Uus kodu, uus töö

Tervist kallid sõbradJ


Mõni teist on kindlasti mõelnud, et kuhu Anneli on küll oma postitamistega kadunud:D
Selleks on üks eriti hea põhjus: Kiired ajad. Pmst on praegu asi nii, et ma olen end kenasti ikka erilisse karupeppu istutanud. Ümberringi pole MITTE midagi, tühjus, isegi puid peaaegu pole, ainult põllud, lehmad, lambad, kanad, koerad, hobused. Levi ka pole pmst siin kandis üldse. Kuna Telstra on üks parimaid telefoni võrke levi poolest, siis selle ma endale ka muretsesin, sest nooo, muidu oleks jamasti. Kuid Telstraga on selline nali, et siin sa maksad ennast vigaseks, et netis käia juhul kui sul modemit pole, mille tuleb eraldi veel nett võtta. Tegelikult isegi mu vana Optus toimib siin, kuid mitte siin majas, vaid ikka kuskil põllu peal:D
Miks ma üldse siin olen ja apelsine ei paki?
Kuna, saime Laibour Solutions Australialt pakkumise väga äkitselt, töökirjelduseks oli siis see, et ma hakkan 5-6 tundu päevas traktoriga mässama ja ülejäänud aja aitan farmeri naist, kuigi ega ma seda väga teha pole jõudnudki.

Lahkumise hommik Griffithist:(

Palk on kenake ja kuna Graincorp tundub natuke jura selle poolest, et seal ei saa mingit kogemust, et kuhugi edasi minna, ainus mis sa sealt pmst on vahtimine, kuigi ega ma teen siin ka seda ja siin makstakse vahtimise eest samuti hästi... pluss, elamine on siis jummala tasuta, oma maja lausa. Köök, dušš, suuuuur esik vaatega otse loodusesse, või noh, vaade, kanadele ja koertele ja natuke metsa ka:D Meil on siin väga armsad kutsikad ka. Farmeril on siin farmis ainult ühte tõugu koerad, mis täpsemalt, ma ei teagi, igajuhul sõbralikumad kui kes iganes muu, saba käib koguaeg vinta-vänta , nuruvad palju palju paisid ja sügamist. Koeri on siin elamises kokku kuus ja kõik nad on niiiiii mega armsad ja sõbralikudJ

Valmis mu käed üle lakkuma:)

Minu töö on hetkel selline, et istun traktori selga ja ootan kuni mingi vend toob mulle vilja... taga on mul meeeega suur kott, tüüp hakkab siis on eeem.. mingist binnist mulle vilja laskma ühte kohta, mis jookseb otse kotti... ühte kotti mahub kraami 50 tonni(Y). Ainus mis mina teen... jalgin, et vili kenasti kotti läheks, siis jälgin et kott väga suureks ei läheks, selleks on kotil peal sentimeetririba... mina mõõdan selle mõõdulindiga ära, võib ta siis venida kuni 44 cm, kui rohkem, pean pidurit natuke maha laskma või siis kui vähem, siis vastupidi... jälgin veel, et traktor liiguks otse, selle on mul maas üks pikk nöör, mida mööda ma pean liikuma, vajadusel keeran rooli ja kõik... kui see tehtud, istun trakatsisse ja ootan tund aega uut koormat, te arvate, et on lihtne?.... ega jah, teha ongi lihtne, aga olla on raske, sest esiteks, on õues mingi 36 kraadi, peale 40 juba, varju all sa pole... kujutage ette, et väljas on jahedam kui traktoris... see on ikka pääris põrgu küll, ma tunnen ennast koguaeg nagu mingi siga, higi voolab nagu vett pudelist:D Veeta siin on võimatu olla, isegi kui vesi on soe, maitseb see nagu maailma kõige parem asi:D
Alati kui ma kuskile läksin, kohe küsiti, kas vesi on sinuga... Reegel number üks Austraalias: Vesi peab olema alati sinuga!

Kui rääkida Griffitist ja sealt ära tulekust. Oehh, see oli tegelikult väga valus, eks nutt tuli ikka peale veidi kuna inimesed olid nii omaks saanud, nagu su enda pere oleks seal olnud. Eestlased tekitasid eriti kodu tunde, nagu oleks tükike Eestit mul kaasas. Ülitoredad ja armsad inimesed. Aga pidin mõtlema ikka rohkem selle peale, et mul on kogemust vaja, pean ju ikkagi lõpuks edasi liikuma ja mida kauem ma seal kinni olen, seda raskem sealt on ära tulla.
Olen siin kohas olnud nüüd neli päeva, peaaegu neli päeva. Jõudsime siia teisipäeval ja ega me siin palju ei jõudnudki olla kui meid juba tööle aeti:D Mind saadeti kohe oma postile ja Erki lükati kohe traktori otsa ja läksei tea kuhu suunda ja mida tegema. Minule siis tehti minu töö selgeks, mis on natuke lihtsalt kui mitte millegi tegemine, kui välja arvata see palavus. Hästi palju on ootamist ja isegi siis läheb aeg kuidagi väga kiiresti. Meie oleme siin farmis Erkiga ainsad noored inimesed, ülejäänud on kõik ligi 50. aastased. Inimesed väga sõbralikud ja valmis sulle kõike seletama, kas või 12 korda, seni kuni aru saad. Minule seda ongi vaja, sest noh, mu inglise keel on nagu on:D Eks jah, ta on täitsa isegi paranenud juba ja ma julgen ise juttu alustada ja uurida erinevate asjade kohta. Eks on hetki kus mulle peab ikka natuke aeglasemalt ja tite keeles rääkima, sõna sõna haaval, et ma aru saaksin mis ma tegema pean, aga tundub, et neile see sobib ja kõik on siis happyd. Igakord kui siin midagi tegema pead või palutakse teha miskit, küsitakse: „Are you happy“? Ega mida sa muud ikka vastad kui jah ma olen õnnelik, nägu nalja täis ja kõik teevad oma asja edasi.
Esimesel päeval saime koju kuskil üheksa paiku äkki, pole päris kindel, aga tean, et päris pime oli juba. Ühel hetkel kui mina, Erki ja meie farmer Jeff kuskil ringi sõitsime mööda tema maid, avastasime ühe suure masina põllu pealt, millel midagi viga ja Jeff pidi selle tagasi kodu juurde toimetama või kuhugi. Seega pidi ta auto andma kas mulle või Erkile. Algul pakkuski Erkile, aga siis talle tuli meelde minu jutt sellest, et mulle meeldib väga sõita ja pakkus siis mulle, mina muidugi ahhooii, õnnelik laps, läksin kohe rooli. Nii suure masinaga ma veel sõitnud pole. Ta polegi mingi suur, aga ikkagi kõrge nagu maastur, neli vedu ja kast ka taga, kutsutakse neid autosid siin juutideks. Esimene kord kuulsin ma seda Madise farmis, kui käisime tema farmeril abiks, mõtlesin, et mis kuramuse juutidest nad räägivad, aga hiljem siis sain selgusele.

Juut, millega mina siis ringi kärutan:)

Igaljuhul sain selle autoga sõita kuskile põllule, enne sinna jõudmist pidin mina juba ära eksima, kuna kõiki põllu teid pole pimedas hästi näha ja palju ma ikka mäletan, Erki õnneks oli seda teedpidi käinud juba mitu korda, seega mul vedasJ Olen alati teadnud, et suured autod meeldivad mulle rohkem, sain nüüd sõita ja tean, et nüüd meeldivad veel rohkem, kunagi pean ikka endale ühe maasturi  muretsema, kasvõi kuskilt lammutusest, aga muretsen:D
Järgmine tööpäev ma traktorit ei puutunud, päev otsa sai tegeletud maja läheduses muude toimetustega, igasugu manti korjasime kokku ja tõmbasime laiali ja ehitasime igast värki:D
Eile päev oli aga hoopis selline, et hommikul anti kohe auto kätte, pidin järgnema suurele traktorile ühe põllu peale, kust leidsime eest traktori, mis oli omadega päris mutta kinni kohe jäänud. Neli ratast mudas, kõik paksult mudaga koos, rattas veeresid all ringi, kohe üldse ei tahtnud välja tulla. Siis läksin Erkile ja Rogerile (päriselt Rory) järele, võtsin nad peale ja sõitsime tagasi. Miks ma seda tegema täpselt pidin, ma ei teagi, abiväge seal nagu väga polnud vaja. Peale seda tralli suundusin ma maja juurde tagasi, kus pidin aitama perenaist. Ühesõnaga tööks pidi algul olema värvimine, aga tegelikult oli nii, et mulle anti ette üks aiatoolide ja laua komplekt, mis on mingist metallist tehtud j peale on värv pandud. Mega ilusad, aga ära roostetanud vihma tõttu jne. Mina pidin kõik siis traatharjaga maha nühkima, veel liivapaberiga nühkima, korralikult kohe värv maha ja hiljem siis värvima. Jõudsin ma aga ainult ühelt toolilt peaaegu kõik maha nühkida kui mulle juba anti teada, et ma pean autoga traktori juurde minema, ja seal, selle traktori juures olin ma pmst viieni, paar tundi sain kodus puhata ja siis tegin tööd poole kaheteistkümneni. Jumal kui igav oli seal. Võtsin küll raamatu kaasa, aga ma ei saanud tuld põlema panna, sest siis olid kohe igasugu mutukad mul kallal, natuke ma küll lugesin, aga see muutus piinarikkaks. Enne viimast laadimist ma jäin magama, ega kuulnudki kui Roger minu kõrvale jõudis traktoriga, tema mõtles et äkki ma jalutasin minema või midagi, kuna traktor ei tööta, tuli kustus jne, Ühel hetkel lendas kabiini uks lahti ja ehmusin nii mis kole, nohh, nalja kui palju, inimesel oli uni, mis teha:D

Vaade traktorist:)

Tööd sai tehtud, sulgesin väravad ja võtsin asjad ning läksin koju. Algul mõtlesin küll, äkki ma ei näe öösel autoga sõites õigesti sõita, sõidan ei tea kuhu peese, aga kõik lõppes õnnelikult. Näljast nõrkenuna läksin ma pesema, sõin ja kukkusin voodisse ja tegin silmad lahti siis kui kell helises, et uuesti tööle minna. Tööpäev algas mul 7.30, võtsin auto ja põrutasin jälle traktori peale. Hetkel istun ma oma maja verandal ja kirjutan blogi, joon veidi külma siidrit ja naudin ilusat ilma, linnulaulu, kanade kaagutamist, hobuse matsutamist ja lihtsalt logelemist.

Rohtu näksimas:D

Tulin põllult ära 12, kuna arvatavasti selle viljaga sai ühelepoole. Kell seitse pean olema jälle tööl, seni lubati mul magada. Jeff natuke nokkis ka, et ma pean minema koju MAGAMA:D Lubasin kell seitse uuesti platsis olla ja siis saan ma ka magada, mille peale tema kõvasti naeris:D
Sain aru, et tuleb pikk vahetus, loodan, et mitte päris night shift, suren seal muidu kottpimedas igavuse kätte ära:D Täna tööd tehes oli üks koer koguaeg minuga, koju ei viitsinud ta vantsida ja lamas koguaeg minu juures. Kui traktori tööle panin kadus veidi eemale, aga muidu vantsis koguaeg järel. Mul oli tast täitsa kahju, tundub kõige vanem koer siin olevat, endal koguaeg keel rippus suust väljas ja otsis meeleheitlikult varjualust, küll traktori all ja kõrval jne. Kui töö läbi sai, tuli ta koos minuga auto juurde, pistsin ta taha kasti ja sõitsime koos koju, koer oli koguaeg püsti ja pisitis käpad kastiäärele ja lasi tuulel ennast jahutada. Vaatepilt oli kole naljakas:D
Aga mis ma ikka siin enam tühja juttu ajan, söön midagi lõunaks ja vaatan kas saan veidi magada, sest õhtu tuleb pikk nagu ma aru sain.
Millal ma jälle kirjutada jõuan või viitsin, seda lubada ei oska, aga ma püüan ikka teid kursis hoida oma tegemiste suhtesJ

Minu trakats:D