokku puutunud, aga kuidas ta sai midagi nii tähtsat unustada?
Igaljuhul oli naine selle paberi lahkesti saatma otse migratsiooni ameti töötajale, kes minuga parasjagu asju ajas. Teine asi mis mul puudu oli, oli lennukipiletid tagasi Eestisse, mida mul parasjagu veel ei olnud muretsetud, kuna plaanisin siiski oma kümme päeva Indoneesias ära olla, puhkan nii palju kui saan ja nagu plaanitud, ning siis sõidan tagasi. Kahjuks aga nad ei olnud nõus mulle enne ühtegi templit andma kui mul ei ole tagasisõidu pileteid.
Olime siis nõus koha peal endale netist pileti ostma, aga mida polnud, oli internet, seega jäi kokkulepe meil selline, et tulen tagasi 21. Aprilli kui olen tagasi Balil, sest samal hommikul pidime me sõitma järgmisse hotelli, mis oli oma jagu kaugemal ja sealt edasi paar päeva hiljem järgmisele saarele Gilile. Lubasime tagasi olla 21. Aprill ja selleks ajaks oleme me endale ka lennupiletid muretsenud.
Igasugustest puhkustest ja teab mis me seal Indoneesias tegime või nägime, räägin ma hiljem, eks mul oli seal ka muid viperusi näiteks krediitkaardiga, mis mul ära varastati koos kõige muuga. Kahjuks ma kuidagi oma rahale ligi ei saanudki, üle kanda mul seda ka võimalik ei olnud, seega elasin ma igati Oti rahade peal, mis sulas nagu teab mis suhkur.  Aidatakse mind siit poolt ja üldse, inimesed minu ümber on nii lahked ja abivalmid, et ma ei suuda kuidagi neid inimesi ära tänada.
Igaljuhul olen ma esimesel päeval saanud ära teha avalduse oma uue passi jaoks, mille peaksin ma ka täna kätte saama, samuti sain ma oma ajutise dokumendi alusel eile endale Elisast oma vana numbri tagasi osta nüüd veel on vaja endale uus telefon muretseda. Mul on küll minu vana vana telefon, millel on laadimine igati tuksis ja kui kuidagi aku täis saangi, siis peab see vastu pool päeva kui mul peaks olema plaan kuhugi helistada või korragi internetti minna.
Juhiload on ka ära varastatud, aga see juhtus mulle Austraalias ühes varasemas kohas, kus ma kolm kuud töötasin, millest jõuan ka kunagi hiljem lähemalt rääkida. Seega teen ma täna ära ka oma uued juhiload, mile peaksin ka kätte saama ühe päevaga, kuna tegu on kiirlubadega.
Lennujaamades oli mul ka dokumentide ja asjadega väikseid viperusi, kohati oli mul tunne, et ei tahetagi mind lennuki peale lasta. Esimesele lennule minnes ei tahetud mind lasta isegi Oti juurde, et temaga hüvasti jätta, ag noh, pika pilli ja anumise peale mulle ikkagi üks minutike anti.
Eestisse tulin ma kleidis, kujutage ette mis näoga mind stockholmis vaadati. Nagu Londoni suvitaja, kellel pole halli aimugi, et Eestis ei ole hetkel 30 kraadi sooja. Mul oli Austraaliast kaasa võetud Indoneesiasse vaid lühikesed püksid, paar maikat, kolm kleiti ja kõik. Ma polnud üldse arvestanud, et peaksin Eestisse sõitma ja soojad asjad endaga kaasa tassima.
Aga nüüd tuleb mul hakata üllatama oma perekonda ja sõpru, otsustasin, et hoian oma suu vaikselt kinni ja ei ütle kellelegi, sest üllatada oleks palju toredam, eriti kuna seda ei oleks keegi osanud oodata. Õnneks on nüüd paljud sõbrad ja osa perekonda end Tallinnasse ja selle lähedusse elama sättinud, seega on võimalus ka kõiki näha. Ühtepidi see reis läheb mulle väga kalliks maksma, kui teisipidi on mul tohutult hea meel Eestis olla, nii ilus on lausa Eesti keelt enda ümber kuulda ja tead, et perekond on ka sinu lähedal ja ohh jumal kui kerge on ikka siin riigis asju ajada.
Kaks minuti ja asi aetud, ainult tee oma suu lahti ja küsi.

Seega kohtumiseni sõbrad ja perekond, sest ma olen nüüd siin, teie lähedal.
Viibin ma Eestis maksimaalselt poolteist nädalat, kes teab, võib-olla mingil põhjusel kauem, aga minimaalselt nädalaJ

Kes tahavad minuga ühendust saada, siis kasutan ma oma vana telefoni numbrit: 56 469 643

Teel Adelaide'i

Kogu juhtunust on möödas juba natuke enam kuineli kuud, seega katsun kõik meelde tuletada, või no nii palju kui vähegi võimalik, teel Halls Creeki kus me elasime ja töötasime oma kolm kuud, sai igaksjuhuks palju ka ülese kirjutatud, et oleks hiljem lihtsam blogi kirjutada.

Tee Adelaide’i oli väga pikk, juhtus igasugu jama ja sai ka nalja, nägime ilusaid – jalustrabavaid kohti ja kõik oli nii enam-vähem okei, ainult et tööd ei olnud, mis oli suurim mure, kuna raha sulas käes.
Enne ära sõitu Perthist käisime läbi ühest mega giga suurest ostukeskusest, kust osta kaasa kõik vajalik reisiks, ostsime külmakasti, kus hoida külma vett pika reisi jaoks, vaja oli meil ka adapterit, et saaks autos oma akusid laadida, mitte küll päris endi akusid, aga telefoni omi kindlasti:D
Meil oli kindel soov, et adapteril peab olema kaks USB auku, et vajadusel kahte telefoni koos laadida, selle me leidsime ühest autopoest, mis osutus ka lõpuks natuke kalliks. Käisime Austraalia tuntud odavas kaubakeskuses Kmartis, kus ei maksnud selline asi vaata et mitte midagi, aga seda me avastasime minna uurima sinna just peale adapteri ostu – targad või mis?:D Aga kurat seda teab, võib-olla see Kmarti kraam oleks vaid kaks päeva meil vastu pidanud:D Igaljuhul vajalik oli olemas. Enamus asjad saime me sealt kätte, ning tegime siis sellest kaunist Perthist kus sai oma kuu aega passitud, lõpuks leegid.

Sõitsime me siis korda mööda nagu ikka, samuti sõitsime me ka pimedal ajal, Tean, et Kängurud on kerged tee peale hüppama, aga meil suhteliselt siiski joppas nende elukatega. Katsusime sõita nii, et kui tema sõidab, siis mina magan ja kui mina sõidan siis tema magab – See viimane asi toimis küll üldiselt, aga minu magamistest ei tulnud sõidu ajal suurt küll midagi välja:D
Mul on alati suur probleem olnud magada autos kui see sõidab ja mitte ainult autos, bussis ja kus iganes, noh, laevas saan ma magada küll, sest siis ma ei saa eriti aru hästi, et miski liigub:D
Miks ma ei saa magada, ei teagi täpselt. Ma tunnen, et ma peaksin koguaeg jälgima, mis väljas toimub, äkki magan ma midagi olulist maha ja äkki on kasulikum kui ma olen üleval, kuna kaks paari silmi on ikka nagu ohutum kui üks. Mul on nagu mingi sisemine kartus, et äkki midagi juhtub siis kui ma magan ja ma ei saagi kõrval karjuda kui näen mingit ohtu või tunnen, et see on kohe tulemas, et saaksin karjuda „pööra paremale“ , või kuhu iganes. Äkki teine väsib ära ja jääb magama, piisab ainult mõnest sekundist magamisest kui võib midagi päris hullu juhtuda. Ja nagu inimestel on ikka kombeks, et väsimus on peal, aga oeh, ma jõuan veel sõita, natukene jne, endil silmad ees nii udused, nagu hakkaks pimedaks jääma. Seega jah, minus on pidevalt mingi hirm. Eks ma sain küll vahepeal magada, aga see oli ka selline, magan, ei maga, magan, ei maga, pidevalt silmad lahti ja pilk tee peale, vahepeal kadus suurest väsimusest üldse igasugune uni ja enamus ajast mis Ott sõitis oli minu pilk õue suunatud. Kui mina aga sõitsin, siis Ott magas ikka kohe 100 dollari eest. Norskas ja puha, ei olnud mina ju üldse kade:D
Lõpuks sai siis Ott näha ka seda tõelist Austraalia maastikku, mäed ja täielik tühjus, sadu kilomeetreid ei mingid mobiililevi. Palju tuli ette ka olukorda kus ei olnud mitusada kilomeetrit ei mingisugust tanklat ja pidi oma pensupaagile lihtsalt pöialt hoidma. Üks oluline fakt veel – tegime me siis enamus ajast ökosõitu. Kuna meil oli päris kena mootor istumise all, siis väga pastalt põhja ei vajutanud. Püüdsime hoida pöördeid stabiilselt 2000 peal, mis tähendab, et saime sõida mingi 90 km/h. Ja nii me enamus teest nii sõitsimegi – kuidagi peab ju raha kokku hoidma:D Väga naljakas oli see, et pmst terve tee Perthist Adelaide’i ei näinudki me ühtegi känguru, rääkimata mingitest kaamlitest ja emudest, mida meile kõike kokku tee ääres hoiatati. Mõne kaamli oleks küll hea meelega üle vaadanud. Ühe korra aga kui mina und lasin, nägi Ott emu, kes oli endale nii korraliku camo lasknud teha, et polnudki aru saada, et ta oli tee ääres, olevat olnud nagu mingi põõsas tee ääes, ehmatas ära küll, oleks see vennike sealt tee äärest välja vulpsanud viimasel hetkel, siis oleks ta küll meile kenasti esistangesse sisse põrutanud ja teab mis sada häda oleks veel meie autol olnud.
Nagu ma eelmises postituses mainisin, siis meil oli paisupaagiga väike jama, eks peal oli mingi auk, mis oli kuidagi kinni sulatatud mingi asjaga ja mis eriti hästi ei mänginud oma rolli välja, siis hoidsime me oma silmad ikka pidevalt tee äärtesse kuna Austraalias jäetakse pidevalt oma auto kuskil tee äärde seisma kui midagi juhtub ja enam edasi ei anna sõita. Kohe esimene auto mille me leidsime oligi meie Toyota Camry, sõitsime kohe tee äärde, et lähme tsekime üle, ehk leiame omale terve paisupaagi, aga noh, nagu tavaliselt, kõik väärtuslik oli kenasti endaga kaasa veetud, seega ei mingit paaki ega midagi muud. Nii sai läbi vaadatud mitmed romud tee ääres, mida aga polnud kunagi, oli meile sobiv paisupaak. Eks meie omaga ajas ju tegelikult asja ära küllJ
Terve tee Adelaide’i kulges mööda esimest maanteed ja selle tee peale jäi palju Roadhousse, kus nii öelda saab endale tuba muretseda, et üks öö end korralikult välja puhata ja edasi sõita, sealt sai kütust osta korraliku papihunniku eest ja süüa ja selline kõige hädavajalikum, mis tähendab, et kõik maksis päris palju ka.
Mäletan siiani ühte korralikku juhtumit kus mina sõitsin ja Ott magas. Me leppisime kokku, et teeme peatuse ühes vähe asutatud kohas nimega Norseman, et võtta sealt kütust, kuna see oli üle pika aja ka üks esimesi võimalusi seda teha. Noh hakkasin juba lõpuks kohale jõudma ja vaatasin, et kütust nagu veel omajagu on, et noh sellega sõidab küll veel oma 100-150 kilti ära. Aga ma ei osanud arvata, et lõpus see seier nii kiiresti kukub. Kui paak on ääreni täis, siis algul see seier nagu esimese saja kilomeetri peale ei liigugi, kuna aga mul oli see pulk lausa üle ühe ja poole seieri, olin ma kindel, et võin sellest Norsemanist korralikult edasi kihutada. Mäletan, et olin sõitnud umbes enda arvates mingi 40 kilti sealt edasi, ise punnis silmadega muudkui vahin selle kütuseseieri poole, muudkui vajub allapoole, mis see nüüd olgu?  Väike hirm nagu oli küll peal, Otti ka nagu ei julgenud ülese äratada, ise ikka raiusin endale, et küll ma jõuan oma 100 kilti ikka ära sõita ja siis saan tankida jne.
Aga Ott ärkas ülese, uuris kus me oleme, ütlesin, et juba Norsemanist möödas ja vaatab siis seda kütuseseierit ja küsib, et kuule kütust ei võtnudki. Mina siis ladusin oma mõeldud teooria lagedale, et jõuab küll järgmise tanklani sõita kuigi kahtlus juba näris viimased 10 kilomeetrit hinge. Ott uurib, et kui kaugel siis see järgmine tankla on, ma muudkui räägin, et ei saa kaugel olla ju, et 100 km jooksul ikka on uus tankla, et ma nägin enne Norsemanist välja tulekut mingit tankla silti, ma täpselt ei mäleta kui kaugel jne. Kuna internetti ka polnud, siis ei saanud nagu uurida kui kaugele siis see uus jääb. Ott ikkagi otsustas, et jääksime seisma, et ma otsa ringi pööraks ja sõidaksin tagasi. Küsis küll mitu korda, et mitu kilomeetrit ma jõudsin sõita Norsemanist, aga kurat ma ei olnud kindel, arvasin ikka mingi 40-50 kilti, kuna enda arust ma kaua ei sõitnud. Olin mingil määral isegi õnnelik, et otsa ringi keerasime, sest ma tõesti ei teadnud täpselt kui kaugel on järgmine tankla ja see seier tõega kukkus ikka eriti kiiresti. Terve tee nagu juba palvetasin, et jumala eest kütus enne otsa ei saaks. Tuli hakkas ka tagasisõidul põlema ja meil polnud aimugi kui kaua see masin meil tulega sõita lubab. Lõpuks aga olimegi tagasi Norsemanis ja tänasin jumalat, et Ott ikkagi õigel ajal ülese ärkas, sest seier oligi viimase kriipsu peale täitsa. Usumatu kuidas see nii ruttu langes lihtsalt. Kahjuks aga teeäärne tankla oli suletud, no johhaidii, see mingi nali siis w?
Õnneks oli seal veel mõni tankla ja saime asja ära aetud, tankida saime aga ka läbi automaadi kuna samuti tankla oli suletud, algul me seda automaati ei näinud ja mõtlesime, et oi johhaidii, mis siis ikka, jäämegi siia ööseks, aga ei, vedas meil. Üldse see öö oli paras vedamine. Peale seda sõitsin ma veel kuskil 70 kilomeetrit kuna olin juba päris väsinud ja tõmbasin kuhugi tee äärsesse puhke alasse ja jäimegi sinna magama ära:D Eelmisel päeval olin ma ikka päääris mõne saja kilomeetri ka läbi põrutanud, seega pole midagi imestada, et uni võttis silma uduseks.

Teel Adelaide’i väisasime me palju huvitavaid paiku, üks väga kaunis linn oli Ceduna, vedas et linna sisse sõites endale trahvi kaela ei keeranud. Mina rahulikult sõidan ja vaatan et mingi tollipunkti taoline värk on seal, aga noh tundus, et kedagi seal ei olnud, ega oodanud meid ja ausalt poleks osanudki oodata et Austraalias peaksin ma kuskile linna sisse sõites tollist läbi käima, seega ma aga vajutasin talda ja sõitsin sealt uhke näoga mööda. Keegi meid nagu taga ka ei hakanud ajama:D
Noh läksime kohe esimese asjana tanklasse mis oli mõni sada meetrit sellest tollist eemal, sisenedes ja oma kauba eest makstes räägib mulle klienditeenindaja, et ma pean peaksin kohe peale tanklast väljumist tagasi sõitma sinna punkti, et meid kontrollitakse üle jne. Päris kiiresti oli neile juba tanklasse teatatud meist kui pättidest:D Mis siis ikka, keerasime otsa ringi ja tegime seal peatuse, välja tuli kaks härrat ja kohe uurisid, et mis pärast me niiviisi minema põrutasime ja seal peatust ei teinud, mina muidugi ütlesin selle peale, et tundus, et seal pole kedagi ja mis iganes punkt se ka pole, siis on see suletud (kusjuures selliseid punkte on siin Austraalias palju, aga olen lausa tõesti suletud punkte ka näinud). Noh mis seal ikka, mees ütles, et kui me poleks tagasi läinud ja lihtsalt linnast läbi põrutanud, oleks võinud see nali mulle 350$ maksma minna – vedas mul.
Ühesõnaga tehti meie autole väike kontroll, uuriti pagasiruumi, et ega meil ei ole mingeid fruite. Ühesõnaga sinna linna sisse ei tohi ma vedada kuskilt mujalt ostetud mingeid tomateid ja kurke ja apelsine ja jumal teab mida. Mina seda täpset põhjust ei tea, aga jah, nii see asi käib. Sellisel moel otsiti meid terve reisi ajal läbi kaks korda. Tegelikult meil oli küll tomatit ja sibulat, aga kõik olid autos sees ja külmakotis, sinna nad ei piilunud:D Minu tuttavatel eestlastel kes meiega  Halls Creekis elasid, neil võeti tervelt paar kilo tomatit käest ära:D
Igaljuhul linn oli väga kaunis ja meeldiv, seal sain ma teist korda Austraalias jala ookeanisse pista, jumal kui ilus oli see vesi, niiii sinine ja kaunis.
Meie järgmiseks sihtpunktiks sai Port Augusta, mis asus väga huvitava koha peal ja mis tõotas ka väga ilusat kohta ookani ääres. Seal me otsustasime igaljuhul ka peatuse teha ja uurida mis seal on. Kohale jõudsime me sinna päris öösel ja ööbisime me kuskil linna ääres, kuskil põllu peal pooleldi, sest noh, tõesti oli seal raske üldse mingit head kohta leida kus oma auto ära parkida ja lihtsalt und lasta.
Enne Port Augustat külastasime me väga kaunist vaadet ookanile, tegu oli pankrannikuka mis peaks olema pikkuselt kuskil üle 100 kilomeetri. Vaade on võimas, sealt allakukkudes ei tasuks lootagi ellujäämisele.

Sel hommikul kui Port Augusta äärelinnas oma pead püsti ajasime, oli meie esimene mõte otsida koht kus me saaksime ennast pesta. Mis on hästi tore Austraalias, on see, et on palju tanklaid kus inimesed saavadki käia dušši all end ilusti puhtaks küürimas ja ei mingit häbitunnet. Austraalia on suur ja matkamist ning pikke läbisõite on palju, on normaalne, et inimene tahab end pesta ja sellised kohad nagu Port Augusta on paljudele ainult läbisõidupunktiks. Otsisime mis me otsisime, lõpuks me ka leidsime pb petrol station’i kus saime ennast kenasti puhtaks pesta, maksma läks see 5$ nägu ja pese kaua tahad, peaasi, et puhtalt välja saad. Peale seda oli väga mõnus olla, kaua me seal linnakeses ei viibinud kuna oli aeg edasi sõida ja ei tahtnud ka pimedas Adelaide’i jõuda. Port Augustast välja sõites nägime eemal ookeani ja mõtlesime, et teeme väikse kõrval põike ja lähme vaatame asja üle. Sinna kuhu me läksime jäi just kui väike küngas, mille peal olid majad ja ümber künka lookles asfalt tee, mega ilus. Kui lõpuks künka otsa jõudsime ja see vaade mis meile avanes, oehhh. Oleks mul vaid raha olnud nii palju, siis just selle koha peale oleksin ma endale maja ostnud mis tegelikult oligi meie kõrval müüja. Tegu oli nagu mõne pisikese saarega mida ümbritses ookean. See vaade jääb surmatunnini mulle meelde:D  Port Augustast välja sõites märkasime me ka ühte suurt romulat ja olime kindlad, et leima sealt endale uue paisupaagi, sest selles suures romulas ometi peab olema päris mõni Toyota Camry, mille paak sobiks just meile. Läksime me siis sinna uurima, töökoda oli pirakas ja otsast lõpuni täis igasugu juppe, mis vähegi autost veel kätte annab saada, paisupaake oli ka terve käputäis, aga meile ei midagi, oleme päris mitmest kohast uurinud, aga tuleb välja, et meil puhta uunikum auto, isegi juppe ei leia sellele autole:D Eks meie paisupaagiga ajas asja küll ilusti ära, aga ikka tahaks korralikku ja tervet. Leppisime siiski olukorraga, et me seda ei leia ja võtsime uuesti suuna Adelaide’i poole.
Vahepeal oli meil võimalik läbi sõita Austraalia pikim sirge, milleks oli 140 km, ei ühtegi käänakut ega midagi, ainult otse, ühtemoodi oli nagu põnev, et me ka sellel teel sõita saame, teisipidi tekkis no selline uni et johhaidi, lihtsalt sõidad ainult otse keset mitte miskit, oleks siis midagi ümberringi vaadatagi, noh mäed olid, aga neid on juba tuhandete kilomeetrite viisi vaadatud, et polnud enam midagi mis nii tohutult vaimustaks, seega tekkis kohutav uni selle tee peal. Adelaide’i jõudsime me ilusti kohale päise päeva ajal, päike paistis ja kõik oli ilus. Linna sisse sõit võttis omajagu aega, autosid oli väga palju ja fooride taga seismist oli tohutult palju. Adelaid ise on minu arust üks mega kaunis linn, armusin sellesse linna kohe kui seda nägin, see oli nii ilus roheline, keset linna voolas läbi jõgi, seal oli suur purskkaev, ümberringi oli näha parke ja palju palju rohelisi muruplatse kus inimesed istusid. Puid oli palju ja kõik oli mega kaunis. Kui mul oleks veel võimalust ja aega, siis kunagi tahaksin ma seda linna rohkem tundma õppida, vaatamisväärsusi on see linn otsast lõpuni täis ja päris mõnda me isegi käisime vaatamas. Seal on ilusad mäed, mille ääri mööda saab sõita ja öösel imetleda linna tuledevalguses. Vaimustav vaatepilt. Paaril ööl me ööbisimegi kuskil mäeotsas kus oli tegelikult palju vaatamisväärsusi, alustades koskedest ja teab milleni välja, märgid näitasid, et me oleks võinud ka mõnda koalapoissi kohata puu otsas, aga kuna meil ei olnud väga palju aega nende otsimiseks ja vaatlemiseks, siis me ei näinudki neid. Käisime vaid paari koske vaatamas ja seda ka öösel alles, ilus oli sellegi poolest. Hommikuti tuli sinna palju palju autosid, parkla oli paksult täis, kõik olid valmis minema matkama ja jooksma ja kõik kosed üle vaatama. Koskesid oli sea palju ja et kogu rada läbi käia võttis see aega mitu tundi, poole peal oli olemas ka puhkepaigad kus oli väike koht kust sai süüa ja juua osta, puhata ja vaadet nautida.
Imeline linn.

Pikemalt Adelaide’ist ja tegemistest seal mõnes järgmises blogis;)

Auto ost

Hei, pean siin piinlikusest vabandama, et olen nii laisaks muutunud ja pole ammu bloginud - asi selles, et kiired, närvilised ja palavad ajad on olnud siin vahepeal, nüüd on natuke nagu töised ajad ka. Päris mõni on juba küsinud, et kas ma enam blogi ei kirjutagi, kuhu ma küll kadunud olen. Võib öelda, et oleme siin ikka igasugu jama läbi elanud, millest jõuan pikemalt järgmistes blogides rääkida. Hetkel aga on teemaks meie auto.

Jah, Meil oli uus(tegelikult vana 1999a.)auto.
Meil oli kindel plaan, et lähme Perthist minema, aga nagu ma olen ka kindlasti varem öelnud, siis ilma autota väga ei tee siin Austraalias miskit, seega tuli soetada endale auto. Auto otsimine oli üks omaette elamus, vahel oli tunne, et närvid ütlevad ülese ja mõistus kaob ka metsa poole. Autosid mida kokku vaatamas käisime oli mingi 7 ma pakun ja igaüks oma suunda, palju edasi-tagasi sõitmist Perthi linna äärtes ja palju, palju raha kütuse peale. Laenasime Taavilt paariks päevaks autot, et oleks lihtsam, ise ta pidi paari päeva pärast minema minema Perthist, kuna leidis töökoha endale, seega meie pidime KINDLASTI selle ajaga midagi leidma. Ütleme nii, et kõik autod olid enamvähem, aga kõigil oli ka mingi pisike viga. Mina nagu naised üldjuhul ikka, midagi väga ei jaganud, seega Ott – minu mehhaanik, vaatas kõik üle mis vaja oli. Enamus autodel tilkus koguaeg mingit õli, mis meile kohe üldse ei meeldinud. Üks auto oli väga asjalik, hästi korras ja puhas, kõik tundus üli mega okei olevat, isegi hind jäi õigetesse piiridesse, aga oli siiski üks probleem, auto oli liiga pisikene, kõik oli nagu tip-top, aga tõesti, selle summa eest oleks saanud suurema auto, mida meil ka vaja oli, sest noh reisimiseks võiks ikka asjade jaoks oma jagu ruumi ka olla.

Auto ostmisel oli Otil ka väike idee, et kui lähme kohale asja uurima, siis räägime sellist juttu, et mina olen tegelikult see, kes autot osta tahab, Ott on minu sõber, ehk siis minu mehaanik, kes vaatab asjad üle, et kõik oleks korras, kuna mina asja ei jaga. Põhjus, miks me nii tegime, oli see, et naistele tehakse paremaid allahindluseid, tegin ikka nagu näo pähe, et ma jube vaene, et raha väga pole, ei raatsi kallilt osta. Üks auto mis oli 1900$ algul, selle sain ma lõpuks 1400$ peale (Y), tänu ikka sellele jutule, et noh, rehvid on ikka päris siledad, vajavad vahetamist, auto on üpris väike, et tahaks ikka suuremat ja ega ma väga rahakas naine ka ei ole, algul sai kaubeldud 1600$ peale, siis nägi, et ma ikka ei taha vist seda autot, aga kuna tal vaja see jubedalt maha müüa, siis langes hind juba 1500$ peale, kui ma lõpuks ikka ütlesin, et ma pean mõtlema, et helistan hiljem ja annan teada mis ma ära otsustasin, langes hind 1400$ peale. Tema kahjuks jäi aga ikkagi ost ära.
Nii me siis igal pool käisime ja ajasime sellist jura. Nii kui autost välja astusin, läksin surusin kätt, tutvustasin ennast ja ütlesin, et mul on sõber kaasas, ta on minu mehhaanik jne. Esimesel päeval läks auto otsing omadega väga võssa. Esimene auto mida käisime vaatamas oli päris okei, hind oli väga odav, pisike küll, aga asjalik, tahtsime endale manuaal käigukastiga autot, kuna lihtsam parandada kui midagi juhtuma peaks ja noh, mulle meeldib ka manuaal rohkem, automaat on küll lihtsam, aga manuaal on mõnusam:D
Igaljuhul, tegime proovisõidu ära ja ütlesime, et me lähme vaatame veel ühte autot siin kandis, müüja(naine) ütles, et keegi tuleb veel autot kohe varsti vaatama, et kui ta peaks ära osta sellel ajal kui me ära oleme, annab ta meile teada, olime siis nõus ja tegime minekut. Vaatama läksime mingit päris huvitavat autot. Korralik valuvelg all ja üldse suht mingi sportauto, klapptuledega jne. Noh kohale jõudsime, nägi auto hoopis jubedam välja kui see oli netis müügikuulutuses, velg oli muidugi ikka hea:D
Tegime siis proovi sõitu, see auto mürises ikka nagu oleks sumpa alt ära kukkunud.  Kui tagasi jõudsime, viskas Ott pilgu kohe auto alla ja oi kuidas sealt ikka õli tilkus – tilk-tilk-tilk-tilk. Selge, seda autot me ei võta kohe kindlasti, seal peaks iga mingi saja kilomeetri pealt õli juurde valama:D Ja kui sellise pläriseva autoga mitu tuhat kilti maha sõita, siis ma arvan, et ma oleks ilmselt päris hulluks läinud:D Mutike, kes seda meile müüs oli ka vabsjee imelik, tahtis tema mingeid meie dokumente, enne kui proovisõidule lähme, et jumal teab mis me teeme. Juhiload talle ei sobinud, kuna need olid Eesti omad, tahtis midagi Austraalia oma, aga noh johhaidiii, me pole mingid austraallased:D Noh lõpuks sai siis talle meie pass antud. Ausalt, auto millega me sinna sõitsime oli ka 6 korda korralikum kui see kärakas, ta oleks pigem võitnud sellega kui me oleks leebet teinud tema autoga:D
Otsustasime, et võtame siis selle esimese auto , pisike küll, ajab asja ära, siis tuli aga välja, et vend kes kell kuus seda vaatamas käis, ostis selle ära. Oli me olime nördinud ja vihased, et ikka kohe ära ei ostnud. Kell oli palju ka, seega polnud enam ühtegi autot mida vaatama minna, võtsime suuna nördinult tagasi hosteli poole.  Järgmisel hommikul pidi Ott minema endale tegema Forklift ticketit, seega mina pidin autosid netis otsima. Selleks ajaks kui Ott oli tagasi, olin mina teab kui mitu autot välja valinud, neli või viis autot. Otsisin ma autosid enamvähem ühest piirkonnast, kuna lihtsalt jube on sõita koguaeg ühest linna otsast teise otsa ja nii sada korda edasi tagasi. Auto mis tundus meie jaoks kõige ahvatlevam, kuna esiteks oli sellel kaheksa kuud rego, enamvähem normaalne kütusekulu ja suur kütusepaak, autol oli küll automaat käigukast, aga noh arvestades seda, et kõik muu tundus okei, siis elame selle automaadi ka üle. Seda autot jõudsime me vaatama minna alles siis kui päris pime oli. Lükkasime koguaeg selle auto vaatamist edasi kuna see jäi hoopis teise suunda kus me parasjagu viibisime. Kuna aga kõik autod olid kuidagi sellised, et võiks nagu veel edasi otsida, siis otsustasime ikka vaata minna. Jõudsime kohale, tegime proovisõitu, nägi okei välja, väga-väga puhas oli seest, näha, et autot on hoitud, eks pisivead ikka. Ott nägi, et nagu midagi natuke lekkis ka auto alt, aga vähe, hinna sain ma ka alla kaubeldud, seega otsustasime, et selle me ostame. Algul oli küll kahtlusi selle auto suhtes, et nii odav ja kuidagi nii kaua on sellel autol rego jne. Enamus autodega oli nii, et pmst kuu lõpus mine uut rego tegema. Auto on enamvähem suur ka, mahutame on kraami kenasti ära ja ruumi jääb üle ka. Ideaalis oleksime me tahtnud Wagonid,  ehk sellist uneversaali vms, kuna seal on hea magada. Viskad tagumised istmed alla, madrats sisse ja ongi koht kus magada kui hostelid on liiga kallid ja rahadega ei mängi väga välja. Selline see packeri elu siis Austraalias on:D

Auto kirjutasime siis minu nimele kohe järgmine päev, miks minu, ei teagi täpselt, igaljuhul loodan, et Ott kiiruskaamera alla ei jää, muidu tulevad trahvid minu nimele:D Ega tegelikult pean ma ka ikka jälgima neid kaameraid, kuna ega mulle ka meeldib talda vajutada võimalikult sügavale:D

Kui auto oli ostetud, võtsin mina Taavi auto ja Ott meie uue uhke suksu ja põrutasime hostelisse tagasi. Võisime olla uhked oma uue auto üleJ
Lõpuks jõudes Hostelisse, oli Taavi ostnud veidi õlut ja juba algustki teinud, ju siis tähistasime midagi. Meie oma uue auto ostu ja Taavi oma ära minekut. Meie võtsime Otiga veel ühe päeva hostelis juurde, et käia oma autot puhtaks pesemas, oma riided puhtaks pesta ja otsustada kuhu me edasi põrutame. 
Järgmisel päeval võtsimegi ette kohe auto esiistme katted, mis oli ilusad karvased ja mõnusad pehmed, toppisime need pesumasinasse ja lootsime parimat. Lõpuks kui avasime pesumasina luugi, siis jäi mulje justkui oleks mingit uppunud koera seal sees pesnud, meie üks kate oli omadega täiesti ribadeks ja kõik kohad oli täis istme karvu, jumal tänatud, et oma riideid samasse pesumasinasse ei pistnud. Teine kate jäi meil terveks kuid jube karvaseks, mis seal ikka raputasime lahtise karva maha ja panime kuivama. Õhtul hiljem otsustasime, et lähme tanklasse ja teeme oma auto korralikult puhtaks. Olime endale igasugused vahendid muretsenud, et klaasid puhtaks teha. Tanklas on võimalik oma autot tolmuimejaga seest puhastada. Otsustasime, et teeme auto puhtaks otsast lõpuni ja nii palju kui võimalik. Tolmuimeja maksis 2$, meil polnud aimugi kui kui kaua sellega midagi teha saab, ühel hetkel lihtsalt lakkas see töötamast ja tuli välja, et mingi 3-4 minutit vaid, lõpuks läks meie auto puhastamine seest maksma oma 12$:D See eest auto läikis seest nii mis kole:D
Samal ajal kui meie olime omadega seal lõpetanud, väljas pime ja korralik raha hakkama pandud, tuli meie juurde üks veits jokkis mees, kes küsis, et kas me saaksime ta kuhugi Bentley’sse ära visata, mis oli meie asukohast eemal mingi 10 km vms.  Tüüp pakkus kohe, et maksab meile 50$ selle sõidu eest. Noh mingi jube tüüp ei tundunud ja ta võttis veel mingi asiaadi ka endaga kaasa. Ott muidugi tahtis GPS-iga vaadata kui kaugel see Bentley ikkagi asub, et 50$ on nagu ikka liiga nöörimine. Tuli välja nagu öeldud, et vaid 10 km, seega leppisime kokku 30$.
Mis seal ikka, võtsime nad peale ja viisime ära, tüüp viskas muudkui kildu ja natuke haises ka, oli aru saada, et on pika peo maha pannud ja viisime nad jälle kuhugi pidu panema, mees viskas kenasti meile 30$. Kasum oli igatipidi sees, esmalt maksis mees meie auto puhastuse kinni pluss kütte raha pealegi. Minu poolest võikski taksojuht kuskil linnas olla kui nii hästi makstakse:D
Järgmisel hommikul pakkisime kokku kõik oma kraami, viskasime auto peale ja pidime ära otsustama kuhu me siit sõitma hakkame, kuna meil hetkel tööd ei olnud, siis mõtlesime, et vaatame lihtsalt kus piirkonnas rohkem tööd on jõulude ajal ja põrutame sinna, olime valmis tegema mis iganes tööd, peaasi, et oleks kuskil jõuludel olla ja mingitki raha teenida, kas või nii paljugi, et oma raha laiaks ei peaks lööma. Oli kaks varianti, me kas põrutame ülese poole kus on Darwin ja jube, jube palav, või siis põrutame South Australiasse, Ehk siis päris lõunasse Adelaide’i poole. Otsustasime, et lähme Adelaide ja kui sealt midagi head ei leia, siis NSW-sse ja kui tahame siis seal võime minna juba Darwinisse. Jahime me ikkagi rohkem Darwinit, kuna põhjas on paremad palgad, isegi koristajale makstakse sellist palka, et oi johhaidii:D Põhjas on küll kohatavalt palav ja niiske, kuid kui palk on hea, siis elab selle ka üle. Meie sihtpunkt Adelaide asus meist 2700km kaugusel, seega päris pikk trip, muretsesime küll oma tagumiste rehvide pärast, mis vajasid juba väljavahetamist, aga polnud veel kõige hullemad. Kuna meie auto on väike raharöövel, mis tähendab, et võtab omajagu kütust, otsustasime teha ökosõitu ja sõita enamus ajast 90-ga.

Enne ära sõitu Perthist, otsustad Ott veel auto üle kenasti vaadata, et mis seal all siis ikkagi lekib ja mis jamasid võib sellel autol veel olla. Tuli siis välja, et see mis seal lekkis oli roolivõimu õli vms, mina seda asja päris täpselt ära ei oska seletada. Paisupaak, kuhu sisse läheb siis jahutusvedelik, see oli pealt veits ära sulanud, see pole küll kõige suurem probleem ja eeldasime, et selle uue hankimine pole ka mingi probleem, sest terve Austraalia on neid autosid täis, tuleb aga välja, et see paisupaak on ikkagi päris uunikum värk ja kõikjalt nendelt autodelt mis vähegi enam ei sõida on need ammu maha võetud, seega tuleb vist hoopis tuttuus tellida.
Rehvid nagu nad olid, Esimesed olid täitsa sõidetavad, aga tagumised hoopis päris kardetavad:D
Pluss piduriklotsid vajavad väikest vahetust. Käisime veel enne ära sõitu hommikul ühes autopoes ja uurisime autole igasugu juppe, et kui kunagi midagi vaja osta, siis enamvähem teame neid hindasid ka millega arvestada:D

Kindlasti huvitab mis autoga üldse tegu on.
Auto on siis Toyota Camry, 1999a. Tumepunane sedaan.
Automaat, 3L V6 mootor ja väidedavalt võtab keskmiselt maanteel 6.8 liitrit sajale, paak on 70L.
Igakord kui me käisime kütet ostmas, otsustasime, et hoiame tšekid alles ja pärast jagame kilomeetrite peale ära. Tuli välja kui me ilusti ökosõitu teeme siis võtab auto 6.1 sajale. See ei ole üldse palju kui aus olla. Seega peale seda julgesime me juba gaasi juurde anda:D Kõik mis meil teel Adelaide juhtus ja mis sealt edasi sai kuni selle ajani kui tööle saime, sellest räägin ma teile hiljem, nalja kui palju ma teile ütlen:D Meil on juhtunud nii naljakaid, hirmsad kui ka eriti närvi ajavaid asju:D

Mis siin kõik on ja mis kõik puudu on, sellest nagu öeldud, räägin järgmistes blogidesJ

Austraalia Aborigeenid - Kes nad on?

Mul on täna veel üks väga huvitav teema, millest tahaksin teile pajatada. Tegin täna veidi uurimustööd, et aru saada täpsemalt aborigeenide päritolust ja mind paistab see päris huvitavat.

Kuna ma olen hetkel siin Perthis, siis olen ma siin näinud väga palju aborigeene. Aborigeene pidi üldse palju olemas läänekaldal.
On kindlasti palju neid, kes on teadlikud nende nimest jne, aga kes nad täpselt on, seda tahan ma teile natuke rääkida.
Täpsemalt räägin ma teile just Austraalia aborigeenidest.

Austraalia aborigeenid on  Austraalia ja Tasmaania põlisasukad.

Põliselanikud ehk pärismaalased ehk aborigeenid on rahvus, kes on mingil maal elanud teadaolevalt kauem ja varem kui teised.
Kuuekümnendatel oli hinnanguliselt 180 000 aborigeeni päritoluga inimest, kuid 40 aasta jooksul toimus suur hävitus töö kus 91. Aastaks oli neid alles tõenäoliselt alla 95 000. Aborigeenide esimesed kontaktid eurooplastega olid sõbralikud kuid nende maa anastamisega algasid suured kokkupõrked kus siis aborigeenid  tõrjuti maa viljatutesse sisepiirkondadesse või siis neid üldse hävitati, millele kaasa aitasid eurooplaste toodud haigused. Aborigeenide kallal vägivallatsemine kestis kuni 20. Sajandi keskpaigani ja varjatult ka hiljem. Aborgeenide naistelt võieti vägivaldselt ära segaverelised lapsed ja tehti muid jubedusi. Ühel hetkel aga hakkas nende rahvahulk hulgaliselt suurenema ning 2001. Aasta rahvaloendusel tunnistas end aborigeeniks 410 000 inimest mis oli siis 2% rahvastikust. Mille hulgas ka siis segaverelised. Viimastel aastakümnetel on Austraalia valitsus teinud ka pingutusi aborigeenide õiguste taastamiseks. Alustatud on isegi mitmeid abiprogramme ning maa tagastamist või kompenseerimist. Ei oska küll täpsemalt rääkida maa tagamistest, kuid pigem siiski on tegu kompensatsiooniga. Makstakse neile siis nö valuraha selle eest, et tulid eurooplased ja võtsid neil nende maad. Seega elavad nad nii, et riik maksab, nemad tuivaad ringi, joovad, söövad, suitsetavad oma rahad maha, varastavad nii mis kole ja ootavad järgmist maksupäeva. Näevad nad üpriski vaesed välja, sest tööle nad väga ei taipa ega viitsi minna ja kui aus olla, siis ega neid väga kuhugi ei taheta ka. Aborigeenide tavapärasest majandusest ja eluviisist on väga vähe säilinud, enamik aborigeene elavad siiski linnades, nad on inglise keelsed ja on võtnud omaks osaliselt kristluse.
Kui keegi eurooplastest üritaks leida mõnda ilusat aborigeeni naist või meest, siis edu otsimisel, näevad nad siiski üpriski jubedad välja, on neid kes on nii enamvähem ja elavad paremini ning on hoolitsetumad kui teised, kuna on endale parema elu ja töö leidnud, kuid jah, siiski. Neil on väga omapärased näojooned ja neid on väga lihtne muust rahvast eristada.

Kõik küll päris niisugused välja ei näe, on täitsa ilusamaid ka, kuid näojooned on pmst kõigil sarnased.

Väga meeldib mulle puhas aborigeeni kunst, mida siin üleeile sai vaatamas korrakski käidud, on ka täiesti sellist tööd, mis on kuidagi käega visatud, kuid siiski, see on väga eriline ja kunagi tahaks kindlasti endalegi midagi nende käe alt käinud asja. Liivamaalinguid ning koopa- ja kaljujoonistusi tehti juba ammu enne eurooplaste tulekuid. 

Iga detail koosneb siis imepisikestest täppidest, tegu on väga täpse tööga. Eriti lahedad on sellised taldrikud ja vaagnad ja muud asjad.

Nende tuntuimaks muusikariistaks on didžeriduu, olen isegi proovinud sealt pillist midagi välja puhuda, kuid võimatu. Esiteks ma ei teagi tehnikat ja olen niisama korraks suu külge pannud. Tegu on sellise suure, on ka väiksemaid, puust esemega, mis on seest õõnes ja sinna sisse puhutaks umbes nii, et huuled peavad kuidagi võbisema ja siis tuleb sealt muusikat ja mõni puhub sealt lausa ilusat muusikat välja. Uskumatu pill:D

Didžeriduu - Sellist pilli on nii väiksemaid kui ka eriti pikki, kõvera kujuga samuti.

Elu Perthis

Olen siin Perthis, tööd ma hetkel ei tee, sest nagu aru olen saanud, siis siin kandis midagi saada pole mingi lihtne muusika, kuid otsimine käib ja üritame siit vehkat teha.
Olen ma siis siin Perthis koos Taavi ja Otiga. Need mehed käivad praegu tööl, mis pidavat olema räme orjamine, tegu on küll mingi viljaga, aga nimelt viljakoristuse või muu sellisega, kuna tegu on ikkagi Eesti meestega, siis on nad väga tublid ja teevad liiga kiiresti oma tööd, et varsti tuleb hakata jagama, kes mida teeb üldse:D Ma pole päris kindel oma jutus, aga ma arvan, et sain nii aru... Eestlased on siin väga hinnatud ja seda teavad pea kõik farmerid, kes on vähegi Eestlastega kokku puutunudJ
Eile Ostis Taavi auto endale, hea hinnaga, ja kusjuures selle hinna eest veel lausa hea autoJ Müüs seda üks tore mees, kes elas ilusas kohas ja kellel oli kaunis kodu. Mees tegi hea küsimise peale 500$ alla ka veel...
Müügilepingule või mis iganes see paber olema pidi, pani veel ekstra väikese summa, et Taavi saaks vähem makse maksta. Kasud sees!

Parkimisega on siin linnas sellised lood, et eks sa katsu endale siin mõni tasuta parkimis koht leida, ega väga ei leia ja kui leiad, siis omajagu linna äärest ja siis tipatapa sammul kodu poole tagasi, oma mõni kilomeeter. Alates peale kuute õhtul kuni hommikul mingi kella kaheksani saab tasuta parkida linnas, seega siin on meil palju tiirutamist olnud, et selline koht leida. Kell kuus õhtul on ammu kõik kohad hõivatud ja peab palju vaeva nägema, et midagi kuskile vähegi hosteli lähedusse leida. Kuna mehed käivad tööl praegu, siis pole probleemi õhtul kuhugi siia auto ära parkida ja hommikul nkn enne kaheksat peab lesta tõmbama. Aga kui on nv, siis tuleb koht kaugemale leida, sest hommikul küll ei viitsi vara ärgata, et auto kuhugi teab kuhu linna äärde parkida. Muidu meil on hetkel kaks autot, üks on siis nende sõbra Atsi auto, kes parkis end puhkama mõneks ajaks Balile, seega kaheks nädalaks vist peaks auto meie hoiul olema, teist autot hoiame me kiriku juures, seal ikka keegi parkimise eest raha ei küsi ja kes julgeks küll kiriku eest rottimas käia, peaks turvaline paik küll olema:D

Olen nii palju huvitavat siin ka teinud, et käinud läbi mõned huvitavad tänavad kus toimub alati huvitavaid asju. Alati on seal mitmeid tänavamuusikuid ja üldjuhul alati mega head muusikud, üks jäi nii eriliselt kõrva, et otsisin kohe netist välja ja võin jagada ka teiega.
Oisin & Malachy  on bänd, kes teeb muusikad, mis lihtsalt jääb kõrvu kinni, sa tahaksid istuda päikeseloojangu ajal rannas, vaadata lõkkesse, su ümber on palju inimesi, kes kõik kuulavad head muusikad ja kõiguvad vaikselt kaasa ja tunnevad justkui, et elu on ilus ja paremat polegi vaja. Kui su kõrval on veel keegi, kellega seda elamust jagada, siis on see lausa ideaalsuse tipp.
Igajuhul jah, palju muusikuid ja muidu koomikuid, seega rahval raha pead jätkuma, et pidevalt nende kukruid täitaJ

Käisime üleeile kolmekesi ja ühes pargis, mis jäi linnast omajagu kaugele, aga kuhu me siis kenasti jalutasime. Mis seal siis olid? Kängurud, aga mitte sellised, kes sind nähes kibens käbens vehkat teevad, vaid need kes sind nähes, teevad näo, et sind pole märgatudki ja lasevad kenasti oma päid silitada ja kurgualust sügada. Vahvad tegelased, lõpuks ometi oli mul ka võimalus need elukad oma silmaga kohe eriti lähedal üle vaadata ja käpp külge pannaJ 

Paipai känguluuu:)

Süga veeel!!

Mina hull unustasin, või noh ei tulnudki selle peale, et selle tripi peale võiks vett ka kaasa võtta, seega olin ma veidi vaevatud sellest jalutuskäigust, õues oli päris soe, päike paistis lagipähe ja püstitõustes tõmbas silme eest täitsa mustaks. Terve tagasitee, unistasin ma veest või millest iganest, millega saaks janu kustutada. Esimeses poes haarasin kohe suure pudeli vett ja sprite’i, oioi kui hea oliJ Peale seda võisin end juba täitsa elavaks inimeseks tunnistadaJ
Söögi on siin nii, et tead no üldse ei raatsi osta kokku igasugu maitseaineid ja teab mis asju, et saaks korra lihtsalt mingit sööki kokku keerata, seega oleme me ühed suured vargad siin hostelis ja ikka näppame igaltpoolt natukest. Nt soola, pipart, õli, võid, piima. Ise me ei julge osta, sest teate kuhu need lähevad? Samasuguste kätte nagu meie oleme. Egas me siis ainsad pätid ei ole siin, mõnda näed lausa avalikud, kuidas käiakse kõik riiulid läbi ja igaltpoolt võetakse midagi, et mingi võileib endale kokku vehkida ja nii lausa kõigi silme all:D Teisipäeviti on siin selline päev, et üks tädi võtab kõik riiulid ja külmikud ette, kus kellegi nime peal pole, see visatakse prügikasti või siis ühisreservi, kust võib igaüks nö SINU toitu võtta, sest sa olid totu ja ei pannud nimesilti koti või toote külge:D Samas on see hea, kuna muidu oleks külmik nii palju paksu prahti täis, et katsu sa sinna kunagi enda jaoks ruumi leida.
Siin hostelist maksame me 29$ päeva eest, mis on, ütlen ausalt, KALLIS. Mitte tapvalt, aga see on kallis. See raha eest, võiks vähemalt köögis olla hulganisti tarbeesemeid, mida kasutada, mitte, et ma peaksin minema poodi ja endale ise mingi kartulikoorimise jaoks noa ostma. Panne ja pottegi ei ole seal, need saame me nii, et lähme registratuuri, annad oma toavõtmed ja saad poti ning panni, vsjoo, edasi vaata ise, Tahad taldrikuid ja muid söögiasju ka, kust ja millega süüa saaks, maksad sa ühe komplekti eest 10$. Muidugi selle raha saad sa hiljem tagasi kui oled oma söögi ära söönud ning nõud tagasi viinud. Seega käibki asi alati nii, et toidunõud saab koguaeg kilekotiga, kus on kellegi kuivatamata nõud sees ja mõni veel lausa si*anegi. Ühes mõttes hea, kuna töölised ei pea nõusid pesema ja on kindel laks, et kui keegi miskit ära lõhub või teab mida, on oma asja kinni maksnud juba enne kui lõhkumiseks läheb. Kaval, kuid siiski, poti ja panni võiksid ikka köögis hoida ja rohkem nuge, kahvleid, labidaid jne jne kraami. Hästi tüütu on see majandamine raha ja võtmetega pidevalt kuid laiskvorstidele kasulikJ Nõud kohe pestud ja asi korras.
Mina olen hetkel ennast sättinud tuppa, kus on kolm nari ja kuus inimest, mina siin ainukene eestlane ja ülejäänud on sakslased. Üldse, sakslased on vist tõesti igalpool, tekib küsimus, kas saksmaal on üldse enam kedagi alles. Ma räägin päris ausalt, sakslased on peamine rahvas keda mina ja kindlasti paljud teised on Austraalias kohanud. Ma ei kohta siin nii palju Austraallasigi. Sakslased on üldse väga huvitav rahvas. Keel on neil ilus, olen isegi kunagi seda õppinud ja hinded olid ikka head, tegu on päris lihtsa keelega mida selgeks õppida, koolis läks mul saksa keel libedamalt kui inglise keel, kuid kuna saksa keelt praktiseerida pole saanud, siis nüüd ei jaga ma sellest enam mitte tuhkagi, mõne sõna ikka haaran ja hästi kuulates võin nende jutust arugi saada, aga kui ma rääkima peaksid, siis head und. Lugeda vähemalt ikka oskan, kirjutada ka:D
Vene keelt näiteks Austraalia ei kuulegi, ei tea kas neid siin ongi, mõni kindlasti leidub. Perth on muide linn kus viibib päris omajagu eestlasi, näiteks eile ärgatesti kuulsin akna taga kuidas üks tüüp mulises eesti keeles. Kööki astudes, esimesena kuulsin ma ka eesti keelt. Kahjuks, aga juttu pole nendega siin teinud ja tundub, et polegi vaja. Või noh, ma hea meelega küll muljetaks, suur latatara nagu ma olen, aga jah, küll jõuab nende eestlastega siin maal veel tutvuda. Väga tore on tegelikud oma kodust eemal kuskil teab mis riigis kohata oma rahvuskaaslasi, oleme küll pisike riik, aga näed, meid leidub ikka igalpoolJ

Sellistes hostelites tuleb näiteks leppida olukorraga, et alati ei saa korralikult magada ja õndsalt und lasta. Sest on neid kes äratavad rahva ülese sellega, et noortel on nüüd vaja oma vajadusi rahuldada, kes kuskil kahekesi ja kus lausa kolmekesi. On neid kes hoolivad, et kuskil on veel inimesi ja ajavad oma asja ära vaikselt, inimesed võivad küll kuulda, kuid see on talutav, samas on neid, keda no kohe üldse huvita, ning aetakse ülese terve teine korrus. Üks selline huvitav olukord oli meil siin kohe kõrval toas, kõik olid üleval ja häiritud, polnud aga midagi, nii kuskil seitsmest aeti meid ülese ja niipea hakkas rahvas end korda sättima, et toast vehkat teha, sest on imelik kah magada edasi ja teha nägu, et ma ei kuule midagi, ma magan nii sügavalt, ega tea mis üldse toimub:D  Jah, nii see hosteli elu paraku käib...

Suured muutused...

On juhtunud midagi, mida lugedes te lihtsalt ei usuks.
Mina olen nüüd Perthis ja Erki on hoopis Sydneys, läheb pistab varbad liiva sisse, ujub ja mõtleb kõige üle, mis on just toimunud ja mida küll edasi teha.

Mis mõttes, on Erki Sydneys ja mina Perthis?? Nii enamvähem peaaegu 4000 kilomeetrit eemal.
Kahjuks läksid meie teed Sydneys laiali. Nüüd tahaksid kõik karjuda, et kuidas nii, mis asja sa teinud oled?!?!?!  Mis sul arus?!?!?!

Ütlen ära kohe, et ei hakka siin pikki selgitusi jagama ja oleks hea kui keegi ka mult neid nõudma ei hakkaks. Kes teab, see teab, kes ei tea, saab hiljem teada(kui see just vajalik informatsioon on).
Väga lihtne ja lühike seletus sellele oleks see, et minul on teised ootused elult, eks muidugi on ka neid, mis eluliselt kattuvad, aga teekond selleni on paljustki erinev. Mul on kahju, et pidin tegema nii nagu ma tegin ja lahkusin, aga samas, ärge unustage seda, et me oleme noored ja alati pigem sellistest asjadest me võidame ja õpime kui kaotame ja jääme rumalamaks. Kujutan ette eriti perekondi ja seda kuidas nad tahaks mulle südamest kõik karjuda. Kõigil on tekkinud kujutelm sellest kuidas meie elu edenema peaks, aga tuleb ka arvestada sellega, et väga vähesed tegelikult teavad, mis toimub MEIE kahe kõrva vahel ja kuhu poole võib süda ühel hetkel tegelikult tahta minna.
Loll asi on see süda ja tema tegemised, aga alati ei ole võimalik käia ainult mõistuse järgi.
Miks ei ole ma teile kellelegi varem sellistest plaanidest rääkinud? Vot jah, raske on rääkida selliseid asju. Ma olen küll inimesena väga avatud, aga osad asjad teevad väga palju teistele haiget ja siis ma enam nii avatud ei ole. Lihtsam on rääkida inimesega, keda selline asi ei puuduta, ehk siis kõik kes on väljaspool perekonda, olgu siis see minu või Erki perekond, ka mulle olid nad osalt oma perekond.
Nõme on küll teha nägu, et kõik on korras ja kõik läheb hästi, aga vot, kui sa ei suuda rääkida, siis sa seda lihtsalt ei suuda, või kui suudad, siis lihtsalt miski ütleb sulle: „OLE PRAEGU VAIT!“
Ka mina tunnen end osalt halvasti ja süüdi, mida ju tegelikult ka olengi kuid igas suhtes on kaks osapoolt, ärge seda unustage! Tunnen end küll halvasti juhtunu pärast, kuid süda ütleb mulle, et tuleb minna ja tunne on ka õige.
Paljud tahaks küsida, aga mis siis saab kui sinu otsus oli vale? No siis oli vale ja õpin. Kas me mitte kõik ei õpi kogu elu ja siin ei loe sugugi see, kes sa oled, kui vana sa oled jne, me kõik õpime. Igapäev me saame veidi tugevamaks ja targemaks, igapäev avastame me, et oleme midagi valesti teinud, olgu see siis esimest korda süüa tehes, mis kipub üldjuhul alati nässu minema, või astudes valele bussile, ilma et korralikult vaadata kas ikka on õige buss (teinekord tead, et peab vaatama).
Ma kannatan väga hästi kriitikat ja kes soovib, lasku käia, saan veel veidi tugevamaks.

Kindlasti tekib ka küsimusi, et kas ma olen Perthis üksi ja mida ma seal teen? Ma ei ole seal üksi ja mis ma seal ikka teen, otsin tööd, nagu iga teine kes soovib ka teise aasta viisat välja teenida ja muidugi, tutvun uute paikadega ehk siis avastan maailma. Minu ümber on uued inimesed ja ma tunnen end hästi. On neid kes arvavad, et oi sa ei saa hakkama, sul pole kogemusi ja inglise keelest ei hakka rääkimagi. Kallid inimesed, kas keegi teab, et mina ei ole millalgi hakkama saanud? Alati saan, olgu siis see raske või kerge, aga saan.
Erki on tubli ja saab väga hästi hakkama, mille pärast ei pea mina muret tundma ja seda teate te kõik, eks ta otsib tööd ja reisib edasi, õnneks on tal palju võimalusi leida endale ka uus/uued reisikaaslased, kes aitavad tal sellest tundest vähekeni üle saada ja muremõtetest ka paremate mõteteni jõuda. Mina olen alati talle parimat soovinud (küll ta saab ka parima) ja seda ka kindlasti edaspidigi.

Minu pärast pole samuti vaja muretseda, seni kuni ma appi pole karjunud, aga kahtlen, et see juhtukski.
Olge siis tublid ja püüan teid ikka kursis hoida oma tegemistega. 

Elu koos tüütustega...

Nüüd on selline lugu, et igapäevaga, aina vähem mulle see suur Austraalia istub, mina ei tea mismoodi siin keegi ära küll suudab kohaneda ja taotleb endale siia veel elamislubagi.
Ei noh, kui on võimalus, ma taotleks ka ja käiks ainult linnades ja ilusates paikades, farmidesse oma nina ma enam pista ei sooviks ja 41 kraadi sooja käib ka mulle väga vastu karva. Uskumatu kui palju leian mina siin riigis asju, mis tekitavad minus nii tohutut pahameelt. Selle kõrval, mis siin on, ma armastan väga lund ja tõeliselt porist ja sopast sügist Eestis. Ei ole ma tegelikult kunagi mingi nii mega kuuma armastaja olnud, 25-30 kraadi on minu jaoks lagi, sealt edasi, tahan ma istuda vaid toas, pimedas, kardinad akende ees ja mitte midagi teha. Kui siis teile siin blogi kirjutada ja muid asju netis otsida.

Ma võin teile pikalt ja laialt rääkida mis mulle siin kohe üldse ei meeldi. Linnas oleks okei olla, seal ei ole kõike seda jama mis on farmis põldude vahel, kui ongi, siis ainult natukene ja linnas on ohutum ka.
Eile läksin õhtul mina siis tööle, kell oli üheksa kui tööpäev otsa sai ja hakkasin mina autoga enda farmi poole kimama, Erki siis helistab mulle ja saadab sõnumeid, et kuule, millal sa koju jõuad, kus su tulemasin( tsäks) on? Kodus on kriitiline olukord putukatega, esialgu siis mõtlesin, et mis selle tulemasinaga küll teha kavatseb, paneb maja põlema vms? No jõuan ma siis lõpuks koju, erki ütleb, et vaata maja seina ja akent.. Päris ausalt, maja aknast pmst tuppa sisse enam ei näinud, üks aken on nii, et ühel pool võrk, teisel pool klaas, kahe nö klaasi vahel oli siis nii enam-vähem 2 cm hunnik kärbseid. Need pole need tavaliselt kärbsed, vaid need enamvähem äädikakärbeste moodi elukad. Oi õudust millise näoga ma seda kõike vaatasin. Saate aru, maja sein kubises neist.. Aknast tuppa ei näe ja neid on niiiiii palju. No okei, mõtlesin, et toas siis nii väga hull ei saa olla. Astusin kööki,vaatasin laelambi üprises tohutus koguses neid kärbseid, ma lihtsalt ei osanud muud öelda kui oumaigaaaad. Erki selle peale naeris ja ütles, et see pole midagi, siin oli enne veel rohkem neid. Erki oli kaval ja pani kõige kaugema laelambi põlema, et oleks öösel võimalik magada. Siis aga erki võttis välja ehtsa relva ehk siis tolmuimeja ja tegi räiget hävitustööd ja ma olin lihtsalt niiiii vihane selle riigi peale. Kust kurat te kõik need elukad endale saanud olete???  Noh, meil oli siin ükskord endale muretsetud sellised asjad nagu suitsuspiraalid, mida polnud veel jõudnud kasutada, aga seekord oli vaja nad käiku panna... Just seepärast Erki mu välgumihklit taga ajaski. Mina kui väga hea silmanägemisega inimene leidsin selle välgumihkli kunagi Blue Mountainsilt. Panin kohe kaks tükki tuppa ilusti põlema, sest mul oli tõsine hirm, et täna öösel ma ei saa magada kohe üldse kuidagi normaalselt. Mina enam ei viitsinud midagi teha, jätsin Erki tolmuimejaga elukaid tapma ja läksin välja telefoniga helistama. Olin seal väljas vist maks 20 minutit. Õues oli väga pime, no jalg jala ette oli üpris raske panna, küll koperdan ja kõnnin valesse suunda jne. Istusin mina siis ühe seina ääres ja otsisin levi, ühel hetkel näitan telefoni valgusega maha ja mis asja mina näen? 

Ma ei ole kindel, kas see kohe kindlasti oligi see ämmelgas, aga vaatasin austraalia ämblikud läbi ja minu arust oligi suht see samune. Igaljuhul kui ka ei olnud see sama, siis oli päris enamvähem selline, karvane ja puha, päris suur ka teine. Mis te arvate mis ma tegin kui ma teda nägin? Ei ma ei pannud jooksu, ma üldiselt ei karda neid, need lihtsalt ei meeldi mulle. Aga ma tegin pilti käppe, mingil naljakal kombel, tuppa minnes, tahtsin pilte vaadata, aga neid pole enam, need olid nkn halvad pildid, kuid siiski. Ämblik oli väga suur, suurus on küll suhteline, aga minu jaoks suurim mida oma silmaga looduses näinud olen. Mis siis ikka, panin ma siis sealt minema. Lõpuks kui hakkasin toa poole tagasi kõndima, kuulsin mingit sahinaid põllu peal, siis mõtlesin küll, et aeg oleks sammu kiirendada. Näitasin siis valgust põllu poole ja eemal jälgib mind väga hoolsalt üks paar eriti suuri ja kollaseid helkivaid silmi. Nooo, mis see veel oli, ei tea, kõnnin ma siis kiiremini edas, samal ajal hoian valgust tema pool. Ühel hetkel hakkab see mulle järele kõndima, siis võtsin ma hoogu ja panin jooksuga tuppa, sest ma hakkasin juba päris tõsiselt kartma.
Tuppa tulles oli Erki end voodisse ära sättinud, kuna ei taha enam nende sitikatega võidelda ja saaks ruttu õhtu hommikusse. Mis siis ikka, ma ka pigem lähen magama ära kui võitlen nendega, sest ükskõik mida sa ka ei teinud, tulid nad sind häirima. Niisiis oligi. Koridoris sai tuli põlema pandud, et kõik sinna läheksid ja ma saaks ukse kinni panna. Voodisse minnes ei tundnud ma muud kui igalpool on kärbsed, Raputasin siis teki puhtaks, padja ka, lina ka pühkisin neist puhtaks ja magama ära. Järsku ma siiski tunnen, et keegi siblib mul selja peal, keegi on mul pluusi all kõhu peal, keegi on käises ja keegi on veel juustes ja siis veel näos ja KURAT nad on igalpool. Tuli veel kord ennast puhtaks raputada, keerasin tihedalt teki ümber enda, et ükski mulle kaissu ei poeks, pea ka pool teki seest väljas, et väga palav nii ei hakkaks, sai kont külma peale pandud ja nii ma siin oma öö unetuna hommikusse veeretasingi...

Ööläbi ma kratsisin ennast, puhastasin juukseid neist sitikatest, lõin neid laiaks ja ajasin neid oma näost ja voodist minema. Ma olin päris kindel juba, et mul on kirbud, miks kurat ma koguaeg sügama pidin ennast? Ma olen selle kahe kuu jooksun ja natuke peale, ennast rohkem süganud kui terve elu jooksul kokku. Praegu näiteks sügan kaela, sest seda on keegi julgenud hammustamas käia.
MIKS? Miks peate te kõik jubedad elukad just siin riigis olema, minge Hiinasse, või veel parem, minge kõik Venemaale, aga olgu olla kui üks raisk peaks Eestisse oma nina pistma, siis olen ma valmis palju julmemaid meetodeid kasutama kui tolmuimeja. Siis käin ma juba unes leegiheitjaga ringi.

Hommikul kui oli juba valge ja sügamisest sai küllalt, ajasin ennast istukile ja vaatasin ma siis oma patja. Teete nalja või? Kogu minu padi oli neid sitikaid täis, ausalt. Mu pea sügeleb kohutavalt, sest nad on ööläbi pesa mulle pähe pununud. Minu lina, apppiiiii, ma olen ööläbi neid endal kaisus hoidnud ja neid laiaks litsunud oma keha raskusega. Kas on kedagi, kes teab kedagi jne, kes võiks öelda mulle kuidas saaks nendest jubedustest lahti nii, et ma ise elama jääksin?
Plaan on selline, kui Erki töölt tagasi on, me lähme linna, ostame nii enamvähem 10 purki mürki, mis arvatavasti ei toimi ja laseme kõik kohad seda täis, aknad, igasugu praod, heameelega laseks söögi ka üle, aga nagu ma ütlesin, ma tahaks siiski elama jääda.
Huvitav on see, et kust tulid need elukad nüüd välja? Neid ei olnud kui me tulime, kui siis vaid mõni üksik ja see ei häirinud, nüüd aga tapan ma neid söögi alla ja söögi peale. Ärkasime lõpuks me siis mõlemad ülese, tolmuimeja uuesti kätte ja hakkas pihta. Terve köögi põrand oli surnud sitikaid täis, Kõik need mutukad kes mööda seina väljas sibasid on väljas trepi peal surnud. Aken on siiani neid täis ja akna vahele ei taha vaadatagi, terve kilo laipu. Mina jälle maailma peale vihane, tõmbasin teki ümber ja läksin diivanile kerra ja ootasin, et Erki kõik need elukad eemaldaks. Lõpuks aga Erki pidi minema tööle ja nii ma siis jäingi siia. Enamvähem oli kõik puhas, sain voodisse tagasi minna. Hetk hiljem on nad jälle igalpool, siis oli minu kord võtta see tolmuimeja ja nii tund aega sellega ringi vehkida. Raputasin oma riideid ja muid esemeid, pesin nõusid uuesti, kraanikauss ka kubises neist. Te arvate kindlasti, et ma pingutan üle, ei, ma ei pinguta üle, neid on nii palju. Näiteks kolm tükki on mul pluusi peal ja ma pean nad jälle teise ilma saatma, keegi järab mu patja ja magab mu ilusal heledal tekil.
Ma ei tea mis küll täna öösel saab, aga ma lähen kasvõi veetünni magama, et natukenegi sõba silmale saada.
Kuna eile oli 41 kraadi sooja, siis on see üks hea põhjus, miks need elukad nüüd just oma pea peidust välja tõmbasid, mida kuumem on seda kiiremini need elukad siginevad. Meeldib neile ikka kohutavalt valgus, sellega saab neid ka haneks tõmmata.
Igaljuhul aitab sitika jutust, teil seal Eestis veab ma ütlen, oleks siin ka vaid lund tulemas ja vihma sajaks ja saaks mugavalt teki sisse pugeda ja järgmist päeva oodata.
Igaljuhul, meil on siin veel tööd, algul oli küll, et oehh, nädal on ja siis vist läbi, kuskilt aga kargas tööd juurde. Mina toimetasin nädal aega teises farmis. Meie farmeril on eemal veel üks farm ja seal ma siis käisin kohapeal vilja testimas ja pidin jälgima ka veokite laadimist, kui palju ja millal tuleb lõpetada, et veok üle ei hakkaks ajama, nii ma siis nädal aega kohutava tolmu ja päikese käes aega veetsin. Nüüd tulevad mõned vabad päevad, kuna Farmer ja teised lähevad veel kaugemasse farmi, mis asub 80 km kaugusel, seal läheb neil 3-4 päeva ja siis tullakse siia vilja võtma. Ma ei tea miks kohe siit kõike vilja ära ei võetud, ainult raps võeti ülese ja mindi teise farmi, aga noh, mis mul sellest, tasuta saab elada ja kui tööd ka veel mõneks ajaks jätkub, on kõik hästi. Mis peale seda edasi saab, vot ei teagi, eks see ole mullegi üllatus.

Olge siis kõik tublid ja ärge unustage mu blogi lugeda. Mina kirjutan teile siin muudkui, aga ma tahaks midagi vastu ka saada, näiteks saatke siia need vihmapilved nii enamvähem nädalaks ajaks, siis on mul teile jälle midagi head kirjutadaJ