Mul
on täna veel üks väga huvitav teema, millest tahaksin teile pajatada. Tegin täna veidi
uurimustööd, et aru saada täpsemalt aborigeenide päritolust ja mind paistab see
päris huvitavat.
Kuna
ma olen hetkel siin Perthis, siis olen ma siin näinud väga palju aborigeene.
Aborigeene pidi üldse palju olemas läänekaldal.
On kindlasti palju neid, kes on teadlikud nende nimest jne, aga kes nad täpselt on, seda tahan ma teile natuke rääkida.
Täpsemalt räägin ma teile just Austraalia aborigeenidest.
On kindlasti palju neid, kes on teadlikud nende nimest jne, aga kes nad täpselt on, seda tahan ma teile natuke rääkida.
Täpsemalt räägin ma teile just Austraalia aborigeenidest.
Põliselanikud ehk pärismaalased ehk aborigeenid on rahvus, kes on mingil maal elanud
teadaolevalt kauem ja varem kui teised.
Kuuekümnendatel oli hinnanguliselt 180 000 aborigeeni päritoluga inimest, kuid 40 aasta jooksul toimus suur hävitus töö kus 91. Aastaks oli neid alles tõenäoliselt alla 95 000. Aborigeenide esimesed kontaktid eurooplastega olid sõbralikud kuid nende maa anastamisega algasid suured kokkupõrked kus siis aborigeenid tõrjuti maa viljatutesse sisepiirkondadesse või siis neid üldse hävitati, millele kaasa aitasid eurooplaste toodud haigused. Aborigeenide kallal vägivallatsemine kestis kuni 20. Sajandi keskpaigani ja varjatult ka hiljem. Aborgeenide naistelt võieti vägivaldselt ära segaverelised lapsed ja tehti muid jubedusi. Ühel hetkel aga hakkas nende rahvahulk hulgaliselt suurenema ning 2001. Aasta rahvaloendusel tunnistas end aborigeeniks 410 000 inimest mis oli siis 2% rahvastikust. Mille hulgas ka siis segaverelised. Viimastel aastakümnetel on Austraalia valitsus teinud ka pingutusi aborigeenide õiguste taastamiseks. Alustatud on isegi mitmeid abiprogramme ning maa tagastamist või kompenseerimist. Ei oska küll täpsemalt rääkida maa tagamistest, kuid pigem siiski on tegu kompensatsiooniga. Makstakse neile siis nö valuraha selle eest, et tulid eurooplased ja võtsid neil nende maad. Seega elavad nad nii, et riik maksab, nemad tuivaad ringi, joovad, söövad, suitsetavad oma rahad maha, varastavad nii mis kole ja ootavad järgmist maksupäeva. Näevad nad üpriski vaesed välja, sest tööle nad väga ei taipa ega viitsi minna ja kui aus olla, siis ega neid väga kuhugi ei taheta ka. Aborigeenide tavapärasest majandusest ja eluviisist on väga vähe säilinud, enamik aborigeene elavad siiski linnades, nad on inglise keelsed ja on võtnud omaks osaliselt kristluse.
Kui keegi eurooplastest üritaks leida mõnda ilusat aborigeeni naist või meest, siis edu otsimisel, näevad nad siiski üpriski jubedad välja, on neid kes on nii enamvähem ja elavad paremini ning on hoolitsetumad kui teised, kuna on endale parema elu ja töö leidnud, kuid jah, siiski. Neil on väga omapärased näojooned ja neid on väga lihtne muust rahvast eristada.
Kuuekümnendatel oli hinnanguliselt 180 000 aborigeeni päritoluga inimest, kuid 40 aasta jooksul toimus suur hävitus töö kus 91. Aastaks oli neid alles tõenäoliselt alla 95 000. Aborigeenide esimesed kontaktid eurooplastega olid sõbralikud kuid nende maa anastamisega algasid suured kokkupõrked kus siis aborigeenid tõrjuti maa viljatutesse sisepiirkondadesse või siis neid üldse hävitati, millele kaasa aitasid eurooplaste toodud haigused. Aborigeenide kallal vägivallatsemine kestis kuni 20. Sajandi keskpaigani ja varjatult ka hiljem. Aborgeenide naistelt võieti vägivaldselt ära segaverelised lapsed ja tehti muid jubedusi. Ühel hetkel aga hakkas nende rahvahulk hulgaliselt suurenema ning 2001. Aasta rahvaloendusel tunnistas end aborigeeniks 410 000 inimest mis oli siis 2% rahvastikust. Mille hulgas ka siis segaverelised. Viimastel aastakümnetel on Austraalia valitsus teinud ka pingutusi aborigeenide õiguste taastamiseks. Alustatud on isegi mitmeid abiprogramme ning maa tagastamist või kompenseerimist. Ei oska küll täpsemalt rääkida maa tagamistest, kuid pigem siiski on tegu kompensatsiooniga. Makstakse neile siis nö valuraha selle eest, et tulid eurooplased ja võtsid neil nende maad. Seega elavad nad nii, et riik maksab, nemad tuivaad ringi, joovad, söövad, suitsetavad oma rahad maha, varastavad nii mis kole ja ootavad järgmist maksupäeva. Näevad nad üpriski vaesed välja, sest tööle nad väga ei taipa ega viitsi minna ja kui aus olla, siis ega neid väga kuhugi ei taheta ka. Aborigeenide tavapärasest majandusest ja eluviisist on väga vähe säilinud, enamik aborigeene elavad siiski linnades, nad on inglise keelsed ja on võtnud omaks osaliselt kristluse.
Kui keegi eurooplastest üritaks leida mõnda ilusat aborigeeni naist või meest, siis edu otsimisel, näevad nad siiski üpriski jubedad välja, on neid kes on nii enamvähem ja elavad paremini ning on hoolitsetumad kui teised, kuna on endale parema elu ja töö leidnud, kuid jah, siiski. Neil on väga omapärased näojooned ja neid on väga lihtne muust rahvast eristada.
Kõik küll päris niisugused välja ei näe, on täitsa ilusamaid ka, kuid näojooned on pmst kõigil sarnased. |
Väga meeldib mulle puhas aborigeeni kunst, mida siin üleeile sai vaatamas
korrakski käidud, on ka täiesti sellist tööd, mis on kuidagi käega visatud,
kuid siiski, see on väga eriline ja kunagi tahaks kindlasti endalegi midagi
nende käe alt käinud asja. Liivamaalinguid ning koopa- ja kaljujoonistusi tehti
juba ammu enne eurooplaste tulekuid.
Iga detail koosneb siis imepisikestest täppidest, tegu on väga täpse tööga. Eriti lahedad on sellised taldrikud ja vaagnad ja muud asjad. |
Nende tuntuimaks muusikariistaks on didžeriduu, olen isegi proovinud sealt
pillist midagi välja puhuda, kuid võimatu. Esiteks ma ei teagi tehnikat ja olen
niisama korraks suu külge pannud. Tegu on sellise suure, on ka väiksemaid,
puust esemega, mis on seest õõnes ja sinna sisse puhutaks umbes nii, et huuled
peavad kuidagi võbisema ja siis tuleb sealt muusikat ja mõni puhub sealt lausa
ilusat muusikat välja. Uskumatu pill:D
Didžeriduu - Sellist pilli on nii väiksemaid kui ka eriti pikki, kõvera kujuga samuti. |