Austraalia Aborigeenid - Kes nad on?

Mul on täna veel üks väga huvitav teema, millest tahaksin teile pajatada. Tegin täna veidi uurimustööd, et aru saada täpsemalt aborigeenide päritolust ja mind paistab see päris huvitavat.

Kuna ma olen hetkel siin Perthis, siis olen ma siin näinud väga palju aborigeene. Aborigeene pidi üldse palju olemas läänekaldal.
On kindlasti palju neid, kes on teadlikud nende nimest jne, aga kes nad täpselt on, seda tahan ma teile natuke rääkida.
Täpsemalt räägin ma teile just Austraalia aborigeenidest.

Austraalia aborigeenid on  Austraalia ja Tasmaania põlisasukad.

Põliselanikud ehk pärismaalased ehk aborigeenid on rahvus, kes on mingil maal elanud teadaolevalt kauem ja varem kui teised.
Kuuekümnendatel oli hinnanguliselt 180 000 aborigeeni päritoluga inimest, kuid 40 aasta jooksul toimus suur hävitus töö kus 91. Aastaks oli neid alles tõenäoliselt alla 95 000. Aborigeenide esimesed kontaktid eurooplastega olid sõbralikud kuid nende maa anastamisega algasid suured kokkupõrked kus siis aborigeenid  tõrjuti maa viljatutesse sisepiirkondadesse või siis neid üldse hävitati, millele kaasa aitasid eurooplaste toodud haigused. Aborigeenide kallal vägivallatsemine kestis kuni 20. Sajandi keskpaigani ja varjatult ka hiljem. Aborgeenide naistelt võieti vägivaldselt ära segaverelised lapsed ja tehti muid jubedusi. Ühel hetkel aga hakkas nende rahvahulk hulgaliselt suurenema ning 2001. Aasta rahvaloendusel tunnistas end aborigeeniks 410 000 inimest mis oli siis 2% rahvastikust. Mille hulgas ka siis segaverelised. Viimastel aastakümnetel on Austraalia valitsus teinud ka pingutusi aborigeenide õiguste taastamiseks. Alustatud on isegi mitmeid abiprogramme ning maa tagastamist või kompenseerimist. Ei oska küll täpsemalt rääkida maa tagamistest, kuid pigem siiski on tegu kompensatsiooniga. Makstakse neile siis nö valuraha selle eest, et tulid eurooplased ja võtsid neil nende maad. Seega elavad nad nii, et riik maksab, nemad tuivaad ringi, joovad, söövad, suitsetavad oma rahad maha, varastavad nii mis kole ja ootavad järgmist maksupäeva. Näevad nad üpriski vaesed välja, sest tööle nad väga ei taipa ega viitsi minna ja kui aus olla, siis ega neid väga kuhugi ei taheta ka. Aborigeenide tavapärasest majandusest ja eluviisist on väga vähe säilinud, enamik aborigeene elavad siiski linnades, nad on inglise keelsed ja on võtnud omaks osaliselt kristluse.
Kui keegi eurooplastest üritaks leida mõnda ilusat aborigeeni naist või meest, siis edu otsimisel, näevad nad siiski üpriski jubedad välja, on neid kes on nii enamvähem ja elavad paremini ning on hoolitsetumad kui teised, kuna on endale parema elu ja töö leidnud, kuid jah, siiski. Neil on väga omapärased näojooned ja neid on väga lihtne muust rahvast eristada.

Kõik küll päris niisugused välja ei näe, on täitsa ilusamaid ka, kuid näojooned on pmst kõigil sarnased.

Väga meeldib mulle puhas aborigeeni kunst, mida siin üleeile sai vaatamas korrakski käidud, on ka täiesti sellist tööd, mis on kuidagi käega visatud, kuid siiski, see on väga eriline ja kunagi tahaks kindlasti endalegi midagi nende käe alt käinud asja. Liivamaalinguid ning koopa- ja kaljujoonistusi tehti juba ammu enne eurooplaste tulekuid. 

Iga detail koosneb siis imepisikestest täppidest, tegu on väga täpse tööga. Eriti lahedad on sellised taldrikud ja vaagnad ja muud asjad.

Nende tuntuimaks muusikariistaks on didžeriduu, olen isegi proovinud sealt pillist midagi välja puhuda, kuid võimatu. Esiteks ma ei teagi tehnikat ja olen niisama korraks suu külge pannud. Tegu on sellise suure, on ka väiksemaid, puust esemega, mis on seest õõnes ja sinna sisse puhutaks umbes nii, et huuled peavad kuidagi võbisema ja siis tuleb sealt muusikat ja mõni puhub sealt lausa ilusat muusikat välja. Uskumatu pill:D

Didžeriduu - Sellist pilli on nii väiksemaid kui ka eriti pikki, kõvera kujuga samuti.

Elu Perthis

Olen siin Perthis, tööd ma hetkel ei tee, sest nagu aru olen saanud, siis siin kandis midagi saada pole mingi lihtne muusika, kuid otsimine käib ja üritame siit vehkat teha.
Olen ma siis siin Perthis koos Taavi ja Otiga. Need mehed käivad praegu tööl, mis pidavat olema räme orjamine, tegu on küll mingi viljaga, aga nimelt viljakoristuse või muu sellisega, kuna tegu on ikkagi Eesti meestega, siis on nad väga tublid ja teevad liiga kiiresti oma tööd, et varsti tuleb hakata jagama, kes mida teeb üldse:D Ma pole päris kindel oma jutus, aga ma arvan, et sain nii aru... Eestlased on siin väga hinnatud ja seda teavad pea kõik farmerid, kes on vähegi Eestlastega kokku puutunudJ
Eile Ostis Taavi auto endale, hea hinnaga, ja kusjuures selle hinna eest veel lausa hea autoJ Müüs seda üks tore mees, kes elas ilusas kohas ja kellel oli kaunis kodu. Mees tegi hea küsimise peale 500$ alla ka veel...
Müügilepingule või mis iganes see paber olema pidi, pani veel ekstra väikese summa, et Taavi saaks vähem makse maksta. Kasud sees!

Parkimisega on siin linnas sellised lood, et eks sa katsu endale siin mõni tasuta parkimis koht leida, ega väga ei leia ja kui leiad, siis omajagu linna äärest ja siis tipatapa sammul kodu poole tagasi, oma mõni kilomeeter. Alates peale kuute õhtul kuni hommikul mingi kella kaheksani saab tasuta parkida linnas, seega siin on meil palju tiirutamist olnud, et selline koht leida. Kell kuus õhtul on ammu kõik kohad hõivatud ja peab palju vaeva nägema, et midagi kuskile vähegi hosteli lähedusse leida. Kuna mehed käivad tööl praegu, siis pole probleemi õhtul kuhugi siia auto ära parkida ja hommikul nkn enne kaheksat peab lesta tõmbama. Aga kui on nv, siis tuleb koht kaugemale leida, sest hommikul küll ei viitsi vara ärgata, et auto kuhugi teab kuhu linna äärde parkida. Muidu meil on hetkel kaks autot, üks on siis nende sõbra Atsi auto, kes parkis end puhkama mõneks ajaks Balile, seega kaheks nädalaks vist peaks auto meie hoiul olema, teist autot hoiame me kiriku juures, seal ikka keegi parkimise eest raha ei küsi ja kes julgeks küll kiriku eest rottimas käia, peaks turvaline paik küll olema:D

Olen nii palju huvitavat siin ka teinud, et käinud läbi mõned huvitavad tänavad kus toimub alati huvitavaid asju. Alati on seal mitmeid tänavamuusikuid ja üldjuhul alati mega head muusikud, üks jäi nii eriliselt kõrva, et otsisin kohe netist välja ja võin jagada ka teiega.
Oisin & Malachy  on bänd, kes teeb muusikad, mis lihtsalt jääb kõrvu kinni, sa tahaksid istuda päikeseloojangu ajal rannas, vaadata lõkkesse, su ümber on palju inimesi, kes kõik kuulavad head muusikad ja kõiguvad vaikselt kaasa ja tunnevad justkui, et elu on ilus ja paremat polegi vaja. Kui su kõrval on veel keegi, kellega seda elamust jagada, siis on see lausa ideaalsuse tipp.
Igajuhul jah, palju muusikuid ja muidu koomikuid, seega rahval raha pead jätkuma, et pidevalt nende kukruid täitaJ

Käisime üleeile kolmekesi ja ühes pargis, mis jäi linnast omajagu kaugele, aga kuhu me siis kenasti jalutasime. Mis seal siis olid? Kängurud, aga mitte sellised, kes sind nähes kibens käbens vehkat teevad, vaid need kes sind nähes, teevad näo, et sind pole märgatudki ja lasevad kenasti oma päid silitada ja kurgualust sügada. Vahvad tegelased, lõpuks ometi oli mul ka võimalus need elukad oma silmaga kohe eriti lähedal üle vaadata ja käpp külge pannaJ 

Paipai känguluuu:)

Süga veeel!!

Mina hull unustasin, või noh ei tulnudki selle peale, et selle tripi peale võiks vett ka kaasa võtta, seega olin ma veidi vaevatud sellest jalutuskäigust, õues oli päris soe, päike paistis lagipähe ja püstitõustes tõmbas silme eest täitsa mustaks. Terve tagasitee, unistasin ma veest või millest iganest, millega saaks janu kustutada. Esimeses poes haarasin kohe suure pudeli vett ja sprite’i, oioi kui hea oliJ Peale seda võisin end juba täitsa elavaks inimeseks tunnistadaJ
Söögi on siin nii, et tead no üldse ei raatsi osta kokku igasugu maitseaineid ja teab mis asju, et saaks korra lihtsalt mingit sööki kokku keerata, seega oleme me ühed suured vargad siin hostelis ja ikka näppame igaltpoolt natukest. Nt soola, pipart, õli, võid, piima. Ise me ei julge osta, sest teate kuhu need lähevad? Samasuguste kätte nagu meie oleme. Egas me siis ainsad pätid ei ole siin, mõnda näed lausa avalikud, kuidas käiakse kõik riiulid läbi ja igaltpoolt võetakse midagi, et mingi võileib endale kokku vehkida ja nii lausa kõigi silme all:D Teisipäeviti on siin selline päev, et üks tädi võtab kõik riiulid ja külmikud ette, kus kellegi nime peal pole, see visatakse prügikasti või siis ühisreservi, kust võib igaüks nö SINU toitu võtta, sest sa olid totu ja ei pannud nimesilti koti või toote külge:D Samas on see hea, kuna muidu oleks külmik nii palju paksu prahti täis, et katsu sa sinna kunagi enda jaoks ruumi leida.
Siin hostelist maksame me 29$ päeva eest, mis on, ütlen ausalt, KALLIS. Mitte tapvalt, aga see on kallis. See raha eest, võiks vähemalt köögis olla hulganisti tarbeesemeid, mida kasutada, mitte, et ma peaksin minema poodi ja endale ise mingi kartulikoorimise jaoks noa ostma. Panne ja pottegi ei ole seal, need saame me nii, et lähme registratuuri, annad oma toavõtmed ja saad poti ning panni, vsjoo, edasi vaata ise, Tahad taldrikuid ja muid söögiasju ka, kust ja millega süüa saaks, maksad sa ühe komplekti eest 10$. Muidugi selle raha saad sa hiljem tagasi kui oled oma söögi ära söönud ning nõud tagasi viinud. Seega käibki asi alati nii, et toidunõud saab koguaeg kilekotiga, kus on kellegi kuivatamata nõud sees ja mõni veel lausa si*anegi. Ühes mõttes hea, kuna töölised ei pea nõusid pesema ja on kindel laks, et kui keegi miskit ära lõhub või teab mida, on oma asja kinni maksnud juba enne kui lõhkumiseks läheb. Kaval, kuid siiski, poti ja panni võiksid ikka köögis hoida ja rohkem nuge, kahvleid, labidaid jne jne kraami. Hästi tüütu on see majandamine raha ja võtmetega pidevalt kuid laiskvorstidele kasulikJ Nõud kohe pestud ja asi korras.
Mina olen hetkel ennast sättinud tuppa, kus on kolm nari ja kuus inimest, mina siin ainukene eestlane ja ülejäänud on sakslased. Üldse, sakslased on vist tõesti igalpool, tekib küsimus, kas saksmaal on üldse enam kedagi alles. Ma räägin päris ausalt, sakslased on peamine rahvas keda mina ja kindlasti paljud teised on Austraalias kohanud. Ma ei kohta siin nii palju Austraallasigi. Sakslased on üldse väga huvitav rahvas. Keel on neil ilus, olen isegi kunagi seda õppinud ja hinded olid ikka head, tegu on päris lihtsa keelega mida selgeks õppida, koolis läks mul saksa keel libedamalt kui inglise keel, kuid kuna saksa keelt praktiseerida pole saanud, siis nüüd ei jaga ma sellest enam mitte tuhkagi, mõne sõna ikka haaran ja hästi kuulates võin nende jutust arugi saada, aga kui ma rääkima peaksid, siis head und. Lugeda vähemalt ikka oskan, kirjutada ka:D
Vene keelt näiteks Austraalia ei kuulegi, ei tea kas neid siin ongi, mõni kindlasti leidub. Perth on muide linn kus viibib päris omajagu eestlasi, näiteks eile ärgatesti kuulsin akna taga kuidas üks tüüp mulises eesti keeles. Kööki astudes, esimesena kuulsin ma ka eesti keelt. Kahjuks, aga juttu pole nendega siin teinud ja tundub, et polegi vaja. Või noh, ma hea meelega küll muljetaks, suur latatara nagu ma olen, aga jah, küll jõuab nende eestlastega siin maal veel tutvuda. Väga tore on tegelikud oma kodust eemal kuskil teab mis riigis kohata oma rahvuskaaslasi, oleme küll pisike riik, aga näed, meid leidub ikka igalpoolJ

Sellistes hostelites tuleb näiteks leppida olukorraga, et alati ei saa korralikult magada ja õndsalt und lasta. Sest on neid kes äratavad rahva ülese sellega, et noortel on nüüd vaja oma vajadusi rahuldada, kes kuskil kahekesi ja kus lausa kolmekesi. On neid kes hoolivad, et kuskil on veel inimesi ja ajavad oma asja ära vaikselt, inimesed võivad küll kuulda, kuid see on talutav, samas on neid, keda no kohe üldse huvita, ning aetakse ülese terve teine korrus. Üks selline huvitav olukord oli meil siin kohe kõrval toas, kõik olid üleval ja häiritud, polnud aga midagi, nii kuskil seitsmest aeti meid ülese ja niipea hakkas rahvas end korda sättima, et toast vehkat teha, sest on imelik kah magada edasi ja teha nägu, et ma ei kuule midagi, ma magan nii sügavalt, ega tea mis üldse toimub:D  Jah, nii see hosteli elu paraku käib...

Suured muutused...

On juhtunud midagi, mida lugedes te lihtsalt ei usuks.
Mina olen nüüd Perthis ja Erki on hoopis Sydneys, läheb pistab varbad liiva sisse, ujub ja mõtleb kõige üle, mis on just toimunud ja mida küll edasi teha.

Mis mõttes, on Erki Sydneys ja mina Perthis?? Nii enamvähem peaaegu 4000 kilomeetrit eemal.
Kahjuks läksid meie teed Sydneys laiali. Nüüd tahaksid kõik karjuda, et kuidas nii, mis asja sa teinud oled?!?!?!  Mis sul arus?!?!?!

Ütlen ära kohe, et ei hakka siin pikki selgitusi jagama ja oleks hea kui keegi ka mult neid nõudma ei hakkaks. Kes teab, see teab, kes ei tea, saab hiljem teada(kui see just vajalik informatsioon on).
Väga lihtne ja lühike seletus sellele oleks see, et minul on teised ootused elult, eks muidugi on ka neid, mis eluliselt kattuvad, aga teekond selleni on paljustki erinev. Mul on kahju, et pidin tegema nii nagu ma tegin ja lahkusin, aga samas, ärge unustage seda, et me oleme noored ja alati pigem sellistest asjadest me võidame ja õpime kui kaotame ja jääme rumalamaks. Kujutan ette eriti perekondi ja seda kuidas nad tahaks mulle südamest kõik karjuda. Kõigil on tekkinud kujutelm sellest kuidas meie elu edenema peaks, aga tuleb ka arvestada sellega, et väga vähesed tegelikult teavad, mis toimub MEIE kahe kõrva vahel ja kuhu poole võib süda ühel hetkel tegelikult tahta minna.
Loll asi on see süda ja tema tegemised, aga alati ei ole võimalik käia ainult mõistuse järgi.
Miks ei ole ma teile kellelegi varem sellistest plaanidest rääkinud? Vot jah, raske on rääkida selliseid asju. Ma olen küll inimesena väga avatud, aga osad asjad teevad väga palju teistele haiget ja siis ma enam nii avatud ei ole. Lihtsam on rääkida inimesega, keda selline asi ei puuduta, ehk siis kõik kes on väljaspool perekonda, olgu siis see minu või Erki perekond, ka mulle olid nad osalt oma perekond.
Nõme on küll teha nägu, et kõik on korras ja kõik läheb hästi, aga vot, kui sa ei suuda rääkida, siis sa seda lihtsalt ei suuda, või kui suudad, siis lihtsalt miski ütleb sulle: „OLE PRAEGU VAIT!“
Ka mina tunnen end osalt halvasti ja süüdi, mida ju tegelikult ka olengi kuid igas suhtes on kaks osapoolt, ärge seda unustage! Tunnen end küll halvasti juhtunu pärast, kuid süda ütleb mulle, et tuleb minna ja tunne on ka õige.
Paljud tahaks küsida, aga mis siis saab kui sinu otsus oli vale? No siis oli vale ja õpin. Kas me mitte kõik ei õpi kogu elu ja siin ei loe sugugi see, kes sa oled, kui vana sa oled jne, me kõik õpime. Igapäev me saame veidi tugevamaks ja targemaks, igapäev avastame me, et oleme midagi valesti teinud, olgu see siis esimest korda süüa tehes, mis kipub üldjuhul alati nässu minema, või astudes valele bussile, ilma et korralikult vaadata kas ikka on õige buss (teinekord tead, et peab vaatama).
Ma kannatan väga hästi kriitikat ja kes soovib, lasku käia, saan veel veidi tugevamaks.

Kindlasti tekib ka küsimusi, et kas ma olen Perthis üksi ja mida ma seal teen? Ma ei ole seal üksi ja mis ma seal ikka teen, otsin tööd, nagu iga teine kes soovib ka teise aasta viisat välja teenida ja muidugi, tutvun uute paikadega ehk siis avastan maailma. Minu ümber on uued inimesed ja ma tunnen end hästi. On neid kes arvavad, et oi sa ei saa hakkama, sul pole kogemusi ja inglise keelest ei hakka rääkimagi. Kallid inimesed, kas keegi teab, et mina ei ole millalgi hakkama saanud? Alati saan, olgu siis see raske või kerge, aga saan.
Erki on tubli ja saab väga hästi hakkama, mille pärast ei pea mina muret tundma ja seda teate te kõik, eks ta otsib tööd ja reisib edasi, õnneks on tal palju võimalusi leida endale ka uus/uued reisikaaslased, kes aitavad tal sellest tundest vähekeni üle saada ja muremõtetest ka paremate mõteteni jõuda. Mina olen alati talle parimat soovinud (küll ta saab ka parima) ja seda ka kindlasti edaspidigi.

Minu pärast pole samuti vaja muretseda, seni kuni ma appi pole karjunud, aga kahtlen, et see juhtukski.
Olge siis tublid ja püüan teid ikka kursis hoida oma tegemistega. 

Elu koos tüütustega...

Nüüd on selline lugu, et igapäevaga, aina vähem mulle see suur Austraalia istub, mina ei tea mismoodi siin keegi ära küll suudab kohaneda ja taotleb endale siia veel elamislubagi.
Ei noh, kui on võimalus, ma taotleks ka ja käiks ainult linnades ja ilusates paikades, farmidesse oma nina ma enam pista ei sooviks ja 41 kraadi sooja käib ka mulle väga vastu karva. Uskumatu kui palju leian mina siin riigis asju, mis tekitavad minus nii tohutut pahameelt. Selle kõrval, mis siin on, ma armastan väga lund ja tõeliselt porist ja sopast sügist Eestis. Ei ole ma tegelikult kunagi mingi nii mega kuuma armastaja olnud, 25-30 kraadi on minu jaoks lagi, sealt edasi, tahan ma istuda vaid toas, pimedas, kardinad akende ees ja mitte midagi teha. Kui siis teile siin blogi kirjutada ja muid asju netis otsida.

Ma võin teile pikalt ja laialt rääkida mis mulle siin kohe üldse ei meeldi. Linnas oleks okei olla, seal ei ole kõike seda jama mis on farmis põldude vahel, kui ongi, siis ainult natukene ja linnas on ohutum ka.
Eile läksin õhtul mina siis tööle, kell oli üheksa kui tööpäev otsa sai ja hakkasin mina autoga enda farmi poole kimama, Erki siis helistab mulle ja saadab sõnumeid, et kuule, millal sa koju jõuad, kus su tulemasin( tsäks) on? Kodus on kriitiline olukord putukatega, esialgu siis mõtlesin, et mis selle tulemasinaga küll teha kavatseb, paneb maja põlema vms? No jõuan ma siis lõpuks koju, erki ütleb, et vaata maja seina ja akent.. Päris ausalt, maja aknast pmst tuppa sisse enam ei näinud, üks aken on nii, et ühel pool võrk, teisel pool klaas, kahe nö klaasi vahel oli siis nii enam-vähem 2 cm hunnik kärbseid. Need pole need tavaliselt kärbsed, vaid need enamvähem äädikakärbeste moodi elukad. Oi õudust millise näoga ma seda kõike vaatasin. Saate aru, maja sein kubises neist.. Aknast tuppa ei näe ja neid on niiiiii palju. No okei, mõtlesin, et toas siis nii väga hull ei saa olla. Astusin kööki,vaatasin laelambi üprises tohutus koguses neid kärbseid, ma lihtsalt ei osanud muud öelda kui oumaigaaaad. Erki selle peale naeris ja ütles, et see pole midagi, siin oli enne veel rohkem neid. Erki oli kaval ja pani kõige kaugema laelambi põlema, et oleks öösel võimalik magada. Siis aga erki võttis välja ehtsa relva ehk siis tolmuimeja ja tegi räiget hävitustööd ja ma olin lihtsalt niiiii vihane selle riigi peale. Kust kurat te kõik need elukad endale saanud olete???  Noh, meil oli siin ükskord endale muretsetud sellised asjad nagu suitsuspiraalid, mida polnud veel jõudnud kasutada, aga seekord oli vaja nad käiku panna... Just seepärast Erki mu välgumihklit taga ajaski. Mina kui väga hea silmanägemisega inimene leidsin selle välgumihkli kunagi Blue Mountainsilt. Panin kohe kaks tükki tuppa ilusti põlema, sest mul oli tõsine hirm, et täna öösel ma ei saa magada kohe üldse kuidagi normaalselt. Mina enam ei viitsinud midagi teha, jätsin Erki tolmuimejaga elukaid tapma ja läksin välja telefoniga helistama. Olin seal väljas vist maks 20 minutit. Õues oli väga pime, no jalg jala ette oli üpris raske panna, küll koperdan ja kõnnin valesse suunda jne. Istusin mina siis ühe seina ääres ja otsisin levi, ühel hetkel näitan telefoni valgusega maha ja mis asja mina näen? 

Ma ei ole kindel, kas see kohe kindlasti oligi see ämmelgas, aga vaatasin austraalia ämblikud läbi ja minu arust oligi suht see samune. Igaljuhul kui ka ei olnud see sama, siis oli päris enamvähem selline, karvane ja puha, päris suur ka teine. Mis te arvate mis ma tegin kui ma teda nägin? Ei ma ei pannud jooksu, ma üldiselt ei karda neid, need lihtsalt ei meeldi mulle. Aga ma tegin pilti käppe, mingil naljakal kombel, tuppa minnes, tahtsin pilte vaadata, aga neid pole enam, need olid nkn halvad pildid, kuid siiski. Ämblik oli väga suur, suurus on küll suhteline, aga minu jaoks suurim mida oma silmaga looduses näinud olen. Mis siis ikka, panin ma siis sealt minema. Lõpuks kui hakkasin toa poole tagasi kõndima, kuulsin mingit sahinaid põllu peal, siis mõtlesin küll, et aeg oleks sammu kiirendada. Näitasin siis valgust põllu poole ja eemal jälgib mind väga hoolsalt üks paar eriti suuri ja kollaseid helkivaid silmi. Nooo, mis see veel oli, ei tea, kõnnin ma siis kiiremini edas, samal ajal hoian valgust tema pool. Ühel hetkel hakkab see mulle järele kõndima, siis võtsin ma hoogu ja panin jooksuga tuppa, sest ma hakkasin juba päris tõsiselt kartma.
Tuppa tulles oli Erki end voodisse ära sättinud, kuna ei taha enam nende sitikatega võidelda ja saaks ruttu õhtu hommikusse. Mis siis ikka, ma ka pigem lähen magama ära kui võitlen nendega, sest ükskõik mida sa ka ei teinud, tulid nad sind häirima. Niisiis oligi. Koridoris sai tuli põlema pandud, et kõik sinna läheksid ja ma saaks ukse kinni panna. Voodisse minnes ei tundnud ma muud kui igalpool on kärbsed, Raputasin siis teki puhtaks, padja ka, lina ka pühkisin neist puhtaks ja magama ära. Järsku ma siiski tunnen, et keegi siblib mul selja peal, keegi on mul pluusi all kõhu peal, keegi on käises ja keegi on veel juustes ja siis veel näos ja KURAT nad on igalpool. Tuli veel kord ennast puhtaks raputada, keerasin tihedalt teki ümber enda, et ükski mulle kaissu ei poeks, pea ka pool teki seest väljas, et väga palav nii ei hakkaks, sai kont külma peale pandud ja nii ma siin oma öö unetuna hommikusse veeretasingi...

Ööläbi ma kratsisin ennast, puhastasin juukseid neist sitikatest, lõin neid laiaks ja ajasin neid oma näost ja voodist minema. Ma olin päris kindel juba, et mul on kirbud, miks kurat ma koguaeg sügama pidin ennast? Ma olen selle kahe kuu jooksun ja natuke peale, ennast rohkem süganud kui terve elu jooksul kokku. Praegu näiteks sügan kaela, sest seda on keegi julgenud hammustamas käia.
MIKS? Miks peate te kõik jubedad elukad just siin riigis olema, minge Hiinasse, või veel parem, minge kõik Venemaale, aga olgu olla kui üks raisk peaks Eestisse oma nina pistma, siis olen ma valmis palju julmemaid meetodeid kasutama kui tolmuimeja. Siis käin ma juba unes leegiheitjaga ringi.

Hommikul kui oli juba valge ja sügamisest sai küllalt, ajasin ennast istukile ja vaatasin ma siis oma patja. Teete nalja või? Kogu minu padi oli neid sitikaid täis, ausalt. Mu pea sügeleb kohutavalt, sest nad on ööläbi pesa mulle pähe pununud. Minu lina, apppiiiii, ma olen ööläbi neid endal kaisus hoidnud ja neid laiaks litsunud oma keha raskusega. Kas on kedagi, kes teab kedagi jne, kes võiks öelda mulle kuidas saaks nendest jubedustest lahti nii, et ma ise elama jääksin?
Plaan on selline, kui Erki töölt tagasi on, me lähme linna, ostame nii enamvähem 10 purki mürki, mis arvatavasti ei toimi ja laseme kõik kohad seda täis, aknad, igasugu praod, heameelega laseks söögi ka üle, aga nagu ma ütlesin, ma tahaks siiski elama jääda.
Huvitav on see, et kust tulid need elukad nüüd välja? Neid ei olnud kui me tulime, kui siis vaid mõni üksik ja see ei häirinud, nüüd aga tapan ma neid söögi alla ja söögi peale. Ärkasime lõpuks me siis mõlemad ülese, tolmuimeja uuesti kätte ja hakkas pihta. Terve köögi põrand oli surnud sitikaid täis, Kõik need mutukad kes mööda seina väljas sibasid on väljas trepi peal surnud. Aken on siiani neid täis ja akna vahele ei taha vaadatagi, terve kilo laipu. Mina jälle maailma peale vihane, tõmbasin teki ümber ja läksin diivanile kerra ja ootasin, et Erki kõik need elukad eemaldaks. Lõpuks aga Erki pidi minema tööle ja nii ma siis jäingi siia. Enamvähem oli kõik puhas, sain voodisse tagasi minna. Hetk hiljem on nad jälle igalpool, siis oli minu kord võtta see tolmuimeja ja nii tund aega sellega ringi vehkida. Raputasin oma riideid ja muid esemeid, pesin nõusid uuesti, kraanikauss ka kubises neist. Te arvate kindlasti, et ma pingutan üle, ei, ma ei pinguta üle, neid on nii palju. Näiteks kolm tükki on mul pluusi peal ja ma pean nad jälle teise ilma saatma, keegi järab mu patja ja magab mu ilusal heledal tekil.
Ma ei tea mis küll täna öösel saab, aga ma lähen kasvõi veetünni magama, et natukenegi sõba silmale saada.
Kuna eile oli 41 kraadi sooja, siis on see üks hea põhjus, miks need elukad nüüd just oma pea peidust välja tõmbasid, mida kuumem on seda kiiremini need elukad siginevad. Meeldib neile ikka kohutavalt valgus, sellega saab neid ka haneks tõmmata.
Igaljuhul aitab sitika jutust, teil seal Eestis veab ma ütlen, oleks siin ka vaid lund tulemas ja vihma sajaks ja saaks mugavalt teki sisse pugeda ja järgmist päeva oodata.
Igaljuhul, meil on siin veel tööd, algul oli küll, et oehh, nädal on ja siis vist läbi, kuskilt aga kargas tööd juurde. Mina toimetasin nädal aega teises farmis. Meie farmeril on eemal veel üks farm ja seal ma siis käisin kohapeal vilja testimas ja pidin jälgima ka veokite laadimist, kui palju ja millal tuleb lõpetada, et veok üle ei hakkaks ajama, nii ma siis nädal aega kohutava tolmu ja päikese käes aega veetsin. Nüüd tulevad mõned vabad päevad, kuna Farmer ja teised lähevad veel kaugemasse farmi, mis asub 80 km kaugusel, seal läheb neil 3-4 päeva ja siis tullakse siia vilja võtma. Ma ei tea miks kohe siit kõike vilja ära ei võetud, ainult raps võeti ülese ja mindi teise farmi, aga noh, mis mul sellest, tasuta saab elada ja kui tööd ka veel mõneks ajaks jätkub, on kõik hästi. Mis peale seda edasi saab, vot ei teagi, eks see ole mullegi üllatus.

Olge siis kõik tublid ja ärge unustage mu blogi lugeda. Mina kirjutan teile siin muudkui, aga ma tahaks midagi vastu ka saada, näiteks saatke siia need vihmapilved nii enamvähem nädalaks ajaks, siis on mul teile jälle midagi head kirjutadaJ

Linnud, loomad ja muu elu:)

No nii, tundub, et meil hakkab varsti siin uues kohas töö läbi saama, lubati ju küll viis nädalat ja puha, aga sähh sulle viit nädalat. Millal täpselt meid ära aetakse ei teagi, hetkel tean vähemalt, et homme-ülehomme on mul vähemalt tööd. Seekord lähen tööd tegema praegusest farmist 18 km eemale. Farmerile on väljas pool oma farmi veel kaks farmi, üks siis 18 km kauguse ja teine 80 km kaugusel.
Lähen sama tööd tegema mida muidu tegin. Seekord aga hakkan ma nisu testima, mis on veidi teismoodi kui rapsiga. Istun ma siis põlla peal autos nagu õige „mees“ kunagi, ja testin neil vilja, et nad teaksid mis seisus vili on ja kuhu see viia. Täna oli mul siin vaba päev, võtsin aias päikest, mida üle poole tunni võtta ei andnud, ei kannata väga pikutada 38 kraadi käes, higi voolab ja tunned kuidas muutud nõrgaks seal. Austraalia päike paistab tunduvalt kõrgemalt kui Eestis, päeva keskel paistab see otse lagi pähe ja UV tase on mega kõrge, siin oled päikese käes pool tundi-tund, Eestis oled päikse käes terve päeva, aga päevitus on sama, oleks ma siin terve päev päikse käes, siis näeksin välja nagu kõrbenud kana, päris kindlasti kohe.

Täna toimus siin üpris huvitav asi. Olen ma siis toas ja hakkan kõndima kööki, möödaminnes vaatasin aknast välja ja läksin edasi, siis aga peatusin ja mõtlesin, et oot, oot, mis asi see veel oli, kõnnin tagasi ja aknast on näha, mitte just eriti kaugel metsatulekahjut. Suits oli ikka eriti lahmakas ja kõrgel, justkui mõni plahvatus oleks toimunud. Esimese asjana haarasin fotoka ja jooksin välja pilti tegema, siis aga haaras mind kerge hirm, et kurat, see tuleb ju lähemale nagu,et äkki jõuab veel siia ka. Aga ei, tundus väga lähedal, kuid siiski päris kaugel õnneks. Tulekahju algas kuskil lõunapaiku ja veel õhtul kella seitsme paiku kustutati leeke veel lennukitega. 

Metsa põleng

Loomadest nii palju, et meil on siin igasugu elukaid, maja ees pesitsevad meil eriti nunnud jänkud, koguaeg siblavad ringi, üks õhtu meil siin maja taga kükitasid kängurud, muudkui mugisid midagi.
Väga lahe on näha siin igasugu linde, papakoid ja kakatuud. Kakaduu on siuke loll lind, kui meil eestis nokivad vilja kajakad ja muud elukad, siis siin on vilja kallal koguaeg kakaduud ja üks sort papakoisid kes kuuluvad samuti kakatuude liiki, nimeks neil Galah, neid linde levib absoluutselt üle Austraalia ja väga palju, pluss mingid haraka-varese taolised linnud, kes käituvad ka nagu meie varesed Eestis.

Galah

Austraalia harakas ehk Australian Magpie

Laughing kookaburra ehk minu jaoks siis ahv:D

Sulphur-crested Cocatoo - Kakatuu

Nagu ma ükskord rääkisin, siin on sellised linnud kes teevad hirmsat ahvi häält, siis see pole veel kõik. Ma olen mitu korda kuulnud kuidas mul kuskil maja ümber või kuskil kassipoeg kräunub, pidevalt mingi kräunumine käib, uskumatu, see on ka lind:D Milline see lind on, ei teagi täpselt, peidab ennast kuskil puude vahel ja ei olegi veel julenud mulle ennast näidata:D
Eile käisime me linna peal ka tuiamas, kuna meil oli väga lühike tööpäev eile, siis mõtlesin, et läheks vaataks mis seal Forbes’is ka head leidub. Ega seal väga muud polnudki, kuna oli laupäev, oli kõik varakult kinni pandud, suht surnud linn, inimesi nagu väga ei olnudki, ju puhkasid pikast töönädalast, või siis panin kuskil pubist prallet:D Ilus park oli seal ja mõned huvitavad skulptuurid, kaunid palmid ja purkaev.

Puuroigastest tehtud hobune. ülipeen töö(Y)

Mina ja Playboykad:D

Ma ei kujuta ette mis selle puu nimi on, aga no minu jaoks igaljuhul Vaher:D

Mälestussammas sõjas käinutele- kes Vietnamis, kes Somalias ja Koreas, kindlasti ka Afganistanis jne.

Kuna õhtul kodus miskit süüa ei viitsinud teha, siis ostustasime endale ühe pizza soetada, mis maksis kirvehinda (15$), ootasime ikka mingit eriti mahlast ja head pitsat, aga noh, söödav ta oli, aga 15$ väärt igajuhul küll mitte. Austraalia tuntud pizza firmat Dominos’t ei ületa siin miski, kui siis ainult Eesti Pizza kiosk, sest no sellest küll midagi paremat ei saa olla. Linnast tagasi sõites aga võtsime oma sõidukiiruse 80-ne peale, et oleks väiksem oht känguruga suurem avarii korraldada. Kahele oleksimegi jälle korralikult sisse põrutanud, aga õnneks olid nad siiski piisavalt kiired, et ellu jääda. Ühte känguru me nägime üpris kaugelt, vend istus lihtsalt tee ääres ja jõllitas ja nii kui lähemale jõudsime, kargas tee peale. Mina nendest elukatest ikka sotti ei saa. Nad vist elavadki ainult selle nimelt, et tuua uusi järglasi ja siis end auto ette viskuda, armasad nad on, aga puhta oinad on nad ka:D Nägime tee peal askeldamas imearmast rebase poissi, kes meile süütute silmadega otsa vaatas ja siis vehkat tegi, pluss ukerdas üle tee ka pesukaru. On siin ikka palju loomi keda ühe lühikese sõidu jooksul kohata:D
Ja nii see päev meil õhtusse veereski.

Kuna Eestis on hetkel Isadepäev, siis tahan ma kindlasti siin kohe avalikult õnnitleda oma isa isadepäeva puhul, kel on nüüd suur õnn olla veel ka noor vanaisa.
Lõpuks ometi saan ka nüüd oma vennale ilusat esimest isadepäeva soovida.
Kaunist, toredat ja ilusat isade päeva kallis isa ja vendJ  Tervitused siit palm alt!
Kindlasti soovin head isadepäeva kõikedele teistele issidele.

Näed isa, ainult rummikoola on veel puudu:D
Täidan siin sinu unistusi:D

Kui aus olla, siis ega mul siin väga muud kahjuks rääkida polegi, homme tööle, seal saab ka veel ehk mõne pildi teha ja millalgi teilegi jagada.

Teie nautige aga oma sopast sügist ja mina siin võtan teie eest päikest. Baibai:D

Elu Forbes'is

Mõned pildid siis Moreesse minnes. (Eelmine farm)

Tee ääres olid lihtsalt hobused

Taga peaks kõik mets olema, aga kuna väljas oli mingi 40 kraadi, siis mets kadus lihtsalt ära. Vot mis kuumus kõik teeb.

Leidsin ühe raadio antenni:D

Kulla kaevandus jäi ka tee peale

Saate aru, mul on vaba päev? Mina küll imestan, ma isegi ei mäleta enam mis see vaba päev on, või noh, kui me siia farmi tulime, siis see päev oli vaba, aga nagu mõtlen, et ei pea kuuest ärkama ja tööle minema või üldse midagi tegema. Tulime siia ja koristasime kuni enam ei jõudnud, magama ja juba tööle. Ei teagi täpselt miks ma vaba päeva sain. Eks hiljem saan teada, kuna Erki pidi paariks tunniks minema tööd tegema, ju siis talle öeldakse. Ise isiklikult eeldan, et mingi kombain on kas katki, või üks kombaini juht on ära kuskil, sest ühe kombainiga pole mõtet põllul töllata, muidu tüüp peaks mulle ja Erkile veel erilise topelt passimise eest meile maksma. Tavaliselt on põllul kas kaks või kolm kombaini, siis iga 45 minuti kuni tunni jooksul saan ma laadungi, aga kui põllul on üks ainus, siis ilmselgelt ootan ma kaks ja pool tundi seda laadungit, mis on ilmselgelt mõttetu raha loopimine farmerile. Samas täna on 50% võimalust, et hakkab vihma sadama, et vb seepärast. Vot ei teagi, eks ole kuulda hiljemJ
Mina olen igajuhul oma vaba päeva üle õnnelik, et saan lõpuks ometi lihtsalt ärgata ja logeleda voodis, kirjutada blogi, kuulata muusikat, vaadata mõnda filmi ja ennast täis süüa, otse voodis lausa:D Väga tobe on see, et muidu kui tead, et hommikul pead tööle minema, siis on und lausa lõunani kui mitte järgmise päevani, aga kui hommikul tööle pole vaja minna, olen ma varakult üleval ja mõtlen mida teha? Miks peab see nii olema, magada tahan ju:D
Eile mõtlesime, et lähme peale tööd linna, või noh mina selle plaani välja pinnisin, sest mina reaalselt ei viitsi mingi kell viis-kuus ärgata, et ruttu käbe linnas käia ja otse tööle siis joosta, nkn vahime poole ööni üleval, miks siis mitte juba poodi minna, otsus oli väga õige, kuid meil oli kaks juhust, millest üks oli eriti suur juhus, kus oleksime känguruga hüvasti jätnud. Oi juudas, mina ninapidi telefonis, ajasin oma levi taga ja siis järsku, auto tegi mingeid kahtlaseid manöövreid ja mina nagu šokis inimene ikka, vaatasin suurest ehmatusest lihtsalt autoaknast välja, ja polnud päris kindel, mida öelda. Südame alt käis jõhker jõnks läbi, mõtlesin, et noh, nüüd me siis põrutame sinna kuskile metsa ära ja ongi kõik, aga ohh ei, jumal olgu tänatud, et meie ja känguru terveks jäime:D Auto ka:D Need kängurud on ikka jubedad lollakad, jääb mulje, et kui õhtu käes on, siis kõik võtavad ennast ritta teeserva ja ootavad ning vaatavad, millise auto ette ennast oleks kõige mõistlikum visata, et oleks ikka kohe korralik mats ja pilveühendus. Õhtuti tuleb olla siin ikka mega kuradi ettevaatlik. Sulle võib liiklusmärk öelda, et oo, 100-110 ala, aga ausalt, unustage ära oma 110 või mis iganes. Kui 80-ga sõidate on kõik väga hea ja sedasi sõidavadki siin kõik, va mingid rekkavennad, kes ei pane tähelegi kui tal sada laipa nina ees kinni on kuni üks tal täistuled kinni katab.
Üks päev siis olin nii kuradi õnnelik, et sain omale lõpuks oma kõige kallima ja soovituima telefoni ära tellitud, aga võta näpust. Maksin kõik kenasti ära ja tuli isegi nagu arve ja lubati siis kulleriga 3-5 päevaga kohale mulle siia farmi toimetada. Järgmine päev tuleb siis mulle üks eriti meeldiv sõnum,  et peaksin oma meili tšekkima, õhtul siis kodus vaatasingi. Mina ja mu inglise keel, oehh, palusin siis Erkil lugeda ja uurida mis neil häda on ja tuli välja, et nad tahavad tõestust selle kohta, et see olen ikka minna, pluss kaasaarvatud ka tõestust minu aadressi kohta, et siin elan/olen jne. Ehk siis nagu alati, igasugu tõestuste jaoks on vaja mingit panga lehte, kus on kirjas puust ja munaselt, et mina selle pangakonto omanik elan/olen sellel aadressil. Kahjuks, mul ei ole seda ja eeldasime, et selle muutmiseks või mis iganes pean ma oma näo jälle panka vedama, mis on teab kus kurat ja millal ma sinna üldse küll pääsema peaksin??
Noh, proovisime, et teeme ära ainult kolm vajaliku asja tõestamaks, et mina olen mina, ehk siis saatsime koopia minu passist, juhilubade esiküljest ja tagumisest küljest ja ütlesime, et meil ei ole aadressit sellele kohale siin, kuna oleme seljakotirändurid ja teeme siin farmis lihtsalt tööd ja meie aadress on üldse sydneys.
Eile siis tuli uus vastus, et nemad ikkagi nii ei saa ja soovivad siiski bank statementi ka, oi kurat kuidas mind vihale see ajas. Kas pole lihtsam, et tuleb postionu mu pakikesega siia, viskan talle oma passi ja juhiload näkku ja asi on kombes?
Kõik siia Aussi tulijad saavad veel kõvasti vatti ja vaeva näha selle paberimajandusega, ma lausa luban seda teile:D Ma olin endast nii väljas, et mõtlesin nutma juba hakata. Ma ei tahaks nagu alla anda, kuna mul on ta tellitud ja maksud ja üks reaalne koh lõpuks kust ma saaksin oma kalli telefoni üldse siit Aussist osta, sest kuskil ju pole seda müügil siin stagnaaegses Aussis.
Leidsime netist ka veel teise inimese kes oli täpselt selle sama probleemi otsas ja tegi kõik võimaliku, et seda asja sealt kätte saada, aga lõpuks ei miskit ja nõudis raha tagasi.
Eile poodi minnes aga tärkas minu peas idee, ma isegi ei tea kuidas alles eile, aga mõtlesin, et minu arust peaks pangas ka saama muuta oma aadressi või midagi, Erki küll kahtles seda, sest siin ju pmst pead iga asja tegema näost näkku. Mina siiski jäin lootma sellele võimalusele. Tulin koju, võtsin panga lahti ja tuhlasin veidi kui leidsingi võimaluse seda asja muuta, oi ma olin õnnelik laps kohe, nii see asi siis tehtud saigi. Nüüd on olemas neil kõik vajalik, et tõestada ennast sellest, kes ma olen ja ma pole kelleltki rahakotti ära varastanud.
Siin on muide asi nii, et kui keegi su rahakoti tuuri laseb, siis pole mingi probleem sellega kuskil maksmas käia, esiteks, enamus kohad ei tahagi parooli (ENAMUS). Siis maksta on ka võimalik nii, et asetad oma kaadri lihtsalt inventari kohale nagu tallinna linnaliinibussides, viskad muudkui kaardi ette ja asi korras, siin on asi samuti, lihtsalt näitad kaarti ja asi korras, makstud. Seega tuleb oma kallist kaarti kullisilma all hoida. Seda kaarti saab kasutada ka nagu krediitkaardina. Seega saab varas ka netis mu raha laiaks lüüa, pole vaja kuhugi sisse logida, piisab numbritest minu pangakaardil. Väga halb süsteem tegelikult juhul kui sa kohe selle kadumist ei märka.
Igaljuhul nüüd ootangi ma selle „toreda“ poe vastust mu meilile, ma üldse ei imesta kui neile ka nüüd miski ei sobi ja ma peangi oma raha tagasi nõudma ja jääma ilma oma telefonist.
Erki tellis samuti endale päris kopsaka summa eest kraami ja tema polnud mingeid probleeme, keegi ei vajanud mingeid tõestusi jne, aga mina kohe pidin mingi lollaka poe otsa lendama:D
Aitab küll nendest negatiivsetest asjadest, küll ma saan oma telefoni ma ütlen, ma ilma võitluseta ikka alla ei anna. Ma tahan, siis pean saama ja kui ei saa, siis tean, et vähemalt olen proovinudJ

Nüüd ma aga ootan, et hakkaks rämedalt juba padukat sadama, ma olen juba kurnatud sellest pidevast päikesest. Hästi huvitav on siin see, et kui päeval võib siin olla oma 32 kuni teab mitu kraadi, siis öösel on 7-10 kraadi, ei jõua minule kohale kuidas saavad kraadid 24 tunni jooksul nii äärmusest äärmusesse liikuda.
Praegugi on taevas nii selge ja väljas on 29 kraadi sooja, kuigi vihmatõenäosust näitas 50% ja hommikul oli terve aeg taevas puhta hall, aga ei, unista vaid vihmast:D
Üks hea soovitus siia aussi tulles, on osta kaasa mingid putukavastased riided, mingi skafander tuleb endale selga ajada. Kui Eestis on kärbseid suviti nohh, enamvähem, mõni ikka käib närvidele, aga pole hullu ja sääski on oioioi kui palju, närivad su niiii ära, et ööläbi kratsid nahka maha ja oled lõhki igapoolt ning punniline, siis siin on asi vastupidi, punniline oled nkn ja kratsid nagu hull, aga need pole sääsed, need kärpsed, neid on ikkka oioioi kui palju, sääski väga ei näegi siin, neid on isegi vähem kui eestis kärbseid, aga no kui siin on ikka soe ja sa higistad ka, siis tervet sinu selga katab tohutu kärpseparv. Laiali pole mõtet neid ajada, sest nad tahavad su kõrva tulla ja silma ja ninna jne. Ma olen siin paaril korral poole rääkimise pealt pidanud kurgust välja köhima ühe tored kärpse. Nad ajavad TOHUTULT NÄRVI. Tulevad kõrva, ajad ära, tulevad silma, ajad ära, siis üritab põse peal sibada silma poole, ajad ära, siis on aeg ninna turnima minna, ajan sealt ka ära, siis tuleb kurku ronida ja see asi käib kõik koguaeg ringiratast. Hea on siis kui sa ei higista ja oled kuskil jahedamas paigas kuhu nad nii väga ei kipu. Meie hankisime endale parima asja, ehk siis suitsuspiraali, mis on väga head ja tuntud ka Eestis, need asjad tõesti toimivad, toas meil vahepeal laes lampi ennast polegi näha, siis võib ka selle tuppa panna tossama veits. Meie pole veel seda jõudnud teha, alles eile muretsesime selle ja kuna õhtud on jahedamad, siis nad nii kiuslikud ka pole, pluss siin paar päeva oleme neid laest tolmuilmejaga ära tõmmanud:D Kuidagi peab ju neist lahti saama:D
 

Aga mis ma siin ikka enam teile puistan, tean, et olen netist üsna eemal, kellegagi väga ei suhtle netis, kuna kas ma lihtsalt ei viitsi igasugusest väsimusest ja samas kuna ma blogi juba kirjutan ja räägin mis ja kuidas ma teen, siis tüütu on ka kõike ümber igaleühele kirjutada. See blogi kirjutamine on ka omamoodi vaevaline tegevust, seda on näha Erki pealt, ta on ikka eriti laisk selle koha pealt, igapäev räägib, et peaks kirjutama jne, aga sähh sulle, mingi kuu aega juba ei miskit, ega noh, mis minul sellest, et ta ei kirjuta, aga paljud tuttavad ja sõbrad ju ikka tahavad teada, mida tema teen ja kus on. Eks see laiskus on üks kohe asi küll, mina näiteks olen ka täna laisk, jõudsin küll blogi kirjutada ja nõud ära pesta, aga süüa ma ei viitsi teha täna. Las Erki keerab ise ka lõpuks midagi kokku. Põhline kokk siin Aussis olengi mina, ma olen siin igasugu imetoidud kokku keeranud, et ise ka ei usu, mine või kokaks ära:D Erki on vb üldse kokku meie mõlemale süüa teinud kaks-kolm korda, absoluutselt ülejäänud aja olen mina seda teinud. Eks ta vahel mu palvel ja panen vee potti ja segab miskit potis või panni peal, mõne asja lõigub ka mulle ära, aga ta siiski eelistab, et ma ise ise kõik kokku keeran, naiste värk nagu see ju olema peaks:D
Tore, et ta vähemalt poes kilekotte mul tassib, no tegelikult seda teeb ka tema/meie eest ostukäru:D 
Telekat me ikka siia majja ei ole veel saanud ja pesumasinast pole ka veel juttu olnud, ega praegu see asi kriitiline ka pole, kuna meil enamusajast nkn aint tööriided seljas, koju tuleme, siis pmst pessu ja tuduriided selga, et süüa ja põhku pugeda. Pisemad asjad saab käe vahel ka ära nühkida, see ei tohiks nii raske olla kui pool või üle poole oma elust oledki pidanud neid käe vahel nühkimaJ

Aga mis seal ikka siis, varsti kirjutan jälle, mulle võite ikka kirjutada ja rääkida kuidas teil endil läheb, mina lihtsalt ei jõua kõigilt uurida ja küsidaJ
Tsau pakaaa!!!

Teeb rasket tööd

Minu uus koerake:)

Meie maja

Aparaat, millega siis ma vilja testin ja mis maksab hirmus palju...

Passimise eest saab head palka!

Leidsin jälle väikse võimaluse anda teada, mis mul siin Austraalia maal ka toimubJ

Meil on jälle uus elu- ja töökoht.
Eelmine koht kus me töötasime vilja peal, oligi meil vaid nädal aega tööd, kuid igati kasulik, tänu eelmisele kohale, või no farmerile, saime me järgmise ja parema töökoha ja parema palgaga, ning rohkem tööd mis on eriti suur pluss. Samas kas me siin tööd üldse teemegi? Väga mitte, Austraalia selline maa, et siin makstakse mitte millegi tegemise eest rohkem kui rügamise eest, eks see vist ole enamvähem igalpool nii.
Vanas kohas oli väga tore ja seal olid suurepärased inimesed, üks meie kaastöötajatest pakkus välja võimaluse tema juures ööbida kui peaksime tahtma minna Gold Coastile. Tema naine ja ta ise lausa käisid peale, et me nende juures ööbiksime kui sinna lähmeJ tohutult külalislahked inimesed.
Viimane tööpäev kestis meil pmst lõunani. Õhtul olime kutsutud ühte lähimasse linna pubisse, kus meile siis tehtid välja joogid ja meeega jõhkrad praed. Juua võisid baariletist vaid juurde küsida kui tahtsid, kõik lükati farmeri nimele, küll hiljem aega maksta küll neid tohutuid dollareid:D
Õhtu pubis oli väga tore, mängisime enamus ajast piljardit, Eestlased tegid pähe nagu naksti, muidugi tänu minu imelöökidele:D
Eelmine õhtu enne viimast tööpäeva olime samuti kutsutud farmeri ja tema naise taga aeda, mis oli imekaunis, kus samuti pakuti snäkki ja juua, tuli vaid öelda, mis juua sa tahad ja kõik kanti ette.
Uue töökoha saime samuti vilja peale. Kuidas me selle saime? Juhtus nii, et Erki lükkas kuulutuse ülese ja oligi pakkumine, soovitajaks ütlesime Jeffi numbri, kellele siis helistati ja uuriti asja meie kohta. Jeff kiitis meid ja oligi töö olemas. Algul mõtlesime, et kui me kohe tööd ei saa, lähme istume Gold Coastil, pistame korraks varbad ka ookeanisse ja saaks oma jubedad traktoristi randid välja päevitada, aga kus sa sellega:D
Järgmise päeva varahommikul panime aga autole hääled taas sisse ja läkski minekuks.
Asume me siis Forbes’is, mis on tuntuma linna Dubbo lähedal. Tegu on asutatuma kohaga kui eelmine, kuna siin on kenasti levi ka optusel, teglt eelmises kohas oli ka, aga lihtsalt tuli õige koha peal olla.
Jõudsime me siia eile üleeile kella kuue paiku. Kuna farmi kuskil GPS’i kaardi peal pole, siis anti meile väga täpsed juhised kuidas siis saada ja jõudsimegi väga täpselt kohale, otsida nagu polnudki vaja:)
Kohe oli meil vastas noor farmer nimega Johnatan. Uskumatult noor farmer, kellel on siin noor naine ja kaks väikest põngerjat, pluss üks väike kutsa, kes peab mind vist enda perenaiseks, sest ainus inimene kellel ta hommikust õhtuni järel vantsib nagu turvamees, olen mina.
Esmalt siis näidatigi meile ette meie uus elukoht. Saime me endale siis lausa maja, mis on samas töökoha lähedal. Tegu on majaga, kus polevat sees elanud kedagi 12 kuud. Mõtlesin peale seda, et oi johhaidiii, nüüd saame hulluks end koristada ja eriti katsin ma pesemis võimaluste pärast. Tuleb aga välja, et meil on väga okei vannituba, kus on nimelt nii dušš kui ka vann kui soovid lõõgastuda, ilmselgelt üks õhtu tuleb ära proovidaJ Majas on kolm magamistuba, kahjuks aga ainult ühes on konditsioneer kus on võimalik elada.
Toad on suhteliselt sassis ja ämblikuvõrkude alla, või no OLI. Sest me olime tublid ja koristasime kõvasti, eks natuke on veel teha, siis on lausa nagu päris kodu.
Igast toast võisid endale tarida mida iganes, pmst saime sisustada ise oma toa. Tuba on suur... köögiga ühenduses, aga ikkagi suur. Meil on siin suur diivan, tugitool, mugavustega tugitool lausa:D Lubati meile tuua ka siia endale telekas, et ennast ubasemalt tunda. Meil on siin kamin ja vaipkattega põrandJ
Ainus asi mis meil siin puudu, on pesumasin, aga ta lubas midagi välja nuputada, ei imesta kui vend uue ostab meile. Kui me siia tulime, ei olnud meil üldse külmkappi, pidime oma toidu tema majja viima, lubati siis eile uus tuua. Lõuna paiku aga toimetatigi kohale täiesti tuttuus, suur mahukas ja kaunis valge külmik, mille üle olen ma äraütlemata õnnelik. Lõpuks ometi külmik, kuhu mahub kogu meie toit ära ja ruumi jääb kuidagi väga palju veel üle ka:D
Elamise eest ei pea me siin mitte midagi maksma jällegi:)
Mis tööd me siis teeme siin?
Sellega on asjad nii, et pmst väga ei teegi. Minu töö on oodata ja vaadata ja natuke kirjutada ka, kui aega üle, siis leian muud paremat ka teha, et mitte igavusse ära surra.
Mina olen siis see inimene kes vilja testib, praegu võetakse põllu pealt rapsi, laua peal on mul ekstra masin, millega saab testida mitmeid erinevaid viljasorte. Tegu on VÄGA KALLI masinaga, mis justkui ei näe mitte miski välja. Viskad viljasisse, mingi 400g ja ootad veidi, masin ei tee isegi häält mitte, vili keerleb seal ja lõpuks siis näitab mulle rapsi niiskuse sisaldust 400g kohta ja seda kui mitu protsenti selles koguses õli on, nagu aru sain, siis seis on siiani väga hea...
Mina siis istun suures angaaris ja ootan kuni Erki koorma mulle toob ja sinna ümber kallab. Mina siis võtab mingi koguse ämbriga kaasa laua juurde, et testida ja kõik kirja panna, kaasaarvatud Erki antud kaalu, kui palju vilja tal masina peal on. Ja ongi kogu mu töö... ootan tund aega tooli peal, mängin koeraga, jalutan ringi ja ei tee midagi, seni kuni Erki jälle uue koormaga kohal on. Homme pean endale küll raamatu kaasa võtma, sest muidu ma lihtsalt suren igavuse kätte ära:D
Erki töö on ka passimine pmst. Sõidab põllu peale, ootab mingi tund, või vahel kauemgi, kuni tal kast täis laetakse vilja, et siis tulla ja kallata see minu juures jälle ümber. Päevas on seda umbes mingi 13 korda, seega on mul päevas 10-13 tundi „tööd“ vaja teha. Vahel pühin põrandaid ja muud sellist nipet näpet, täna sain pea kõikide sõidukite aknad ära pesta. Traktorid, kopad, autod, ja kaks kombaini. Mul oli lausa hea meel, et sain seda teha:D Raske on istuda käed rüppes ja oodata, millal sulle keegi raha arvele kannab.
Esimene õhtu kui siia tulime, me ei jõudnud süüa miskit teha ja farmer tõi meile hoopis kodus valmistatud sooja toitu, Lasanjet ja muud kraami, mis oli veel lausa soegi. Eile õhtul kui tööpäev venis pikaks, keeras tema naine meile kanawrapid kokku, mis oli minus arust lausa taevalik. Paistab, et õhtusöögid on meile ka farmeri pooltJ
Ega mis siin ikka, peab pmst magama ära minema, et homme jälle rasket tööd minna tegema:D
Üritan siin endale ka uut telefoni hankida, aga sellest ei tule midagi välja suurt.
Kõik kes te aussi kavatsete tulla ja teil võimalust on, ostke endale kohe kaks telefoni varuks kaasa, sest siin riigis ei ole mingit valikut.
Kui teed elisa lahti, on niiii lai valik, et jumal küll, või mille iganes muu. Siin võtad mis iganes telefone pakkuva interneti lehekülje lahti, leiad viis telefoni, millest poes näed kahte ja miski ei sobi ega kõlba kuskile.
Siin ei ole mite mingit valikut.
Ühest Telstra poest ma leidsin lõpuks telefoni, mille oli juba täiesti valmis ära ostma, aga tuli välja, et telefon mis oli väljas kõigile näppimiseks ja vaatamiseks, ongi viimane. Ilmselgelt tahan ma päris uut ja näppimata telefoni saada, mis istub kenasti kuskil karbis. Muidugi oleksin ma olnud nõus ka selle ostma kui mingi 100-150$ hinnast alla oleks saanud:D
Siin on veel üks loll komme. Kui mingi asjale tuleb uus mudel peale, siis vanad saadetakse letilt minema. Mul on kohati tunne, et pean paluma varsti lasta saata endale uus telefon eestist, aga samas, seal on tunduvalt kallim ja pluss postikulu:D
Tundub jah, et Auss on mingi ühe sajandiku võrra meist maha jäänud:D
Igaugune paberimajandus käib näost näkku ja paljust muust ei räägikski:D

Mis siis ikka, pange ennas seal soojalt riidesse, ärge haigeks jäägeJ
Palju tervist, jaksu ja jõudu sinna Eestimaale ka kallid inimsed.