Higistamine on väga raske haigus.

Tahan jahedasse Eestisse:D
PS: KES PILDIL KIRJA/NUMBREID HÄSTI EI NÄE, VAJUTAGE PILDI PEALE!

Just täpselt... Meil on täna ilmaga just täpselt sellised lood, et kui võimalik teeks tööd päev otsa pea jääkülma vee all.

Olen kuulnud nii palju jutte Eestis selle kohta, et ohh ära muretse, harjud ära selle kuumaga. Uskuge mind, selle kuumaga sa küll siin ära ei harju, ära harjud sa hoopis tundega, et tahaks pidevalt endale kuskile mulla alla koopa kaevata ja sealt mitte kunagi enam väljuda, või siis kui 16 kraadi sooja on.
Ma näen kuidas kohalikud austraallasedki on vaikselt päikese käes ära närbumas.
Vaatan oma töökaaslasi ja näen kuidas higi vooooolab ojana otsa eest otse mullasele pinnale. Võtavad oma särgi varruka ja pühivad korraga otsa eest ära terve liitri jagu higi. Käis on peale seda niiiii märg, et sealt võiks kenakese liitri vett veel välja ka pigistada. Vannuvad seda kuuma ja kõik ootavad kuu aega jutti, millal kurat ometi need pilved taevasse küll ilmuvad. Ja kui sa juba higistad, siis on KÕIK kärbsed sul kallal. Tunne on täpselt nagu üksikul lehmal keset aasa, keda kõik parmud õgida tahavad ja sulle võimalikult palju närvidele käivad. Vehid kätega nagu viimane hullumaja kandidaat. Tunne on koguaeg täpselt selline, et kui sa enamvähem kohe sealt mingi minuti jooksul minema ei saa, siis oled seal kuni päikseloojanguni siruli ja soovid, et keegi sulle käppe sügava haua kaevaks, pluss veel presenti ka peale lükkaks.
Õnneks sain ma lõunal koju, et joosta elugigamegakiiresti dušši alla. Soe vesi võiks siin Austraalias täiesti olemata olla, seda lihtsalt pole siia vaja. Okei jah, kui talv on, siis ikka läheb vaja. Aga terveks suveperioodiks võib siin rahuliku südamega kõik soojavee kraanid kinni keerata. Külm vesi mis kraanist tuleb, on isegi piisavalt soe, et päevaga kogunenud si** endalt maha nühkida. Peale seda on tunne nii õnnis, et võid lihtsalt päikesest kurnatud väsimusega tuttu ära kobida. Konditsioneer on toas absoluutselt täiesti põhjas ja uskuge, ma paneks külma veel pool juurde kui saaks. Isegi ööläbi peab see toas sul undama, sest ilma selleta sa lihtsalt unepealt oled kutupiilu valmis.
Eile oli meil võimalus minna lõpuks ometi linna, mis asub siit 70 km kaugusel. Kuna me teeme siin igapäev tööd, siis on sinna ka veidi raske minna, hädast aitas välja meid kombain, millel lihtsalt üks jupp otsustas, et nüüd aitab mulle, ma lähen katki, mul on ka palav olla:D
Ülemus ütles, et tänase tööpäevaga on jokk ja võite kõik koju ära kobida. Kes läks koju ja kes parandas kombaini edasi, või püüdis uue jupi kuskilt välja võluda.
Erki tuligi koju ja ütles, vsjoo, tööpäev on läbi ja esimese asjana tuli kohe pähe mõte, et peab nüüd poodi minema. Toiduvarud olid juba suhteliselt otsakorral ja JUUUUUA  ka enam polnud midagi peale vee ja säilitusaineid täis kauakestva piima.
Enne minekut lendas Jeff(ülemus) ukse taha ja ütles, et Erki tööle ei pea minema, aga minule on siiski tööd õhtuks, aga me jõuame linnas ära käia. Leppisime kokku, et vean oma jalad poole üheksas kohale. See tähendas, et aega oli meil kaks ja pool tundi, et linnas käia ja ostud ära teha.
Nii me siis põrutasime täiskäigul Moreesse, enamus ajast kiirust ületades, (UPS) tean, et nii ei tohi teha, aga ma pidin tööle tagasi jõudma. Muidugi on hea kui tööd on ja raha tuleb, aga oleks ka soovinud ühte pikemat vaba õhtut, kuna mul on vaja uut telefoni, ma ei jaksa seda enam päevas 16 korda laadida lihtsalt:D Aku käitub mul täpselt nii, et aku näitab et on natuke üle poole veel täis. Võtan mõneks hetkeks neti browseri lahti ja hakkab momentaalselt mulle karjuma, battery low, battery low ja mul on selline tunne, et ma matan selle telefoni põllule maha, ei ole ju võimlik, et üle poole täis aku lihtsalt pooleteise minutiga kottis on. Seega jah, uus telefon on mul juba silmapiiril ja jumal tänatud, et tehnika on siis Asutraaliamaal tunduvalt odavam kui Eestis, sa ei muretse mõnesaja dollari pärast. Ostad endale ühe korraliku vidina okei hinna eest ja hingad rahulikult edasi, siin sa ei pea mitte mingiljuhul järelmaksu peale mõtlema, isegi ei pea arvutama kui palju sul raha peale seda kulutust alles jääb, sest selle jaoks pead sa lihtsalt päev-kaks tööl käima ja kõik on jälle tasa teenitud.
Linna minekust edasi rääkides, siis tegime teepeal ostunimekirja, et poes läheks kiiremini . Arvake ära mis oli peamine asi, mis nimekirjas oli? Loomulikult midagi joodavat. Piim, kast pepsit, kast siidrit. Ausalt me ei ole siin joodikud. Lihtsalt igati odavam on osta korraga kast kui ninnu-nännutada pudelite ja purkide haaval, kui on auto ja võimalus kuhugi see kast pista, siis tuleb osta.
Vett läheb meil päevas ohtralt.. Kuna kraanist ei tule piisavalt külma vett, pigem leiget, siis igal õhtul ja lõunal täidan ma oma kalli kolme liitrise pudeli leige veega ja pistan sügavkülma, et hiljem peaaegu jääs vesi seal välja võtta ja ümber kallata oma 2.5L termos veekanistrisse. Tööl läheb see vesi kiiremini kui poole päevaga ära ja püsib ka terve aeg jäiselt külm. Pudilitega pole siin mõtet lolli mängida, need on kaks minti õues sooja käes ja võid keevat vett kurgust alla kallata.
Tagasitulles oleksime peaaegu ühe känguru ka teise ilma saatnud, aga jumal tänatud, et tema hüpped niivõrd pikad olid ja meie kiiremini ei sõitnud.  Ütleme nii, et 1 sekund rohkem ja kängurul oleks puhas mats ja maaühendus olnud. Kodutee lõpusirgel, kus on 20 kilti kruusateed, oli känguruid nagu murdu, üks ei suutnud ära otsustada kuhu poole joosta ja keeras autole selja ning seisis keset teed just kui loeks oma viimaseid hingetõmbeid,  sekund hiljem suutis välja mõelda, et õige oleks paremale poole paar hüpet teha. Tegelikult kui ta olekski sinna keset teed jäänud, siis oleks tal ikkagi vedanud, kuna me sõitsime õnneks suhteliselt aeglaselt ja ta oli omajagu kaugel ka, kuigi ega tema oma otsustusvõimetusega ajas meilgi korra pea sassi – kas pidur või gaas, pidur või gaas:D
Hüppas peale seda neid veelgi seal väga palju. Küll on nad ikka armsad, aga kohati veel lollimad kui kitsed, isegi palju lollimad:D
Õhtul tagasi jõudes toppisin oma räpased tööriided uuesti selga ja sõitsin autoga siis õhtusesse vahetusse, ülemus krabas mu tee peal kinni ja ütles, et veel läheb aega, tulgu ma kümneks uuesti, või ta tuleb mulle ütlema koju, mis kell pean seal olema. Olen ma siin veidi aega kodus, Jeff kopsib veranda uksele ja annab tada, et võin silmad looja lasta, et tööpäev algab homme pool kaheksa. Näed sa siis nüüd, oleks ma seda varem vaid teadnud, oleks ehk midagi linnast veel jõudnud endale asjalikku vaadata. Aga mis seal ikka, õnnelik natukenegi sellepärast, et ei pea öösel uuesti pesema minema, ega seal öises kuumas higi otsa eest nühkima. Ega see higistamine on üks topelt nuhtlus, näonahale see väga ei meeldi, igaltpoolt hiilib mingi punn välja, mis tuleb kiirelt elimineerida, et see eriti koledaks ei läheks ja ruttu ära paraneks. Loll nagu ma olen, pean ma alati oma küüned kuhugi taha ajama, et näonahk veel kauem paraneda saaks:D
Täna aga läksin ma hommikul veidi varem tööle kuna Jeff tuli ukse teatama, et kui võimalik ja ma söömise lõpetanud, võiksin tööpostile minna, kuna laadung on valmis juba.
Nüüd ongi mu kena hommikupoolne tööpäev läbi. Süüa ma ei viitsi, tunnen, et uni kipub peale pressima, magan ehk viieni ära, söön ja siis alustan oma õhtust lühivahetust, kui just imekombel kombain mu tööpäevale kriipsu peale ei tõmba jälle:D

Ülemus andis eile ka teada seda, et me oleme nii kiired olnud, et 4-8 nädala asemel saab töö meil tehtud juba uue nädala kolmapäeval... Eeee, mis mõttes nagu. Ma tulin siia tööle vähemalt kuuks ajaks ju. Mis kuradi kolmapäev?
Ütlen ausõna, kui tulete Austraaliasse ja teile öeldakse, et tööd jätkub nii kauaks või nii kauaks ja tööpäev algab see ja too kell, siis ärge seda võtke tõepähe, mula aetakse koguaeg selllist. Hea põhjus selleks on see, et oleks inimesi kes tahaksid kuskilt tuhande kilomeetri kauguselt siia karupeppu sõita. Kui ta ütles, et tal on tööd vaid kuradi seitsmeks päevaks, siis keegi ei liigutaks väikest varvast ka. Aga okei, mis ma ikka nurisen, vähemalt on raha hea, saan endale telefoni muretseda, sain natuke uusi tutvusi  ja ilma naguke uurida. Eks peale seda peab end jälle uute kohta pressima, sest oma raha ma küll laiaks ei soovi pressida.
Hea uudis on see, et Jeff lubas, et kui saame, selle viljaga siin ühele poole, siis viib ta meid kõiki lähedal asuvasse pubisse, ja söödab meil kõhud punni ja teeb joogid ka välja (Y) Õige farmeri onu ma ütlen. Ainult et, töö suhtes võiks ikka ausam olla. Kogumustega töötajad juba teadsid kohe siin öelda, et 4 nädalat pole siin kindlasti tööd, rääkimata 8 nädalast. Aga noh, kas see kolmapäev ka päris kindel on, seda ei tea ei meie, ega ülemuski päris kindlalt. Vb homme koputab hommikul uksele, et dvj, vili võetud ja võime bubisse sööma, jooma minna, peale seda võite võtta oma kümme asja ja uut tööd minna otsima:D Eks see pull näha ole...Äkki võlub veel 20 suurt viljapõllu lärakat välja ja saamegi siin 4 nädalat ära olla:D

Aga mis seal ikka, lugege, naerge või nutke ja oodake aega mil ma uuesti kirjutada viitsin:D

Uus kodu, uus töö

Tervist kallid sõbradJ


Mõni teist on kindlasti mõelnud, et kuhu Anneli on küll oma postitamistega kadunud:D
Selleks on üks eriti hea põhjus: Kiired ajad. Pmst on praegu asi nii, et ma olen end kenasti ikka erilisse karupeppu istutanud. Ümberringi pole MITTE midagi, tühjus, isegi puid peaaegu pole, ainult põllud, lehmad, lambad, kanad, koerad, hobused. Levi ka pole pmst siin kandis üldse. Kuna Telstra on üks parimaid telefoni võrke levi poolest, siis selle ma endale ka muretsesin, sest nooo, muidu oleks jamasti. Kuid Telstraga on selline nali, et siin sa maksad ennast vigaseks, et netis käia juhul kui sul modemit pole, mille tuleb eraldi veel nett võtta. Tegelikult isegi mu vana Optus toimib siin, kuid mitte siin majas, vaid ikka kuskil põllu peal:D
Miks ma üldse siin olen ja apelsine ei paki?
Kuna, saime Laibour Solutions Australialt pakkumise väga äkitselt, töökirjelduseks oli siis see, et ma hakkan 5-6 tundu päevas traktoriga mässama ja ülejäänud aja aitan farmeri naist, kuigi ega ma seda väga teha pole jõudnudki.

Lahkumise hommik Griffithist:(

Palk on kenake ja kuna Graincorp tundub natuke jura selle poolest, et seal ei saa mingit kogemust, et kuhugi edasi minna, ainus mis sa sealt pmst on vahtimine, kuigi ega ma teen siin ka seda ja siin makstakse vahtimise eest samuti hästi... pluss, elamine on siis jummala tasuta, oma maja lausa. Köök, dušš, suuuuur esik vaatega otse loodusesse, või noh, vaade, kanadele ja koertele ja natuke metsa ka:D Meil on siin väga armsad kutsikad ka. Farmeril on siin farmis ainult ühte tõugu koerad, mis täpsemalt, ma ei teagi, igajuhul sõbralikumad kui kes iganes muu, saba käib koguaeg vinta-vänta , nuruvad palju palju paisid ja sügamist. Koeri on siin elamises kokku kuus ja kõik nad on niiiiii mega armsad ja sõbralikudJ

Valmis mu käed üle lakkuma:)

Minu töö on hetkel selline, et istun traktori selga ja ootan kuni mingi vend toob mulle vilja... taga on mul meeeega suur kott, tüüp hakkab siis on eeem.. mingist binnist mulle vilja laskma ühte kohta, mis jookseb otse kotti... ühte kotti mahub kraami 50 tonni(Y). Ainus mis mina teen... jalgin, et vili kenasti kotti läheks, siis jälgin et kott väga suureks ei läheks, selleks on kotil peal sentimeetririba... mina mõõdan selle mõõdulindiga ära, võib ta siis venida kuni 44 cm, kui rohkem, pean pidurit natuke maha laskma või siis kui vähem, siis vastupidi... jälgin veel, et traktor liiguks otse, selle on mul maas üks pikk nöör, mida mööda ma pean liikuma, vajadusel keeran rooli ja kõik... kui see tehtud, istun trakatsisse ja ootan tund aega uut koormat, te arvate, et on lihtne?.... ega jah, teha ongi lihtne, aga olla on raske, sest esiteks, on õues mingi 36 kraadi, peale 40 juba, varju all sa pole... kujutage ette, et väljas on jahedam kui traktoris... see on ikka pääris põrgu küll, ma tunnen ennast koguaeg nagu mingi siga, higi voolab nagu vett pudelist:D Veeta siin on võimatu olla, isegi kui vesi on soe, maitseb see nagu maailma kõige parem asi:D
Alati kui ma kuskile läksin, kohe küsiti, kas vesi on sinuga... Reegel number üks Austraalias: Vesi peab olema alati sinuga!

Kui rääkida Griffitist ja sealt ära tulekust. Oehh, see oli tegelikult väga valus, eks nutt tuli ikka peale veidi kuna inimesed olid nii omaks saanud, nagu su enda pere oleks seal olnud. Eestlased tekitasid eriti kodu tunde, nagu oleks tükike Eestit mul kaasas. Ülitoredad ja armsad inimesed. Aga pidin mõtlema ikka rohkem selle peale, et mul on kogemust vaja, pean ju ikkagi lõpuks edasi liikuma ja mida kauem ma seal kinni olen, seda raskem sealt on ära tulla.
Olen siin kohas olnud nüüd neli päeva, peaaegu neli päeva. Jõudsime siia teisipäeval ja ega me siin palju ei jõudnudki olla kui meid juba tööle aeti:D Mind saadeti kohe oma postile ja Erki lükati kohe traktori otsa ja läksei tea kuhu suunda ja mida tegema. Minule siis tehti minu töö selgeks, mis on natuke lihtsalt kui mitte millegi tegemine, kui välja arvata see palavus. Hästi palju on ootamist ja isegi siis läheb aeg kuidagi väga kiiresti. Meie oleme siin farmis Erkiga ainsad noored inimesed, ülejäänud on kõik ligi 50. aastased. Inimesed väga sõbralikud ja valmis sulle kõike seletama, kas või 12 korda, seni kuni aru saad. Minule seda ongi vaja, sest noh, mu inglise keel on nagu on:D Eks jah, ta on täitsa isegi paranenud juba ja ma julgen ise juttu alustada ja uurida erinevate asjade kohta. Eks on hetki kus mulle peab ikka natuke aeglasemalt ja tite keeles rääkima, sõna sõna haaval, et ma aru saaksin mis ma tegema pean, aga tundub, et neile see sobib ja kõik on siis happyd. Igakord kui siin midagi tegema pead või palutakse teha miskit, küsitakse: „Are you happy“? Ega mida sa muud ikka vastad kui jah ma olen õnnelik, nägu nalja täis ja kõik teevad oma asja edasi.
Esimesel päeval saime koju kuskil üheksa paiku äkki, pole päris kindel, aga tean, et päris pime oli juba. Ühel hetkel kui mina, Erki ja meie farmer Jeff kuskil ringi sõitsime mööda tema maid, avastasime ühe suure masina põllu pealt, millel midagi viga ja Jeff pidi selle tagasi kodu juurde toimetama või kuhugi. Seega pidi ta auto andma kas mulle või Erkile. Algul pakkuski Erkile, aga siis talle tuli meelde minu jutt sellest, et mulle meeldib väga sõita ja pakkus siis mulle, mina muidugi ahhooii, õnnelik laps, läksin kohe rooli. Nii suure masinaga ma veel sõitnud pole. Ta polegi mingi suur, aga ikkagi kõrge nagu maastur, neli vedu ja kast ka taga, kutsutakse neid autosid siin juutideks. Esimene kord kuulsin ma seda Madise farmis, kui käisime tema farmeril abiks, mõtlesin, et mis kuramuse juutidest nad räägivad, aga hiljem siis sain selgusele.

Juut, millega mina siis ringi kärutan:)

Igaljuhul sain selle autoga sõita kuskile põllule, enne sinna jõudmist pidin mina juba ära eksima, kuna kõiki põllu teid pole pimedas hästi näha ja palju ma ikka mäletan, Erki õnneks oli seda teedpidi käinud juba mitu korda, seega mul vedasJ Olen alati teadnud, et suured autod meeldivad mulle rohkem, sain nüüd sõita ja tean, et nüüd meeldivad veel rohkem, kunagi pean ikka endale ühe maasturi  muretsema, kasvõi kuskilt lammutusest, aga muretsen:D
Järgmine tööpäev ma traktorit ei puutunud, päev otsa sai tegeletud maja läheduses muude toimetustega, igasugu manti korjasime kokku ja tõmbasime laiali ja ehitasime igast värki:D
Eile päev oli aga hoopis selline, et hommikul anti kohe auto kätte, pidin järgnema suurele traktorile ühe põllu peale, kust leidsime eest traktori, mis oli omadega päris mutta kinni kohe jäänud. Neli ratast mudas, kõik paksult mudaga koos, rattas veeresid all ringi, kohe üldse ei tahtnud välja tulla. Siis läksin Erkile ja Rogerile (päriselt Rory) järele, võtsin nad peale ja sõitsime tagasi. Miks ma seda tegema täpselt pidin, ma ei teagi, abiväge seal nagu väga polnud vaja. Peale seda tralli suundusin ma maja juurde tagasi, kus pidin aitama perenaist. Ühesõnaga tööks pidi algul olema värvimine, aga tegelikult oli nii, et mulle anti ette üks aiatoolide ja laua komplekt, mis on mingist metallist tehtud j peale on värv pandud. Mega ilusad, aga ära roostetanud vihma tõttu jne. Mina pidin kõik siis traatharjaga maha nühkima, veel liivapaberiga nühkima, korralikult kohe värv maha ja hiljem siis värvima. Jõudsin ma aga ainult ühelt toolilt peaaegu kõik maha nühkida kui mulle juba anti teada, et ma pean autoga traktori juurde minema, ja seal, selle traktori juures olin ma pmst viieni, paar tundi sain kodus puhata ja siis tegin tööd poole kaheteistkümneni. Jumal kui igav oli seal. Võtsin küll raamatu kaasa, aga ma ei saanud tuld põlema panna, sest siis olid kohe igasugu mutukad mul kallal, natuke ma küll lugesin, aga see muutus piinarikkaks. Enne viimast laadimist ma jäin magama, ega kuulnudki kui Roger minu kõrvale jõudis traktoriga, tema mõtles et äkki ma jalutasin minema või midagi, kuna traktor ei tööta, tuli kustus jne, Ühel hetkel lendas kabiini uks lahti ja ehmusin nii mis kole, nohh, nalja kui palju, inimesel oli uni, mis teha:D

Vaade traktorist:)

Tööd sai tehtud, sulgesin väravad ja võtsin asjad ning läksin koju. Algul mõtlesin küll, äkki ma ei näe öösel autoga sõites õigesti sõita, sõidan ei tea kuhu peese, aga kõik lõppes õnnelikult. Näljast nõrkenuna läksin ma pesema, sõin ja kukkusin voodisse ja tegin silmad lahti siis kui kell helises, et uuesti tööle minna. Tööpäev algas mul 7.30, võtsin auto ja põrutasin jälle traktori peale. Hetkel istun ma oma maja verandal ja kirjutan blogi, joon veidi külma siidrit ja naudin ilusat ilma, linnulaulu, kanade kaagutamist, hobuse matsutamist ja lihtsalt logelemist.

Rohtu näksimas:D

Tulin põllult ära 12, kuna arvatavasti selle viljaga sai ühelepoole. Kell seitse pean olema jälle tööl, seni lubati mul magada. Jeff natuke nokkis ka, et ma pean minema koju MAGAMA:D Lubasin kell seitse uuesti platsis olla ja siis saan ma ka magada, mille peale tema kõvasti naeris:D
Sain aru, et tuleb pikk vahetus, loodan, et mitte päris night shift, suren seal muidu kottpimedas igavuse kätte ära:D Täna tööd tehes oli üks koer koguaeg minuga, koju ei viitsinud ta vantsida ja lamas koguaeg minu juures. Kui traktori tööle panin kadus veidi eemale, aga muidu vantsis koguaeg järel. Mul oli tast täitsa kahju, tundub kõige vanem koer siin olevat, endal koguaeg keel rippus suust väljas ja otsis meeleheitlikult varjualust, küll traktori all ja kõrval jne. Kui töö läbi sai, tuli ta koos minuga auto juurde, pistsin ta taha kasti ja sõitsime koos koju, koer oli koguaeg püsti ja pisitis käpad kastiäärele ja lasi tuulel ennast jahutada. Vaatepilt oli kole naljakas:D
Aga mis ma ikka siin enam tühja juttu ajan, söön midagi lõunaks ja vaatan kas saan veidi magada, sest õhtu tuleb pikk nagu ma aru sain.
Millal ma jälle kirjutada jõuan või viitsin, seda lubada ei oska, aga ma püüan ikka teid kursis hoida oma tegemiste suhtesJ

Minu trakats:D

Grill ja Jõgi

Mõtlen siin, et kirjutan kihku kähku veel miskit, muidu hiljem jälle ei mäleta midagi.
Eile päev oli siis nii, et töölt koju, hiljem poodi grillikraami järele, sest selline plaan meil oliJ
Tagasi linnas tulles oli meie maja kõrvale sättinud ennast suur trampliin, mille peal Helen juba õnnelikult hüples. Oi mulle meeldib trampliin, ma ei hakanud asjugi autost tuppa vedama, autost välja ja kohe asja kaema. Läksin ruttu tuppa, seeliku asemel püksid jalga ja hüppama. See on ikka paras trenn- see hüppamine. Ega känguru pole kerge olla:D Meie maja omanikule ja farmerile aga ei paista see asi meeldivat. Brad oli juba jõudnud Madisele, kes siis selle asja ka seotas korraliku raha eest, sõnumi saatnud, et ma kuulsin, et ostsid batuudi, aga see pole väga hea mõte kuna see on liiga ohtlik ja muusika võiks ka vaiksem olla. Meie muidugi, mis ohtlik. Batuut igaljuhul jäi siia. Rahval jälle lisa tegevust vabal ajal, saime veel basseini ka endale, väikseke on, aga et natukene sulistada pole üldse paha. Muusikaga on meil selline jama, et seda no ei saa kohe üldse kuidagi kuulata. Brad elab üle tee, minu meelest siiski päris kaugel, et mitte kuulda seda muusikat mis meil siin käib. Meil ei käi muusika nii, et maa mürtsub ja aknad värisevad. Me oleme juba arvestanud sellega, et Bradile miski ei sobi ja püüame hoida vaiksemalt, aga ei, see justkui magaks meil maja taga kõrval kikkis ja silm punnis, et mis jama me siin korraldame.
Minul juhtus väike õnnetus ka eile. Panime ma siis kogu oma graami Gaasigrillile, kaas kinni ja istun edasi. Ühel hetkel hakkab rahvas karjuma, et tee kaas lahti, nii kui lahti tegin, oli seal oi issand milline leek, ulatus pea veranda katuseni, hea, et veel maja põlema ei pannud. Kaane panin sama kiiresti kinni kui avasin, rahvas püüdis kustutada, küll kallati kaanevahele siidrit ja pritsiti veepüstoliga, mis ka lõpuks leegi ära kustutas. Nali missugune, minu maitsev kana ei näinudki enam nii maitsev välja, kõrbend koivad puha. Õhtu otsa ma pakkusin lahkelt kõigile, aga lõpuks närisid neid kassid. Grillist ma siiski ilma ei jäänud, sest egas need polnud ainsad asjad mis mul ostetud olid:D Peale seda intsidenti me grilli igaljuhul tööle ei pannud, ei teagi mis täpselt juhtus. Rahvas keeras gaasi kinni kohe, aga see põles umbes sellise leegiga, nagu keegi kallaks teiselt poolt aina bensiini peale:D
John juba täna ütles mulle, et mina pliidi ääres süüa enam teha ei tohi, kuna siis põleb siin kõik:D
Eile oli väga tore, natuke sai joodud, ja nagu need asjad minuga on, kui promill sees, siis jutt tuleb inglise keeles nagu ei kust kohast, siis ma saan aru ja oskan ise ka rääkida:D Ei mäletagi mis kell ma lõpuks voodisse sain, aga uni oli väga hea. Üle ärkasin, toast välja sain, siis juba rahvas küsis, et kas ma jõe äärde tahan rahvaga minna, muidugi olin ma nõus. Minu järel vaid oodatigi veel, käisin käbe pesus, riidesse ja minema, polnud aega süüagiJ Koht oli siit kuskil 40 minuti kaugusel, väga mõnus ja ilus, Ilm oli kuum ja ideaalne ujumiseks, mängisime vees palli ja mis iganes, võtsime päikest, tegime nalja ja kõik oli suurepärane.

Meie hostelis pakutakse ka juuksuri teenuseid:)

Meil oli tegelikult siin päris jõhker torm vahepeal.

Rand:)
Vasakult: Simon, John, Benjamin, Alex, Walter

Prantslanna Amy:)

Ujuma minek.

Hommikul põdesin küll veidi minna, kuna ma olin ainuke eestlane, ülejäänud puha inglased ja prantslased, isegi sakslane, aga polnud hullu, mulle isegi meeldis. Peangi rohkem saama praktiseerida ja õppida. 
Koju jõudsime kuskil nelja paiku, kõht oli juba selgroogu puudutamas, isu oli niiii heaJ
Homme peab jälle minema rügama ja nii nädal otsa. Telefon on mul vist suht kööga juba omadega, laadida ta ei taha, wifit talle jagada ei meeldi, akust ei räägigi, aga oeh, ma armastan seda telefoni. Igaljuhul on mul juba nii palju raha, et tuleks hakata kohe uue telefoni ostu peale mõtlema, siit riigist saab tehnika vähe odavamalt kätte, seega ma ei muretse selle väljamineku pärast...
Renti peaks ka maksa hakkama lõpuks, mul on siin seda kogunenud juba nii 450$. Kuna tööd on praegu palju, siis pole hullu ka see ära maksta, eks natukene käsi väriseb küll, aga tasuta elada ka ei lasta siin:D
Rohkem ei oskagi ma midagi suurt rääkida. Kui kuskil miskit toimub(Eestlased:D), eks ma siis jälle kirjutan teileJ

11.10.2014

Eelmine pidu - Iirlane John ja eestlasest kaelkirjak Madis:D

Mina olen ka seal kuskil.

See atraktsioon oli viimane piisk, peale seda oli küll paha olla:D

Õhtu parim:)

Jõudsin näed eile blogi valmis kirjutada, aga ülese ei suutnud kuidagi panna, sest nett sai otsa:)

Kui aus olla, siis ei oskagi millestki kirjutada. Annan lihtsalt kergelt märku, et olen veel täiesti elavate nimekirjasJ

GrainCorpis läks hästi. Ega ma väga seal midagi jutust aru ei saanud kui aus olla, aga asi tundub natuke liiga lihtne nende jutu järgi. Me justkui lähme sinna, passime ja saame liiga head raha. Samas tegu on väga suure firmas Austraalias ja neil on ka võimalik käia sellist raha välja nagu nad lubavad, aga eks näis. Millal me tööga alustame, seda veel väga täpaselt ei teagi, nad lubasid meile ilusti teada anda, kui töö pihta hakkab,siis peame kenasti valmis olema, vaja on veel mõned asjad osta, näiteks nagu pikkade käistega pluus, sest päikse käes ära põleda ei ole just minu suurim soov.
muudel päevadel oleme lihtsalt kõvasti töö juures rabanud, üldiselt on päevad natuke pikemaks tööl läinud, aga mis selle vastu saab olla, raha tiksub hoolega. Eilne päev oli küll väga jube. Mina ja üks prantslanna Amy tegime neid mädasid apelsine ja vaatame et kell on juba kohe viis saamas, ei peaks lõpetama hakkama, aga meile muudkui laoti pinne juurde mis vajavad sorteerimist. Korraga saab ette laduda üheksa pinni ja masin kannab nad ise ette ja võtab ära ja liigutab neid. Noh vaatame, et siis üheksa pinni olemas, noh, kell on nii palju, et nüüd peaks küll aitama. Nalja teete w? Pool kuus ka veel laoti meile pinne ette. Jestas küll, mul juba ammu pea valutas kogu sellest hallitusest ja silmad peas haiged. Noh, mingi hetk siis laoti mingi seitse pinni ette ainus, kohe oli aru saada, et nüüd aitab. Thank god!! Peale seda aga oli veel tööd, masinad vaja ära pesta ja siis põrandale laiali lennanud apelsinid tuli ka kokku korjata. Kõik kohad olid neid täis, roomasin nagu sisalik masina all ja peal.
Täna öeldi, et järgmised kaks-kolm nädalat on väga busyd, seega tööd on palju ja see on ainult hea, eks väsimus on ikka kallal, aga raha on mul vaja ja ilma tööta seda väga ei saa ka.
Eile tegi prantsuse poiss meile väga kenasti selgeks, et täna me tööd tegema ei pea. Ja samuti lubati meile sõnum saata eile kui peaksime töötama, sõnumit ei tulnud ja asi selge. Prantsuse poiss Xavir käib tööl pea igapäev, tema on seal nagu mingi ülemus varsti, ütleb, keda tema tööle tahab ja keda mitte. Siin alles paar päeva tagasi oli nii, et võtsime uue poisi kaasa, aga järgmine päev ta enam tööle ei saanud, kuna Xavierile ei sobinud, liiga aeglane poiss. Tundub, et meie ka talle ei meeldi millegi pärast, vb varsti süüakse meid ka sealt välja, kuid ma väga kahtlen, me teeme seal tüdrukutega väga head tööd ja meiega on teised rahul, nii vähemalt tundub küllJ
Igaljuhul, täna hommikul ärkasin mina varakult ülese, nii enne kaheksat kuna Erki sahkerdas ringi ja ma ei saanud enam magada. Jäin ma siis ülese ja sõin siin natuke kui keegi koputab mulle uksele, millegipärast ütles süda mulle, et tööle minek. Teen ukse lahti, väga unise näoga Helen vaatab osta mulle suhteliselt nördinud ja välja magamata häälega, et pane ennast riidesse, me lähme tööle. Korraks oli selline tunne, et laseks selle Xavieri bensiiniga üle ja tikk otsa. Pidevalt on mingi kamarajura temaga. Mis seal ikka, riided selga, kossid jalga, mingi toit kotti ja kikud puhtaks. Helen ja Katrin olid ajanud ülese Aivari, et ta meid autoga tööle viiks. Aga Xavier oli ise oma tõllaga kohale tulnud. Ise nii pühaviha täis, nagu oleksime meie milleski süüdi. Ega ta midagi öelda ei julge. Närviteb omaette. Istusime me siis autosse, hakkasime sõitma ja vend pani sellise lennuga siit minema. Meil siin maja juures on kruusatee ja kõik puha auke täis, vennal on koguaeg nendest nii suva, lihtsalt põrutab neist läbi, ühekorra suutsin pea ka ära lüüa, peale seda valmistan ma enne ette. Täna aga kihutas nii hullult, Helen pani käe õlale ja ütles et küüle rahune maha eksole, kõik on korras, algul ei pannud tähele, või ei teinud väljagi, pärast midagi pomisest vastu.
Maantee peale lendas 130 km/h. Okei jah, see pole mingi nii hirmus hoog eksole, aga mul pole nagu küll soovi sõita kellegagi, kellel närvid pole päris korras 130 km/h. Tahaks siiski nagu tervelt Eestisse tagasi kunagi jõuda. Õnneks tööl polnud midagi hullu. Ainult et me tegime tööl nii kuskil kolmeni ilma ühegi pausita, mul oi lõpuks kõht nii mõlkis, et oh jummal. Ma oleks võinud vabalt olla seal viieni ka, mis see kaks tundi enam oleks olnud, aga vahepeal oleks  tahtnud midagi väga süüa. Kõikgil olid kõhud nii tühjad. Kuna teada oli et tuleb lühike päev, siis pausi ei tehta, aga noh, see oli juba päris pikk, et süüa oleks võinud ikka lubada meile. Üks tüdruk läks tund poolteist varem töölt ära kuna tal on poisiga täna aastapäev vms, töö tõttu läks päris palju luhta. Neil olid kõiksugu plaanid ja asjad. Ära ei läinud ta päris nii sama, vaid tema poiss oli ülemuse mehelt lubanud kas võib ja ta oli kohe nõus, aga pärast kui nad olid juba minema läinud, siis tuli välja, et ülemus oli öelnud, et peab lõpuni olema,
eks see ülehomme näha ola, Amy arvab, et ta vb lastakse lahti.
Üks hommik oli siin samuti hea nali. Xavier räägib suure suuga kõigile, et tema sõidab tööle 7:45, et ma siis teaksin, et ta mind ootama ei peaks jääma. Okei, järgmine hommik olen ma ilusti kenasti valmis ja lähme tööle. Seal selgub mulle väga suureks üllatuseks, et meile tööpäev algab kell 8:00. Mul oli täielik hämming, ma polnud päris kindel ja küsisin Xavierilt, et mis asja, kas täna alustame kell kaheksa. Tema no kurat umbes, et tema ütles eile ju Erkile, et algab kell kaheksa ja kus on Helen ja Katrin??? Ma ütlesin, et nad tulevad koos Madisega, ehk siis jõuavad tsipa hiljem. Oi sa kurat rsk kui vihane ta oli. Aga mida meie valesti jälle tegime? See, et tema käsib kõigil mulle edasi öelda, et ta läheb tööle homme 7:45, ei tähenda ju seda, et tööpäev algab kell 8:00, või tähendab? Olen ma valesti asjast aru saanud?
Helen ja Katrin tulid ka tööle, et mis kurat, kõik teevad tööd, masinad käivad jne. Oi kui pühavihased me olime, vahepeal oli tunne, et hakka või Xavieri apelsinidega loopima. Vahel võib ta nii normaalne ja tore olla. Isegi käis meiega seal festivalil või asjal, käisime atraktsioonidega sõitmas jne. Esimesel atraktsioonil maksis ta minu eest, teise eest mina, kuna kaks pileti korraga ostes oli odavam ja tao li kohe lahke maksa. Järgmisel päev käitus ta umbes nii, nagu ei teaks, ei tunneks meid. Käib meist koguaeg vaikides mööda jne. Ta muidu ongi väga omamoodi, Ta ei söö teistega koos, ei tee toitugi väga koos meiega, istub koguaeg oma toas ja kuulab muusikat. Aga me oleme ikka üritanud teda enda sekka kutsuda. Las sotsialiseerub veidikene.
Igaljuhul jah, nüüd on nii, et tuleb vist hakata koguaeg ise helistama ja uurima, kas teeme tööd või mitte, muidu on jälle mingi jama majas.

Täna me arvatavasti grillime, selline plaan on siin hosteli rahval, natuke grilli ja midagi juua ka keha soojenduseksJ Loodame, et keegi siis üle ei joo jälle ja kõik jäävad terveks.
Eile nägime peale tööd koju tulles maja veranda kõrval pruuni madu, mis on siis mürgisuselt maailmas teisel kohal, nii öeldi vähemalt. Madsi haaras kohe kaika, et talle ots peale teha, aga too kadus kiiresti põõsasse ja sinna ta ka ennast hästi ära peitis, rahvas hoiab ilusti uksed kinni:D

Meil muide oli siin paar päeva õhtul taevas mega suur kuu. No ikka tunduvat suurem kui Eestis ja veel suurem pidi see olema igal aastal augustis, siis on ta laua nii umbes 15-20 korda suurem. Nagu põlev päike:D
Eile poest tulles vaatan metsa taha ja küsisin Erkilt, et mis värk seal taga on, põleb midagi w?
Sõites oli näha aga mega suurt kuud. Mina oli otseloomulikult sellest kohe eriti vaimustusesJ

Tänaseks aga aitab küll, ei oska väga suurt rohkem midagi kirjutada, homme me vast ei tööta, seega, ma võtan päikest ja naudin kaunist kuuma ilmaJ
Järgmise korrani!

Apelsini printsess:D

Tundub, et see ongi põhjus, miks ma töö juures ületunde tegin ja nv tööl olin. Et linn see täituks apelsinidega:D

Jooming, päike, tivoli ja töö

Nii, nädalavahetus siis.
See oli päris fun isegi. Laupäev lõppes sellega, et meil hakkas siin kerge pidu. Me siin rahulikult isetusime toas, mina lugesin raamatut ja Erki niisama netis. Helen kopsis uksele ja lõi meid toast välja rahvaga ühinema. Polnud probleemi, mis me ikka konutame siin koguaeg. Pidu võttis tõsise hoo juba siis sisse kui muusika oli platsi toodud ja kõigil siidrid/õlled näpuvahel. Saime korralikul jalga keerutada. Kes tantsis mopiga, kes naise/mehega, kes niisama vaatas pealt ja ilastas lõuga:D Joomisega läksid siin mõned veidi üle võlli. Üks sakslane Thomas(ei ole kindel, et õigesti kirjutasin), see vehkis koguaeg minu klaasiga ringi, ei tea mis kuradi hea pärast, kui seda tagasi nõudsin, siis öeldi, et pole minu oma või siis, et ma ei saa seda klaasi. Minu oma oli see kindlasti, sest meil kõigil on siin oma asjadel toanumber ja täht peale kleebitud juba siis kui me siia tulime. Seega jah, kui klaasi tagasi sain, siis mõne hetke pärast oli see jälle vehkat teinud, lõpuks oli mul poogen, peaasi, et järgmine päev tagasi saaks. Suht peo lõpus juhtus selline nali, et üks oli suurest prallest nii kottis omadega, et pidi end pinksilaua peale sättima magama, veidi hetke pärast tuleb sakslane ja viskab talle ennast peale ja no pakkuge kui terveks see pinksilaud siis jäi ka? See lendas nii pooleks kui sai, äratus missugune magavale poisile:D  Üks jalg murdus ka alt päris ära. Kes hakkasid järgmine päev seda parandama? Eestlased, Madis väga tubli mees, võttis kohe asja käsile ja tegi selle korda. Bradile see asi üldse ei meeldinud, ega tal midagi head öelda polnud. Viimasel ajal üldse läheb siin palju asju katki ja mitte keegi ei tea asjast midagi, nagu minu asjadki kaovad mu nõude kastist ära. Minu kallis kahvelgi on hetkel täitsa teadmata kadunud, aga küll ma selle ka kuskilt välja kaevan.
Rahvas oli järgmisel päeval üllatavalt varakult üleval, tüdrukud koristasid pahna kokku, mis igalepoole laiali oli jäetud, nagu näitekst tühjad pudelid.
Eile aga oli niiiii mega kaunis ilm, muidugi väääga palav ilm, sellest pole mõtet rääkidagi kuis higi lippas jne:D  Otsustasime, et õhtul lähme ka linna, kuna seal toimub miskit. Enne seda aga võtsime korralikult päikest. Ühel hetkel siin keegi mõtles veesõda pidama hakata. Läksin mina välja ja mingi tagaajamine käis, suured veepüssid näpus. Loll mina läksin ka kohe asja kaema ja nii ma siis oma sahmakad sain. Kaks tegid kambaka ja asjasid mind lõksu, aga ega nii midagi hullu ei juhtunud, õnneks olin ma piisavalt kiire ja sain enamvähem kuivalt oma tuppa joostud. Mingil hetkel mõtlesin, et olen ka siis hea inimene ja maksan kätte. Läksin mina hull kavalalt pudeliga vett võtma ja hiilisin verandale, peitsin siis pudeli selja taha, et keegi ei näeks, aga nii 2 kaks sekundit ja ma sain sõna otses mõttes keedupoti täie vett kraesse. Aitähh Erki!
Rahval nalja kui palju, mina läbimärg nagu uppunud rott:D Panin ma siis pudeli kõrvale veidikeses. Hetk hiljem nägin head võimalust pudel Madisele kraesse kallata ja see oli väga edukas, veel rohkem läbimärg kui mina:D
Eks see nali kestis seal veel tükk aega. Käisin tõin isegi veel ühe pudelitäie vett juurde. Kõnnin ma siis jälle verandale ja Erki seisab sama koha peal kus ma enne kui ta mulle poti kraesse kallas, ilmselgelt sain tema nüüd selle terve pudeli (1.5L) täie vett endale pähe. Oi mulle meeldib kätte maksta ja veel topelt:D
Lõpuks tuli meil ära kuivada, end korda teha ja minna linna, enne sihtpunkti jõudmist käisime läbi McDonaldsist, mis oli tegelikult väga halb idee:D
Koht kuhu me läksime oli täis igasugu atraktsioone, millega keerutada ja lennata kuni süda läigib.
Käisime siis päris mitmega kolmel atraktsioonil, teine oli selline kus pidi päris palju pea alaspidi rippuma ja edasi-tagasi tiirutama. See oli teine atraktsioon ja sealt alates see süda läikima hakkaski:D Viimane oli ikka täisti mitte vajalik, Seal maha tulles käisid jalad ristirästi ja korraks oli tunne, et mul on mingit ämbrit kohe vaja:D Üldiselt mulle meeldivad ikka mega haiged atraktsioonid, mis ikka lennutavad ja keerutavad sind nii, et sul on kõik silme eest segi, mida seal ei olnud kahjuks. Poleks pidanud lihtsalt sööma enne minekut:D
Tivoli oli väga lahe, olime me seal niikaua kuni ilutulestik läbi sai, ehk siis kaks tundi, seitse läksime ja üheksa sai läbi pmst. Tivoli nägi seal välja nagu filmides, hästi täis tuubitud igast kraami, ostupunkte, mängukohti, kõike oli seal, Madis võitsin endale noolte viskamisega ilusa mängu huskey kutsika. Rahvast oli päris paksult ja kõik võtsid kõigest osa. Ilutulestik oli mega ilus ja kestis kauem kui Tartu/Tallinna uusaasta ilutulestik:D Üks oli eriti ilus, kuidas nüüd seletadagi, nii et see kahtlaselt ei kõlaks? Ühesõnaga üks ilutulestik oli taevas süda, see oli kaunis ja armasJ
Lõpuks vedasime ennast koju ära, kes läks kohe tuttu ja kes veel oli veidi üleval, sest kõik olid eelmine päev pidu pannud ja rahvas oli väga väsinud. Tänane hommik oleksin ma küll heameelega nii enamvähem lõunani maganud:D Tööl olime kõik nagu uimased kanad, minul valutavad säärelihased tantsimisest, või ei tea millest ja olin töö juures nagu invaliid, tänu sellele käisin korralikult käna ka töö juures:D Esimene poolteist tundi olid nii tapvad, silmad olid nii uimased, midagi aru ei saanud, kas konveier liigub või mina ise, siis oli mul niiii kohutavalt palav, pea oli paks ja siuke tunne, et kohe on silme eest täiesti must ja olen näoli kuskil seal apelsinides, või maas veelombis:D Igaljuhul, midagi ei juhtunud, järgmised korras võtsin juba veepudeli kaasa, riietust võimalikult vähemaks ja ajas asja ära küll. Viimasel tunnil saime teha isegi mandarine, ohh kui kahju, et neid nii vähe oli, oleks kohe kastidega neid siia vedanud:D Algul oli nii harjumatu, apelsinid nii suured ja rasked, käed väsivad ära sellest sorteerimisest, aga kui mandarinid tulid, oli need nii tillukesed, et pane või pudelipõhjad silme ette, et neid näha:D Mõned mandariinid me siiski panime endile kõrvale ka söömiseks ja kaasa võtmiseksJ Hirmus palju seemneid oli sees, aga muidu väga head.

Mandoskad:D

Peale tööd kõndisime me veerand teed jala kodu poole kuni meile tuli punane tõld järele ja visati koju ära. Enne tuppa minekut sain ma veel jahutust veepüstolist:D Ega siin hostelis nalja pole. Kui ikka inimestel tegevust pole, siis mõeldakse ikka kõike välja:D 

Handpackerid:D

Apelsini raksu???

Viinamarjad hakkavad vaikselt tulema:)

Siia sisse küll kukkuda ei soovita!

Homme me tööle ei lähe, kuna homme on meil Trainig seal GrainCorpis, Siit siis kuskil 115 kilti eemal, üheks peame ilusti kenasti kohal olema, nii et teeme 11 siit leelet:D Eks näis mis me siis teeme seal, küürime põrandat ja sorteerime vilja:D  Ei, väike pabin on ikka sees küll tegelikult, asi tundub olevat seal päris karm, aga noh, ma siis arvan ja loodan, et ma mõtlen üle:D
Annan teile kindlasti varsti teada kuidas läks, kas pean edasi apelsine loopima või saan ikka midagi asjalikku ka teha:D
Seniks aga kaunist päeva/õhtut  kõigile! J

Pool kodustatud metsikud kiisud:)

Kõige julgem kolmest kassist.

Töö ja vabaaeg

Kas teate, siin on hullult palav ja aina palavamaks läheb. Täna oli küll selline tunne, et hüppaks kuhugi järve ja veedaks seal oma päeva:D

Mis ma siis vahepeal ära olen teinud?
Tööl käinud, apelsine sorteerinud, Üleeile saime isegi veel hullult mäda sorteerida, koguaeg oli selline tunne, et tahaks maski eest ära võtta, kuna nii halb oli hingata, palav jne, aga samal ajal mõtled, et seda hallitust ka sisse hingata ei soovi. 

Sidrun nagu porgand:D

Kolm vahvat apelsini:D

Eile hommikul lahkusid siit meie hostelist kaks väga toredat inimest, kellest üks oli minu kallis töökaaslane Lauren, selleks puhuks saime ka natukene istutud. Või nohh, mina nagu väga ei istunudki, pigem mängisin kaarte eestlastega. Teised kaanisid jooki ja tõmbasid kanepit(Y). Tundub, et meie eestlased oleme siin ikka väga korralikud, kained, tublid, puhtust armastavad ja käime ilusti tööd tegemasJ

Peale tööd tekkis väike väsimus:D

Sel samal päeval, meie istusime rahulikult Erkiga toas, kui uksele koputab Brad ja viskab terve kastitäie õlut meie lauale. Rahvas on tublid tööd põllul teinud ja on ära teeninud tubli jahutuse, kuid paluti ilusti järgmisel päeval kained olla, tööd on ka vaja teha.

Brad kaevamas uuele kirsipuule väikest auku.

Aga nohh, seda kainust oli vaid natuke aega, üks tõmbas juba Captain Morgani ka välja.
Kuidas keegi tööle jõudis, seda ma ei teagi. Meie igaljuhul jõudsime. Laureni asemel tuli meile apelsine sorteerima prantslane Amy. Olime päris kindlad, et ta ei jõua tööle meiega, kuna oli eelmine päev end korralikult pilve tõmmanud ja joonud ka, kes teab mis kell ta magamagi jõudis, Aga oli hommikul valmis nagu naksti, eks tal natuke raske oli tööl olla, aga sai täitsa hakkama küllJ
Kuna nv on siin lähedal üks suur festival, siis tööd keegi ei tee. Väga palju rahvast võtab asjast osa. Peamiselt põhineb see festival hobustel, pmst nagu näitus vms, tööhobused, tõuhobused, minihobused jne jne. Ühesõnaga väga palju hobuseid, saab vaadata, saab ratsutada ja patsutada. Mina olen asjast eriti vaimustusest, hobuse armastaja nagu ma olen. Täna kahjuks aega polnud selle jaoks, ehk õnnestub homme midagi näha, asub see siit kuskil 50 km eemal.
Täna oli siis see päev kus oli aeg Erkil autole uus rego teha ja lasta läbi vaadata oma auto, kuna meil seal all miskit koliseb.
Otsisime linnas kohta kus autot läbi lasta vaadata, leidsime üsna kiiresti, esimesed paar kohta saatsid meid mujale, kuna pole aega ja paljud kohad kinni ka väga vara, sest on ju Public festival.
Viimase kohaga vedas meil eriti hästi, ootasime järjekorras pool tundi ja hästi tore vanapapi võttis meid ette, sõitis veidi autoga ja kuulas mis kolin on, siis tõstis auto ülese ja vaatas mis seal all on. Tundus, et asi pole hull, arvas, et mootoripadjad vms ja vb mingi amort, aga need on sellised asjad, et ülevaatusest saab ilusti läbi, pole vaja muret tunda. Läksimegi siis ülevaatust tegema, veidi ootasime ja mees võttis auto ette. Kui Eestis käib asi nii, et sa lähed sinna, miski aparaat pannakse külge, kontrollitakse igast kraami veel, mis autol peaks korras olema, tuled ja turvarihmad ja lukustus jne, siis siin käib enamvähem asi samamoodi, ainult et tüüp võtab sul autovõtmed, paneb mingi aparaadi külge ja sõidab su autoga minema, mul oli nagu algul wtf, aga ei muretsenud ka. Siin asi käibki nii. Tiirutab veidi ringi ja kontrollib, siis ajas auto töökotta, tõstis ülese ja uuris ja puuris seal midagi taskulambiga, tagant vahetas numbrimärgi tulel ühe pirni ära, mis maksis lausa 1.3$ midagi:D
Ühesõnaga, auto oli väga korras ja heas seisus, paistab et kolin tuleb siiski mingist amordist, mis on õnneks väike probleem, igaljuhul kogu asi läks maksma lausa 39$. Odav või mis?:D
Nüüd veel kindlustus ära teha ja asi antsusJ Aa, see jäi ka mainimata, et see vanapapi, kes meie autot kontrollis ei küsinud terve selle toimingu eest mitte sentigi. Vot sellised toredad inimesed on meil siin Austraalias:D

Vanal oli graažis selline masin, mõtlesin korra vahetust teha isegi:D

Peale seda asjatamist, tolgendasime me ringi ühes suures poes nagu BigW. Seal on pmst kõike, nagu mingi hmm, Kaubamaja? Riided, jalanõud, kosmeetika, mänguasjad ja KÕIK muu stuff, isegi natuke närimist oli müügil:D
Mina sain endale sealt töö jaoks mingi teksad, mida ma üldse ei hakanud proovimagi, teadsin, et suurus sobis ja kõik nägi hea välja, tulin siis koju panin jalga ja esimene mõte oli, et neid küll tööle jalga ei taha panna, mega mõnusad ja ilusad, paistab, et pean lausa ühe paari veel ostma:D
Erki ostis endale uued tööjalanõud sealt, mis maksid lausa 39$, ma pidin nutma hakkama, sest mina sain enda omad, ee 109$. Aga minu omad on ilusad ka, nii vähemalt eestlased ütlesid, nad paneksid need isegi linna minnes jalga:D MINA MITTE:D Aga noh, häbeneda poleks midagi, keegi peab ju tööd ka tegema:D
Peale kerget shoppamist, mis mul kulus hulga raha, läksime me linna panga juurde tasuta wifit muretsema, kuna meil on vaja tööasjus teha ära veel paar testi, mida töökoht nõuab, hostelist me seda teha ei tahtnud, kuna oma netti selle jura peale raisata ei soovinud. Igaljuhul nett oli seal mega hea ja asi sai tehtud. P

Testide kõrvale ämritäis m&m-se ja karastavat sidruni jooki:)

Peale seda hullu testi on mul aina vähem selline tunne, et mind küll sinna tööle ei võeta, või kui võetakse, siis õigepea saadetakse pikalt. Tegu on siiski väga suure firmaga ja korraliku töökohaga. Nõuded on väga suured ja kõik mis seal tegema peab, nõuab väga head arusaamist. Kuna mu inglise keel on nagu ta on, siis jah, niipea kui mu vigast inglise keelt keegi seal kuuleb, on mu tööl lips läbi:D
Eks näis, mina hoian igaljuhul endale pöialt ja teie palun hoidke ka. See koht oleks lausa rohkem kui parimJ Teisipäeval on treening, siis on näha kui palju mind tahetakse ja kui palju ma üldse millestki aru saan:D
EKS MA PABISTAN VEIDI ÜLE KA, MA TEAN!!!:D
Mis täna edasi saab, ei tea, üks tahab minna autode näitusele linna, üks läks golfi mängima, ülejäänud lihtsalt tahavad veidi jooki panna. Eks see näha ole, vb oleme meie ka lõpuks kuskil laua all lääbakil, kuid ma kahtlen selles:D

Auto aknad puhtaks ja ilusaks:D

Teie olge seal ilusad ja tublid ja ärge midagi sellist tehke, mida mina ei teeks!!!:D
Homme lubab meil siin 33 kraadi sooja, olen valmis sulamiseks:D

Võõras koer mind musitamas:)

Mänguhimuline kutsikas:D

Litsalt ilmus kööki ja vaatas niiviisi otsa:D

Hmm, huvitavad joogid siis Aussis