On juhtunud midagi, mida lugedes
te lihtsalt ei usuks.
Mina olen nüüd Perthis ja Erki on hoopis Sydneys, läheb pistab varbad liiva sisse, ujub ja mõtleb kõige üle, mis on just toimunud ja mida küll edasi teha.
Mis mõttes, on Erki Sydneys ja mina Perthis?? Nii enamvähem peaaegu 4000 kilomeetrit eemal.
Kahjuks läksid meie teed Sydneys laiali. Nüüd tahaksid kõik karjuda, et kuidas nii, mis asja sa teinud oled?!?!?! Mis sul arus?!?!?!
Ütlen ära kohe, et ei hakka siin pikki selgitusi jagama ja oleks hea kui keegi ka mult neid nõudma ei hakkaks. Kes teab, see teab, kes ei tea, saab hiljem teada(kui see just vajalik informatsioon on).
Väga lihtne ja lühike seletus sellele oleks see, et minul on teised ootused elult, eks muidugi on ka neid, mis eluliselt kattuvad, aga teekond selleni on paljustki erinev. Mul on kahju, et pidin tegema nii nagu ma tegin ja lahkusin, aga samas, ärge unustage seda, et me oleme noored ja alati pigem sellistest asjadest me võidame ja õpime kui kaotame ja jääme rumalamaks. Kujutan ette eriti perekondi ja seda kuidas nad tahaks mulle südamest kõik karjuda. Kõigil on tekkinud kujutelm sellest kuidas meie elu edenema peaks, aga tuleb ka arvestada sellega, et väga vähesed tegelikult teavad, mis toimub MEIE kahe kõrva vahel ja kuhu poole võib süda ühel hetkel tegelikult tahta minna.
Loll asi on see süda ja tema tegemised, aga alati ei ole võimalik käia ainult mõistuse järgi.
Miks ei ole ma teile kellelegi varem sellistest plaanidest rääkinud? Vot jah, raske on rääkida selliseid asju. Ma olen küll inimesena väga avatud, aga osad asjad teevad väga palju teistele haiget ja siis ma enam nii avatud ei ole. Lihtsam on rääkida inimesega, keda selline asi ei puuduta, ehk siis kõik kes on väljaspool perekonda, olgu siis see minu või Erki perekond, ka mulle olid nad osalt oma perekond.
Nõme on küll teha nägu, et kõik on korras ja kõik läheb hästi, aga vot, kui sa ei suuda rääkida, siis sa seda lihtsalt ei suuda, või kui suudad, siis lihtsalt miski ütleb sulle: „OLE PRAEGU VAIT!“
Ka mina tunnen end osalt halvasti ja süüdi, mida ju tegelikult ka olengi kuid igas suhtes on kaks osapoolt, ärge seda unustage! Tunnen end küll halvasti juhtunu pärast, kuid süda ütleb mulle, et tuleb minna ja tunne on ka õige.
Paljud tahaks küsida, aga mis siis saab kui sinu otsus oli vale? No siis oli vale ja õpin. Kas me mitte kõik ei õpi kogu elu ja siin ei loe sugugi see, kes sa oled, kui vana sa oled jne, me kõik õpime. Igapäev me saame veidi tugevamaks ja targemaks, igapäev avastame me, et oleme midagi valesti teinud, olgu see siis esimest korda süüa tehes, mis kipub üldjuhul alati nässu minema, või astudes valele bussile, ilma et korralikult vaadata kas ikka on õige buss (teinekord tead, et peab vaatama).
Ma kannatan väga hästi kriitikat ja kes soovib, lasku käia, saan veel veidi tugevamaks.
Kindlasti tekib ka küsimusi, et kas ma olen Perthis üksi ja mida ma seal teen? Ma ei ole seal üksi ja mis ma seal ikka teen, otsin tööd, nagu iga teine kes soovib ka teise aasta viisat välja teenida ja muidugi, tutvun uute paikadega ehk siis avastan maailma. Minu ümber on uued inimesed ja ma tunnen end hästi. On neid kes arvavad, et oi sa ei saa hakkama, sul pole kogemusi ja inglise keelest ei hakka rääkimagi. Kallid inimesed, kas keegi teab, et mina ei ole millalgi hakkama saanud? Alati saan, olgu siis see raske või kerge, aga saan.
Erki on tubli ja saab väga hästi hakkama, mille pärast ei pea mina muret tundma ja seda teate te kõik, eks ta otsib tööd ja reisib edasi, õnneks on tal palju võimalusi leida endale ka uus/uued reisikaaslased, kes aitavad tal sellest tundest vähekeni üle saada ja muremõtetest ka paremate mõteteni jõuda. Mina olen alati talle parimat soovinud (küll ta saab ka parima) ja seda ka kindlasti edaspidigi.
Minu pärast pole samuti vaja muretseda, seni kuni ma appi pole karjunud, aga kahtlen, et see juhtukski.
Olge siis tublid ja püüan teid ikka kursis hoida oma tegemistega.
Mina olen nüüd Perthis ja Erki on hoopis Sydneys, läheb pistab varbad liiva sisse, ujub ja mõtleb kõige üle, mis on just toimunud ja mida küll edasi teha.
Mis mõttes, on Erki Sydneys ja mina Perthis?? Nii enamvähem peaaegu 4000 kilomeetrit eemal.
Kahjuks läksid meie teed Sydneys laiali. Nüüd tahaksid kõik karjuda, et kuidas nii, mis asja sa teinud oled?!?!?! Mis sul arus?!?!?!
Ütlen ära kohe, et ei hakka siin pikki selgitusi jagama ja oleks hea kui keegi ka mult neid nõudma ei hakkaks. Kes teab, see teab, kes ei tea, saab hiljem teada(kui see just vajalik informatsioon on).
Väga lihtne ja lühike seletus sellele oleks see, et minul on teised ootused elult, eks muidugi on ka neid, mis eluliselt kattuvad, aga teekond selleni on paljustki erinev. Mul on kahju, et pidin tegema nii nagu ma tegin ja lahkusin, aga samas, ärge unustage seda, et me oleme noored ja alati pigem sellistest asjadest me võidame ja õpime kui kaotame ja jääme rumalamaks. Kujutan ette eriti perekondi ja seda kuidas nad tahaks mulle südamest kõik karjuda. Kõigil on tekkinud kujutelm sellest kuidas meie elu edenema peaks, aga tuleb ka arvestada sellega, et väga vähesed tegelikult teavad, mis toimub MEIE kahe kõrva vahel ja kuhu poole võib süda ühel hetkel tegelikult tahta minna.
Loll asi on see süda ja tema tegemised, aga alati ei ole võimalik käia ainult mõistuse järgi.
Miks ei ole ma teile kellelegi varem sellistest plaanidest rääkinud? Vot jah, raske on rääkida selliseid asju. Ma olen küll inimesena väga avatud, aga osad asjad teevad väga palju teistele haiget ja siis ma enam nii avatud ei ole. Lihtsam on rääkida inimesega, keda selline asi ei puuduta, ehk siis kõik kes on väljaspool perekonda, olgu siis see minu või Erki perekond, ka mulle olid nad osalt oma perekond.
Nõme on küll teha nägu, et kõik on korras ja kõik läheb hästi, aga vot, kui sa ei suuda rääkida, siis sa seda lihtsalt ei suuda, või kui suudad, siis lihtsalt miski ütleb sulle: „OLE PRAEGU VAIT!“
Ka mina tunnen end osalt halvasti ja süüdi, mida ju tegelikult ka olengi kuid igas suhtes on kaks osapoolt, ärge seda unustage! Tunnen end küll halvasti juhtunu pärast, kuid süda ütleb mulle, et tuleb minna ja tunne on ka õige.
Paljud tahaks küsida, aga mis siis saab kui sinu otsus oli vale? No siis oli vale ja õpin. Kas me mitte kõik ei õpi kogu elu ja siin ei loe sugugi see, kes sa oled, kui vana sa oled jne, me kõik õpime. Igapäev me saame veidi tugevamaks ja targemaks, igapäev avastame me, et oleme midagi valesti teinud, olgu see siis esimest korda süüa tehes, mis kipub üldjuhul alati nässu minema, või astudes valele bussile, ilma et korralikult vaadata kas ikka on õige buss (teinekord tead, et peab vaatama).
Ma kannatan väga hästi kriitikat ja kes soovib, lasku käia, saan veel veidi tugevamaks.
Kindlasti tekib ka küsimusi, et kas ma olen Perthis üksi ja mida ma seal teen? Ma ei ole seal üksi ja mis ma seal ikka teen, otsin tööd, nagu iga teine kes soovib ka teise aasta viisat välja teenida ja muidugi, tutvun uute paikadega ehk siis avastan maailma. Minu ümber on uued inimesed ja ma tunnen end hästi. On neid kes arvavad, et oi sa ei saa hakkama, sul pole kogemusi ja inglise keelest ei hakka rääkimagi. Kallid inimesed, kas keegi teab, et mina ei ole millalgi hakkama saanud? Alati saan, olgu siis see raske või kerge, aga saan.
Erki on tubli ja saab väga hästi hakkama, mille pärast ei pea mina muret tundma ja seda teate te kõik, eks ta otsib tööd ja reisib edasi, õnneks on tal palju võimalusi leida endale ka uus/uued reisikaaslased, kes aitavad tal sellest tundest vähekeni üle saada ja muremõtetest ka paremate mõteteni jõuda. Mina olen alati talle parimat soovinud (küll ta saab ka parima) ja seda ka kindlasti edaspidigi.
Minu pärast pole samuti vaja muretseda, seni kuni ma appi pole karjunud, aga kahtlen, et see juhtukski.
Olge siis tublid ja püüan teid ikka kursis hoida oma tegemistega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar