Mäda, vein, pitsa ja muud toredad asjad.

Tervist! :D

Pole ammu teada andnud mida me siin teinud oleme. Täna on vabapäev, kuna lihtsalt tööd pole, sellest räägin hiljem lähemalt.

Meil oli siin vahepeal nädalavahetus peal, mis algas juba reedel, mis tähendab, et läks jälle mingiks joomaks siin. Reedel polnud suurt midagi, ega väga ei mäletagi mis too päev sai tehtud, ilmselt lebotasime niisama. Laupäev me tiirutasime linnas niisama, ostsime nänni kokku, ma sain oma esimese palga ju kätte, kohe oli vaja laristada, igast jura sai ostetud, ka natukene siidrit ka, kuna mõtlesin, et võiks rahvaga ühineda, mind peetakse siin nagu mingiks eriti endasse tõmbunud inimest, kuna teistega pidu ei pane, elutoas ei istu, pigem ikka oma toas raamatu taga või siis netis.
Samal päeval saime siis teada, et Erki eelmise aasta reisisõber Austraalias Taavi tuleb ka siia kanti oma naisega, kus oleme juhuslikult meiegi, ning oli plaan ikkagi näha ka. Sebisime neile isegi öö meie toas.
Õhtul mingi aeg hakati õues isegi lõket tegema, mis oli nagu Eesti väikeküla jaanituli pmst juba. Üpris suur ja mingi hetk kogunes kogu kamp sinna ümber. Väga mõnus oli tegelikult. Veidi siidrit ja istumine lõkke ääres mingi palgi peal (Y)
Mingi hetk kiskus asi nii huvitavaks, et iirlased mõtlesid, et võiks üksteisele lõuga anda ja siin läks päris actioniks ära, see jama kestis päris poole ööni lausa. Üks iirlane üldse kukkus kuhugi põõsasse toki otsa selja katki ja siis veel vajus peaga vastu teab mida, et pea oli ka katki. Kuna mina lahkusin sealt üpris ruttu, siis ega ma täpselt teagi mis ja mis üldse juhtus.
Kell 11 õhtul pidime meie linna minema meie sõpradega vastu, kuna nemad siia poleks osanud sõita. Leppisime kokkusaamise McDonaldsis. Ohh seda nalja kui me kohale jõudsime, Erkil ja Taavil käed laiali, suur kalli, suurest sõbraarmastusest ja nalja hakkas saama. Need kaks koos on nagu mingid koomikuteajakiri, naera pooleks, siukest stuffi tulleb suust välja, et no anna olla, lihtsalt kuulad neid ja naera kõht kõveraks, ega vahepeal oligi tunne, et hingata ei jõua enam. Väga tore oli neid näha, istusime seal tükk aega kuna rahval oli veel midagi vaja süüa seal:D
Kuskil ühe paiku jõudsime me tagasi hostelisse, rahvas pani veel kenasti lõkke ümber pidu.
Meie nendega ei ühinenud, kuna kell oli palju ja Taavli ning Merje jäid ainult ööks, hommikul vara pidid nad ära minema kuna töö ootas neid. Loodame, et veel näeme neid, sest no naerda tahaks küll:D

Mis pühapäeval sai, seda ma ei mäletagi, mäletan vaid, et rahvas magas kaua, eestlased käisid kuskil järve ääres päevitamas ja niisama ilma uurimas varakult. Ülejäänud ärkasin hilja ja pihta hakkas kohe peaparandus, minul oli õnneks hea olla, kuna no ma jõin ära mingi maks kolm siidrit, mis ei teinud suht midagi.
Peaparandus oli kah rahval selline, et õhtul kõik jälle küpsed omadega, aga varakult mindi siiski magama, kuna järgmine päev on tööpäev:D

Tööst ei oska ma suurt mitte tuhkagi rääkida, pakime ikka jõudsasti sidruneid, mis eile hakkas mulle korralikult kaelale ja õlgadele, nii kuis said, venitasid ennast ja masseerisid oma haigeid õlgu ja kaela.
Eilne tööpäev oli üldse kahtlane. Paar eestlast ei tulnud tööle algul kuna nad pidid minema ühe firma esitlusele, kus toimus ka individuaal intervjuu kõigile, et tööd saada. Tegu on väga suure firmaga üle Austraalia, mis tegeleb siis viljaga. Kuna varsti oktoobri keskpaiku hakkab pihta suur viljavõtt, siis praegu toimubki inimeste tööle võtmine, reeglite selgeks tegemine, mida üldse keegi tegema hakkab ja millega see firma üldse tegeleb. Kuna mina ei läinud, siis oli arvata, et mina ei saa mingit tööd teha, aga kuna Erki siiski kindlusemõttes läks sinna uurima maad, siis Erki rääkis mind ka sinna tööle sisse. Miks mina üldse sinna ei läinud? Kuna meil jäi jutt, et me lähme siit suht kohe minema, et pole mõtet ja üldse puuvilla peale, kuid nüüd võtavad asjad hoopis muu suuna, kuna palk VÄGA HEA. Mina tegin ilusti päev otsa eile tööd ja lausa ületunde, samal ajal kui teised käisid seal esitlusel ja ei teeninud samal ajal midagi, mul vedas ühesõnaga. Järgmisel teisipäev on siis nö treening, mis on siit kuskil 100 kilti eemal? Pole kindel, seal siis räägitakse kes mida tegema hakkab, midagi ka näidatakse juba ette.
Töö peaks siis kestma 10 nädalat ja tööd on niiiiiii, et tapab, kuna töö ei käi ainult ühe põllu peal, vaid tervel idakaldal. Ühesõnaga tuleb ette kohvritega rändamist, aga tööd on koguaeg ja ühes kindlas firmas, et meid kuhugi siis hakkab kupatama seni kuni on hooaega ja kohta kus vaja midagi teha.
Tööl hakkavad olema öised ja päevased vahetused, kuna nad ei soovi, et inimesed ennast pooleks rabeleksid, seda pole neile vaja ja see pole ka kasulik, kuna tegu on siiski ka väga palju masinatega ja täppis tööga. Tööl tuleb olla värske!!!
Kui ma saangi selle tööga hästi hakkama ja mind tahetakse sinna, siis on väga hästi, mul on hea palgaga töökoht olemas ja koht kus teha kenasti ära oma farmipäevad ja teenida tublit lisaraha, seega hoidke pöialtJ

Räägiks natuke lähemaks ka eilsest tööpäevast. Eestlased küsisid üleeile töölt homseks vabaks, kuna pidid minema intervjuule, ülemus oli nõus ja ütles, et jah, võtke terve päev vabaks, kuna nkn homme on aeglane päev. Noh, läksime siis meie eile tööle, midagi hullu polnudki, muudkui lõikasime liiniääres sirdunitelt oksi küljest ja kõik ilus lilleline. Kui kogu see värk tehtud sai, läksime me pakkimise peale üle, mida me siis tegime enamus päevast ja mis tegi päris palju liiga mu õlgadele ja kaelale. Ühel hetkel kui meie tegime tööd, ilmusid välja Katrin ja Helen, kes ei peaks üldse tööl olema. Neile aga tööriided seljas ja valmis rügama, mida nad ka kohe hakkasidki tegema. Samal ajal kui nemad olid olnud GrainCorpi esitlusel vms, oli saatnud meie farmer Brad Erkile sõnumi, et kui tüdrukud on seal lõpetanud, läheksid nad kohe tööle sidruneid pakkima vms.
Ega siin Austraalias ei saagi aru, mida ülemused sult tahvad, või kas üldse tahavadki midagi ja mida sa pead tegema ja mida mitte, ega nad ise ka ei tea tegelikult kui aus olla. Siin tuleb ikka olla kõigeks valmis.
Noh, nad siis jõuavad natuke meiega siis sidruneid pakkida, kui tuleb ülemus ja palub neid taha appi, seal midagi vaja teha, mina sain asjast aru, et seal on siis ming põrand kas apelsine täis, et vaja need üles korjata vms, kuid imelikul kombel jäid nad sinna väga kauaks. Kui meie oma tööga lõpetasime oli kell juba pool kuus, ehk siis juba ületunnid jooksid. Mul paluti veel kuskil apelsinid ülese korjata ja liini peale tagasi visata, kuna liin oli kuskil üle ajanud ja terve maa oli apelsinidest pungil, okei. Läksin siis seda tegema, kui nägin eemalt, et Katrin ja Helen muudkui teevad tööd, sorteerivad apelsine. Mida kuradit, miks nad neid teevad?
Sain mina oma asjaga ühele poole ja vaatan mida nad teevad. Ohh god, mida mu silmad pidin nähema ja mida mu nina pidi tundma.. Tüdrukutel respiraator nina ees ja koogivad madanenud apelsine välja.
Ühesõnaga keegi on lõpuks otsustanud kuskil lao nurgast võtta välja kaks aastat seisnud kõige hullemad apelsinid ja sorteerida need ära. Te ei kujuta ette ka, kui palju hallitust ja mäda seal oli. See vaatepilt oli õõvastav, terve see suur angaar haises hallituse järele, terve maa oli liinivahel maha kukkunud mädanenud löga täis. Mul on niiiiii kahju, et ma ei teinud pilti sellest sõnaotses mõtes pasast, mis seal oli.
Ma olin vahepeal täiesti valmis kuhugi ämbrisse oksendama, aga suutsin end tagasi hoida.
Ühesõnaga, mida tegime meie Laureniga? Võtsime kätte harjad, et kogu see maas olev pläust kokku tõmmata, ajada kühvli peale ja visata suurde pinni, kus on kogu mäda jne. See oli lihtsalt niii rõve. See oli töö, mida keegi tegema ei peaks.. Helen ja Katrin kühveldasid muudkui seda löga sealt liinilt, kindad oli nii läbi vettinud kui vähegi võimalik, käed kõik hallitusega koos, samahästi oleks võinud seda täiesti paljaste kätega teha.
Ühel hetkel karjub Helen mulle, et palun tule appi, Kuna üks pinn oli niii mäda täis, et raske oli eristada mis on korralik apelsin ja mis mis mitte. Jooksin ma siis liini äärde, ei osanudki kuskil kinni võtta, sest seal oligi ainult mäda. Esialgu olin ma nii kohmetu, kuna see oli nii rõve ja ma ei tahtnud seda kraami oma kätega puudutada, aga mis teha.. Asi läks nii hulluks, et see mäda hakkas juba puhta liini peale üle minema, mida absoluutselt poleks tohtinud juhtuda ja Katrin hakkas karjuma, endal samal ajal löga näppude vahel, et Helen ruttu stopp nuppu vajutaks, sest ta ei nõua ni iruttu sorteerida, see oleks isegi neljakesi olnud täiesti võimatu, mäda ainult tuli ja tuli ja tuli. Mina sis leidsin nupu ülese ja vajutasin. Kogu liin jäi seisma, seda oli lihtsalt vaja, kuna asi oli ikka täiega hakkanud üle võlli minema. Ülemuse mees tuli sinna, küsis mis viga umbes, endal pool naerunägu peas. Ütlesime, et me ei jõua seda nii kiiresti teha, mäda on nii palju ja palju on läinud ka juba puhta liini peale. Mis siis ikka, hakkasime ruttu mäda ära korjama jne. Terve angaari põrand oli hallitusvedelikku täis, isegi kõndida ei julgenud. Kell oli nii palju ja muudkui pinne laoti veel ettegi. Päeva lõpetasime seal lõpuks mingi pool seitse või midagi.
Selline tunne oli, nagu me oleks koristanud seal kellegi ropsi tund aega. Sellist PA**A poleks küll osanud oodata.

Tuli välja, et homme, ehk siis täna meid tööle ei vajatud, ju seepärast saigi ületunde tehtud, eks nad täna siis pesevad kõik liinid läbi, kuna kõikjal on hallitus, sinna ei saa puhtaid apelsine peale lasta.
Peale tööd läks asi eriti huvitavaks. Madis tuli autoga järgi meile ja pidime meid koju viima, Helen ja Katrin aga palusid minna Lucy(Bradi ema) juurde, et vaja hosteli renti maksta vms. Plaan oli selline, et asi käib kähku, kuna me tundsime end üli räpastena ja tahaks ruttu koju ja pessu. Seega meie pisime jääma Madisega autosse, seni kuni nemad seal oma renti maksavad. Algul see asi nii oligi. Aga järsku me autost nägime kuidas Bradi isa Pete, tassib klaase kapist välja ja valab veini neiudele, no mis asja, nii me jäämegi siia autosse ootama:D
Madis mingi hetk ütles, et tema tahab ka veini, no mida?:D Lõpuks madis andis alla ja läks ka veini jahile ja kohe kuulen ma uksevahelt ka oma nime ja mis mul muud üle jäi. Läksin ka sinna, kohe tassiti pokaalid lauale ja vein sisse. Väga külalislahked inimesed on siin Autraalias inimesedJ
Bradi vanemad on üsna vanad juba, aga väga agaradJ Kodu on neil nagu villa, uhkemast uhkem. Meie istusme maja eesruumis suure laua taga.. Raja ajamine käis ikka veini taga. Vein oli kohutavalt hea ja mida enam seda veini kallati, seda enam tundsin, et keel hakkab pehmeks jääma. Mingi hetk ilmusid lagedale ka Brad ja Kim, laua taga sai palju kildu, jutt kiskus väga kahtlasesse suunda seal vahepeal:D  Ei mäletagi mis see kell üldse lõpuks oli kui me sealt minekut tegime, igaljuhul jalad käisid all küll ristirästi ja suu oli pidevalt muigvel, lihtsalt nii naljakas oli olla, sellist asja pole ma ammu tundud, palju ma ei joonud, aga kus alles hakkas pähe,tegelikult oleks lausa veelgi joonud, aga tõesti, me haisesime ja tundsime endid nii räpastena kui vähegi võimalik:D
Enne minekut sai räägitud, et me lähme omme päevaks põllule jälle kirsoksi lõikama jne. Olime joogise peaga jäiega nõus ja sähh, mis ma siis teen siis, hoopis istun netis ja kirjutan blogi.
Läksime hommikul siis natuke peale üheksat põllule. Esimene asi mida me Kimi suust kuulsime oli see, et põllul on korraga liiga palju rahvast, oli aru saada, et me oleme seal kolmekesi üleliigseid ja meid tegelikult ei vajatagi sinna ja pärast kuulsime, et paar tükki on veel üleliigsed kuid meid seal ära ei aetud.. Pea terve hosteli rahvas oli üle rea peal ja tegi asja, mida oleks saanud teha kolme neljakesi, seal aga oli terve kari. Lõpuks leiti siis mingi töö meile, mis sai päris käbe tehtud, peale seda küsiti mult, et ka ma tahan minna koos Bradiga, Amy ja Steve’iga taha otsa, et teeme seal miskit tööd, olgu, natuke mõtlesin ja olin nõus, kuid sistunne oli küll selline, et see on mingi jura.
Aga okei, läksime siis kaasa, töö näidati ette, jõudsime kümme minutit teha, kui Brad kutsub meid appi kuna too jäi ikka korralikult oma Jeep’iga mutta kinni, noh, lükkasime ta seal esimese ropsuga kohe välja ja mõtlesime, et dvj lähme siis tööd edasi tegema kui Brad ütleb, et tegelikult hüpake kasti, lõuna on. Hüppasime peale, sõitsime veidi kui Brad ütleb seal kirsside vahel, et need kaks rida on nii halvad, et tehke korda, kui realõpuni jõuate, siis saab lõunale. Meil polnud midagi öelda kui maha hüpata ja tööd tegema. Asi sai suht kiiresti tehtud, kuna me pidime ainult kotte taimede ümber korralikult sättima, mis olid ära vajunud. Kui lõpuni jõudsime, siis aeti kogu põllurahvas lõunale. Meie eestlased jalutasime, ülejäänud läksid autoga. Sel hetkel mina teadsin, et mina peale lõunat enam põllu peale ei lähe, ise nad ka ei tea, mis tööd meile anda, kus ja kuidas ja ikka nii palju rahvast.
Kui meie siis lõunat tegime, tuli brad ütlema mulla ja veel paarile, et ei vajagi meid, eile aga olid nad nii ähmis, et kogu rahvas ikka saaks põllu peale tööd tegema. Mina olin selle üle jällegi väga õnnelik, kuna tõesti, see on mingi lolli mängimine, ma ka mingi orav ratta peal pole, et kui öeldakse, et nüüd jookse, siis mina hakkan kohe jooksma, unustagu kohe ära. Mingi jutt oli puude värvimisest ka, et vaja ära märgistada, millised on emased ja millised isased taimed. Mind see ei huvita, ütlesin ka Erkile, et kui Brad peaks ütlema, et vaja värvima vms, siis öelgu, et mina ei tule, nad on seal põllu peal sajakesi ja neid üleliigseid on seal kindlasti, kes seda teha võivad.
Miks ma üldse seda tööd teha juba ei taha on see, et me ei saa selle töö eest reaalselt mingit raha kätte, vaid see võetakse rendist maha. Summa aga mida meie selle tööst peaks saama on naeruväärselt väike, ehk siis üks VÄGA pikk rida on 7$ ????
Päevas jõuad sa ära tema üksi, minimaalselt 2-3 rinda, oleneb mida täpselt muidugi teha palutakse, kui ikkagi täis pruuningut, siis maks üks-kaks pikka rida olenevat taimede seisukorrast. Seega, rügad end ogaraks ja sul võetakse rendist 14$ maha, ei kavatsegi. Austraalias saad sa kuskil minimaalselt tunnitöö eest 15$, siin saad sa selle terve päeva eest. Mingi jutt liikus küll, et kui üli korralikult päev otsa teed seal, siis saab 120$, aga see asi näib kahtlane, kuna Helen ja Katrin on olnud mitu pikka päeva tööl seal ja neil võeti ainult ridade eest rendist maha. Siin ei tea sa kunagi palju sa millegi eest raha saad või ei saa. Loodan igaljuhul, et saan homme minna apelsinide või sidrunite kallal tööd tegema, sest see on ainus normaalne ja toimiv asi mis siin on, konkreetne firma ja konkreetne palk.

Oehh, igaljuhul, mina enam kirjutada ei viitsi, ma olen nkn kogu jutu kuidagi ükteise otsa kokku kirjutanud. Kas keegi midagi aru saab ka, ei tea:D
Aa, üks hea asi veel. Eile peale minu veinijoomingut, tulin koju, käisin pesus, siis läksime me linna, et vaja süüa osta kokku, sest kuidagi kulub meid toit väga kiiresti, aga palju ka ei julge osta, jumal tänatud, et linn lähedal on. Otsustasime, et õhtul enam süüa tegema ei hakka, kuna kell oli päris palju, jõudsime kuskil 11 linnas tagasi. Mõtlesime, et võtame siis endale Eagle Boys’t pitsa ja päev korras. Läksime sinna ja saime teada, et koht on teglt juba suletud, aga uks veel lahti, meid seal välja ei löödud ja oldi hoopis õnnelikud, et tahame midagi osta.
Tegema nad midagi enam ei hakanud, nad juba puhastasid seal ahjusid jne.
Pakuti siis meile valmis pitsasid mille tellimusest on keegi ära öelnud ja mis ootasid nö prügikasti viskamist, me ei teadnud millist valida ja visati kõik kolm meile nina alla ja küsiti 7$. Kolm suurt pitsat. Uskumatu nali lihtsalt, tegelikult üks suur maksab juba mingine 8$. Maksime sularahas, mille sai klienditeenindaja endale tasku pista:D
Koju tulles jagasime oma head saaki kogu rahvaga, kuna meie küll poleks suutnud kuidagi kõiki kolme ära süüa.
Mida sa veel ühelt päevalt tahta oskad kui sitaks palju mädanenud ja hallitanud apelsine, kaela ja õla valu, üks korralik kogus veini ja kolm suurt pitsat(Y) Igatepidi kordaläinud päevJ

Teie aga olge tublid ja ärge unustage lugeda mu üsna segase jutuga blogi.
Olen aus, ma olen laisk ja ei viitsi isegi oma kirjavigu kontrollida enne kui ma kogu jutu avalikuks teen:D

Esimene palk ja lemonid:)

Ahhoiii, mu esimene palk on käes. Täiesti ajukas on see, et ma tegin peaaegu neli päeva tööd ja ma olen saanud rohkem palka kui terve kuuga Eestis rügades, lihtsalt ainult neli päeva tööd, pluss Eestis tegin ma pmst enamus ajast 11 tunniseid tööpäevi, siis maks kaheksa. Vaatan oma pangakontot ja olen ülimegasupergiga õnnejunn selle üle, et mul on kontol mu esimesed enda teenitud dollarid. Okei jah, käed said tampi ja selg sai tampi ja jalad olid lihtsalt koguaeg nii kuumad, lihtsalt haudusid jalanõudes, ma oleks heameelega seda tööd seal paljajalu teinud, okei, pigem plätades, vähemalt oleksid saanud mu ümmargused mammud hingata:D

Mul juhtus tööl üks päev ülitore tööõnnetus ka, õnneks ravida pole midagi:D
Juhtus see siis nii, et meil helises lõuna kell, mis kestab meil tervelt tund aega(Y) ja mina siis jooksin oma tööpostilt köögi poole kui mul tuli meelde, et ma unustasin oma pusa maha. Olgu siis nii, keerasin otsa ringi, et pusa tuua. Koht kus ma kõndisin oli väga vett täis kuna üks auk oli ummistunud, mida juhtub viimasel ajal päris tihti ja kõik põrand ujus. Läksin siis ettevaatlikult mööda kitsast vahet oma postile, et võtta oma pusa, tagasi pöördudes unustasin, et seal samas on kohe üks väga korralik auk, ütleme nii üle poole meetri. Kuna vesi oli ka üle augu juba, siis seda auku lihtsalt polnud näha ja ma kõndisin korralikult sinna sisse, oma sokkidega, oma tossudega ja oma dressipükstega. Halleluuja, esmalt läks üks jalg ja ma ehmusin nagu oleks jeesust näinud, püüdsin end ühe sekundiga välja saada kui oli juba teine jalg ka sees ja ma olin kuidagi järsku ühe sekundiga uuesti kindlal pinnal, need olid mu elu kiiremad liigutused, siiani täiesti müstika, kuidas ma vajusin ainult natukene üle põlvede sinna sisse. Igaljuhul tunne oli „meeldiv“, ma olin niiiiiii läbimärg. Püksid tilkusid, tossud olid ääreni vett täis ja ma lihtsalt olin kuradima läbimärg, sel hetkel mõtlesin, et nohh, TORE küll eksole, mis siis ikka, sööma tahaks minna. Poolel teel kööki ma juba ise naersin enda üle ja rääkisin eestlastele, et vaadake kui äge, ma käisin pükse ja jalanõusid pesemas, neil muidugi hea naljakas, mina aga lirtsusin nagu ei teagi täpselt millega võrreldes:D

Okei, võtsin oma toidu ja läksime õue laua taha sööma, esimene toiming oli mul tossud jalast ära sokke väänama, kui äge, tossu põhi lihtsalt oli vett täis, ega midagi, kallasin välja no.
Siis hakkasin sööma, njommm oli.
Söök söödud, mõtlesin, et liigutaksime ennast päikese kätte päikest võtma. Mina panin uuesti oma eriti mõnusad märjad tossud jalga ja lirtsusin tooli võtma, et end päikse kätte sättida.
Sokid jätsin jalga ja tossud kenasti päikse kätte kuivama. Päike oli õnneks nii põletav, et sokid sain kuivaks, püksid sain kuivaks, aga tossud jäid vaid niiskeks, uskumatult kallis päike, vähemalt selle eest ei pea maksmaJ

Eile oli meil töö juures selline värk, et ma apelsine ei näinudki, päevotsa tegelesime sidrunitega. Minu meelest parim asi mis me tööl üldse teinud oleme. Hästi kiiresti läheb aeg, pole nagu aegagi mõelda sellele, mis küll kell on, sest tegevust oli koguaeg, pluss töö oli kerge.
Algas nii, et seisime neljakesi liini ääres, sidrunid kallati liinile, ja ainus asi mida me tegime oli tangidega sirdunite küljest lehtete ja okse ära lõikamine. Täitsa mõnus töö oli, ei midagi piinarikast ja mitte midagi mis paneks käed valutama. Jalad ikka natuke väsisid ära seismisest, aga muidu täitsa lihtne. Kui see sai tehtud, siis hakkas pihta pakkimine, mida tehakse täitsa oma kätega ja mis on isegi omamoodi põnev ja huvitav.
Algul tegin hunnikute viisi kaste, et oleks kuhu laduda ja siis sättisin ka ise ennast masina äärde.
Käsitsi ladumine on juba seepärast hea, et sul pole aega ajale mõelda.
Igasse kasti läks kindel arv sidruneid ja käis see süsteemiga. Mitte mingil juhul me ei lugenud mitu sirdunit me kasti toppime, asi oli isegi selge.
Esmalt pannakse suurus paika ja sort. Nagu te teate ise ka, et sidrunid on erineva suurusega ja selle sorteerib ise ära kenasti masin, on väiksed, on eriti suured ja kesmised. Sordiga on nii, et kas on segamini, ilusaid ja natukene plekilised, ehk siis klass 2 ja täiesti ilusad puhtad ilma plekkideta – klass 1.
Ladumise süsteemideks olid 5*5, 5*4, 4*4. Segane värk, kas pole? Alguses oligi:D
Käib siis nii, et hakkad kasti põhja laduma nii, et esimene rida on viis sidrunit või neli ja teine kas siis viis või neli, oleneb mis suurust me teeme. 5*5 on hästi lihtne, laod kastipõhja nagu ussi, kuni kast saab lihtsalt täis. 5*4 on sedasi, et esimene rida on 5 sidrunit, teine 4, siis jälle viis ja neli ja viis ja neli kuni kast täis ja lükkan jälle liini peale. Ülimalt huvitav oli minu jaoks, ma vb tundun uhhuuu, aga oli mõnus. Järsku öeldi, et kell on viis ja meil olid karbid lahti:D Jeiii koju, siis poodi, siis süüa, siis netti ja täiesti jube kui suur uni eile oli, varakult magama ära. Pessu ma ei jõudnud, sest andke andeks, aga eile ma olin väga laisk.
Saime eile ka uudise, et täna on day-off. Seega istun nüüd voodis, kirjutan blogi ja loen hullult palju raamatut ja söön magusat, ehk kasvatan oma kõhtu ja ega Erki parem pole(erinevus on selles, et tal kõht ei kasva). Kaks hullult laiska lihtsalt ei tee suurt mitte midagi, sest lihtsalt ei viitsi, polegi isegi suutnud kööki minna ja endale normaalselt süüa valmistada. Ma oleks praegu valmis eestlastele maksma, et nad mulle paar praemunaga saia teeksid ja tomatit ka juurde lõiguksid:D AGA tundub, et tuleb liigutama hakata, kuna noh, maksta ka väga ei taha:D

Ükspäev nägin esimese känguru ka ära, küll väga halvasti, aga siiski, nägin pmst ainult tagumikku. Sõitsime autoga koju ja äkitselt vaatan, et keegi põrkab teeääres apelsini puude vahel, ta oli mega suur ja tal oli vist suur nälg ka:D
Siis nägin ära laama, kes lihtsalt õgis põllu peal, minu arust oli see täitsa laama, aga üks eestlasest väitis, et ta on laamale väga sarnane aga hoopis keegi muu.

Täna tundub olevat õhtul väike pralle ja mõtlen, et peaks ka paar pudelit kuskilt välja võluma, teglt pidin eile õhtul ostma, aga mul läks täitsa meelest ära tänu sellele, et toidupoest sellist manti ei müüda. Tervislikum ja odavam ongi ära unustada ja mitte osta:D Eks näis:D Erki eile võlus endale kuskilt väikse õltsipurgi välja, mul peab ka midagi siis seemneks kapis olema kui peaks tulema soov veits tinutada. Kaks siidrit oleks täitsa armasJ

Igaljuhul, järgmise korrani kallis lugejarahvas;)

Minu lugemine - alt paremat raamatut "Kuidas olla naine?" kiidan ma taevani, kel huvi, palun lugege, täis tõsielu, kurbust, valu ja kuradima palju huumorit

Meie ustav ratsu - Nissan Pulsar

Pange oma fantaasia tööle;)

Pruning ja Apelsinid

Hei...

Mõtlesin, et annan teada, et ma sain ka lõpuks tööle.
Algas see töö värk nii, et laupäeva vara hommikul kell pool seitse tuli Erkile sõnum, et dvj, Anneli läheb rahvaga tööle, Ohh god, ma olin eelmine päev mingi kell kolm öösel magama läinud, poleks osanud nagu arvestada ka, et tööle peab minema, kuna nädalavahetus ja kõik lasid siin ennast lõdvaks, natuke alkoholi jne. Mina sain magada siis kolm ja pool tundi, väga mõnus(Y). Kuidagi ma siiski ärkasin ülese ja polnudki väga hull. Lõpuks ometi saab tööd teha. Minu esimene küsimus oli Erkile, et noh, mis kell ma siis tööle pean minema?
Erki saatis Bradile sõnumi sisuga: „ Mis kell tööle peab minema, kas kell kaheksa vms“?
Vastus tuli selline: „Ei, siis kui teised lähevad“. Eeeee, mida??? Päris hea vastus. Erki ajas end ülese, käis köögis, teised Eesti tüdrukud olid üleval juba ja ütlesid, et jah kell kaheksa laseme siit jalga. Mina ajasin end siis käbe ülese, riided selga, kerge pesu ja süüa ruttu kokku keerama miskit.
Esmalt eeldasin mina, et me tegelema seal vaid pakkimisega, aga ohh ei, Pakkimine on kõige raskem osa ja too päev koha peal sain alles teada, et me sorteerime apelsine. Ühesõnaga käis asi nii, et lindi peal jooksevad miljonid apelsinid ja meie sorteerime seal head ja halvad apelsinid välja. Head jäävad lindile ja halvad läksid mingisse auku lihtsalt. Tundus väga lihtne, näidati täpselt ette, mis on halb jne. Mõni tund tööd ja ohh god. Selg oli nii valus, et noh, ma ei hakka kommenteerimagi.
Õnneks too päev tegime tööd vaid kolm tundi, lühikene päev.

Pühapäev peaks olema siin kõigil vaba päev, keegi tööd ei tee, pühapäev on püha päev.
Ärkasin, tegin end korda, käisin pesus ja läksin lõunat tegema kööki, Mingi hetk lendas aga Brad kööki ja küsis mu käest, et kas ma Purne’ida tahan, et keegi on põllul ja õpetab mulle seda värki. Mis siis ikka, raha on vaja, eks ma siis tulen. Pühapäev on küll vaba päev, aga jah, olin nõus.Ütlesin, et söön lõuna ära ja siis kobin põllule. Sõin siis veidi, Panin lühkarid jalga, tennis varba otsa ja välja minek, Õues oli mingi 26 kraadi, ohh god kui palav on meil siin päeviti, päike ikka täiega keevitab.
Igaljuhul mida ma siis põllul tegin? Siin hästi palju väikseid viinamarja võrseid ja nende eest peame meie hoolt kandma. Käib see töö nii, et algul tõmbad käsitsi kogu umbrohu puu ümbert ära, siis hakkab pihta okste lõikumine, kaasas kanname me alati kahe paari oksa kääre, ühed väiksed, et väikseid oksi lõigata ja teised suured, et paksemaid oksi lõigata. Osad oskad on juba väga pikad, aga maad tuleb nad ikka lõigata. Süsteem on selles, et püü peab kasvama nii, et see näeb välja lõpuks nagu šhampuse klaas ja sees tühi. See oksi tuleb lõigata täpselt õigest kohas ja õigelt kõrguselt. Kõige tüütum oli umbrogu kitkumine puu ümbert, kuna puu ümber on kile ja seal oma korda tokid mis seda korralikult puu ümber hoiab. Esmalt kitkusime kogu rohu kile ümbert, siis tõstime kile ülese ja siis puu ümber ja siis alles oskad, ohhhh god.. Read olid väga pikad ja kõige lihtsam oli seda teha kahekesi, kuna siis ei pea ümber puu jooksma, üks ühelt poolt teine teiselt poolt. Lõpuks oli meil süsteem, et üks lõigub oksi ja teine kitkub umbrohtu ja nii kordamööda. Mina tegin seda tööd koos ühe aussi tädikesega, hästi tore naine ja ka tema tegi seda esimest korda.
Õpetas siis seda asja mulle Brad, ta tegi mulle isegi testi, et võtsime puu ette, mina pidin ütlema, milline on halb oks, mis tuleb üldse maha võtta ja milline on hea, mida tuleb lihtsalt kärpida ja nii kaua kuni mulle oli asi selge ja pidin talle terve puu üksi ette tegema, ta jäi rahule ja lasi jalga.
Ära tegime me naisega kaks rida. Üks rida võttis aega kuskil tund või veidi rohkem ja ma ütlen, see on ikka eriti sitt töö, üks rida on 7$, seega mitte midagi, tegin neli tundi tööd ja sain 14$. Esiteks ma ei saa seda raha enda kätte, vaid see läheb mul lihtsalt siin rendist maha, aga ega vahet polegi, nkn peaksin ma selle käest ära andma. Aga hea on see, et kui ei peaks apelsinide peal tööd olema, siis saame vähemalt sedagi teha, et kasvõi mingit rahagi saada.
Enamus teevad siin seda tööd vaid paar tundi, aga ma lasin kohe neli järjest, raske oli, aga mis seal ikka. Kõige hullemat vatti said käed okste lõikamisel, Üks käsi on ühest kohast täiesti paistes ja õhtul ei suutnud pottigi tõsta,  sooned kõik valusad.

Eile õhtul sain siis teada, et lähen täna tööle apelsinide peale. Väga hea, mingigi raha tiksub. Samamoodi kell seitse ajasin tagumiku maast lahti ja läksin süüa endale kokku ajama.
Töökoht on meil siit 13 kilti eemal. Alustasime päeva siis jälle selle tüütu sorteerimisega, Kusjuures, halb on see, et mingi hetk on silmad nii sassis omadega, et sa ei saa aru kas liin liigub või sina liigud ja silme eest kõik virvendab. Esimesel päeval ma isegi peale tööd kui magama end sättisin, nägin unes mädanenud apelsineJ
Ühel hetkel käis kell ja me pidime minema pakkimise peale, seda asja kartsin ma kõige rohkem, kuna seal on täpselt nii, et sa teed viite asja korraga, sorteerid ja topid kuhugi midagi ja koristad ja sätid jne, mingi nobetate näppude voor vms.  Mina ei teadnud midagi, kõik sätiti kuskile kohtadele, aga mida mina teen? Mina pidin mingi japsiga koos kuhugi minema. Ohh god, ma pidin hakkama kokku panema pappkaste, kuhu siise paneb masin apelsinid. Ütleme nii, et see töö oli huvitav, eriti alguses, aga kui ma sain aru kui kiiresti ma seda tegema pidin, siis sain aru, et nüüd minust saab asiaat, kes laseb nagu robot või duracelli jänes. Japs siis näitasin mulle kolm kasti ette kuidas need käivad, ütleme nii, et seal on korralik süsteem kuidas kiiresti seda teha. Mul oli ees kaks alust mille peale olid üle kahe meetrised virnad pappi. Käib see nii, et mul kaks lauda, ja laudade peal on kaks erinevat sorti pappi.. Algul tuleb kokku panna üks pappkast, siis võtta teine sort papp, see täpselt õige süsteemiga lahti teha ja panna see teisele kastile ümber, algul ühtepidi, siis teisipidi ja muudkui ladusin neid tädikesele ette, tema muudkui ladus need kastid masinasse mis siis ise paneb apelsinid kasti ja kasti samuti. Kui sa suudad selle kasti kokku panna alla kümne sekundi, siis oled sa väga tubli, kui läheb üle kümne sekundi siis kao parem apelsini sortimise peale tagasi. Reaalselt ma arvan, et ma tegin neid kaste täna kokku pea tuhat või siis veidi enam. Terve aluse tegin ma täitsa ära, ja teisest omakorda veerand. Ütleme nii, et mu käed peale seda olid niiiiii haiged, et seda ei anna ka mitte kommenteerida. Seda tööd tegin ma kaks tundi, siis läksime lõunale, siis uuesti sorteerima ja siis uuesti pakkima ja siis uuesti sorteerima kuni päeva lõpuni. Apelsinid ise on väga rasked, seega ka see teeb kätele päris valusalt haiget. Vaja on nüüd vaid harjuda kuni mul kenad musklid tekivadJ

Oehh, homme jälle tööleJ Kõige rohkem loodan ma siiski saada tööd jälle pappkastide peale, sest see on kõige huvitavam minu jaoks, raske on küll, kuna käed on koguaeg üleval ja sa pead end liigutama nagu kuradi asiaat, selg higistab täiega, aga pole hullu, selle tööga liigub aeg ka kiiresti. Meil kõigil on seal klapid kõrvas, kuulame muusikat ja teeme tööd, kõik käib meil tantsusammulJ
Vähemalt meil lubatakse oma muusikat kuulata ja keegi ei karju kõrva, et liiguta ennast kiiremini:D

Aga ilusat õhtut või päeva kõigile ja järgmise korraniJ

Kõik need kastid on paksult apelsine täis ja seda on veel vähe:D

Nendesse kastidesse lähevad meie just sorteeritud apelsinid.

Njommmm

Sellel liinil käib meie töö.

Ja muide alati peale tööd saame kaasa võtta koju nii palju apelsine kui me tahame. Kapi pealne apelsine täis nüüd:)

Tööd pole!!!

Istume kenasti siin farmis ja tööd pole.
Töö saime nii, et Erkil oli kuulutus üleval ja tüüp ise helistas meile, tahtis meid siia nii väga, aga istume moll laiali ja midagi pole teha.
Enne seda kui siia sõitsime, kontrollis pidevalt, et kas me ikka tuleme jne, nagu oleks tal meile jubedalt tööd pakkuda.
Tööle pidin ma tegelikult hakkama juba 17.sept. Teen ma siis midagi? EI.
Jõudsime siia ja tuli välja, et ma saan tööle alles siis kui prantslane läheb minema, ehk siis mina saan tema koha endale. Jõudsime siia ja prantsalen ütles, et tema viimane päev on siin reede, seega siis esmaspäeval peaksin saama mina tööle. Juhtus siis nii, et reedel sai neil töö otsa, rahvas tuli lõunast juba koju. Meie farmer Brad tuli siia lõuna paiku ja ütles, et homme kell neli saan mina minna prune’ima, ehk siis mingeid oksi lõikama ja keegi näitab mulle kuidas see asi käib.
Kuskil lõunast mõtlesime, et käima linnas, ostame toitu jne, minnes tuli Brad meile ATV-ga vastu, jäime seisma, rääkisime uuesti üle, et siis kell neli prune’ima. Selge, olen selleks kellaks siis valmis. Kell on hetkel viis saamas ja ei ole ei mingid Bradi, ega ka mingit oskte lõikumist.
Me juba siis valmistume siit ära minekuks, sest no, see ei ole normaalne, võtab endale töölisi muudkui juurde, aga tööd polegi pakkuda.
Midagi me oleme nagu leidnud ka, sellest veel täpsemalt ma ei hakka rääkima, ei taha hõisata enne õhtut, pärast jäängi ilma. Aga igaljuhul siis 800 km kaugemal, kuid koht on igati hea iseenesest. Selles ümbruskonnas on mitu võimalust tööd saada, kui üks ei sobi, siis on võimalus mujale end sebida. Erkil on lihtne tööd leida, aga kahjuks koos minuga rikun ma ka tema parimad võimalused ära. Kahekesi on siin suht raske tööd saada. Mehele leiab alati midagi pakkuda, aga naistega on teine muusika hoopis. Siin farmis istuvad samuti meie sugused kaks tükki. Üksi saaks igalepoole, kahekesi juba ei ole see nii kerge. Nad muudkui helistavad kohutavalt ja otsivad ja uurivad, aga midagi ei saa. Meie ei helista kuskil, meile ise helistatakse ja pakutakse. Erkile leitakse kindlasti midagi, aga minule ka väga püütakse midagi leida, see on väga hea.
Tundub, et vb peame veel siin pärapõrgus nädalakese vastu pidama. Saaks ma vaid natukenegi tööd teha. Et majutus kinni maksta, paha on istuda, raha jookseb neile taskusse ja meie ei saa midagi.
Ma ei imesta kui Brad öösel taskulambiga ukse taha ilmub ja ütleb, et dvj, kell on neli, lähme oksi lõikuma(Y).. siis võib ta neid küll üksi lõikuda. Teglt oleneb kui hästi maksab, kottpimedas ja Austraalias ei ole just naljaasi tööd rügadaJ

Nüüd on aga asi nii, et ma lähen süüa tegema, enne kui kõik seda tegema hakkavad ja me ei mahu kööki ära.
Kui meil siin midagi teha pole, siis me mängime pinksi ja piljardit, mis meil on siin täiesti olemas. Mängin kassipoegadega, jõllitan õues ringi kõmpivat hobust ja istun väljas niisama ilusa päikese all. Täna on olnud väga kuum ilm, ei kannatanudki väga päikese all passida, palav hakkas ja läheb veel palavamaks. Teil aga varsti hakkavad talvemõtted pähe kerkima, meil aga hullem kui südasuviJ

Toredat olemist teile sinna Eestimaale;)

Meie eluruum farmis...

17.09.2014 - Blue Mountins and the other stuff

Ohhh god, palju on kirjutada, kohe ei oskagi kuskilt alustada, aga lõpuks ometi saan ma netti, et üldse midagi kirjutadaJ

Lahkusime Sydneyst 13.September. Me ei teadnuki täpselt mida selle päevaga peale hakata, kuna meil ei olnud veel autot. Esimese asjana peale hostelist välja minekut läksimegi me vaatama Summerhilli ühte autot, mis oli juba varem kokku lepitud. Kartsime väga, et see auto ei kõlba samuti mitte kuhugi nagu eelminegi, aga juhhei, see auto oli teglt üsnagi supper. Maksis ka üpris palju, seega pidigi üpris super olema. Oleneb teglt kuidas seda „super“  võtta. Auto on väga kena väljanägemisega, hästi hoitud, puhas, midagi ei krigisenud, ei käuksunud, väike läbisõit jne. Proovisõit tehtud ja sobis küll. Hiljem tekkisid mõningad komplikatsioonid. Ütleme nii, et mäest ülesesõita on selle autoga päris keeruline. Kuna Austraalia teed on üpriski mägised. Ja ikka korralikud tõusud, siis see auto kaotab mäes igasuguse kiiruse, ülese saab, aga vahel on tunne, et paned teise käigu, annad gaasi, aga kohe hakkad tagurpidi mäest alla veerema. No nii hull vist pole, aga ajab asja tegelikult ära küll, vähemalt see auto on üpriski ökö, eriti siis kui tegu pole tõusudegaJ
Ja, midagi koliseb ka auto all, Erki arvab et puksid(pole aimugi mis need täpselt on), aga jah, need tuleb uued panna, aga muidu pole hullu, sõidab küllJ
Auto saime ühe toreda Aussi vana käest, igati tore ja usaldusväärne. Saime mingi aeg teada, et siin osariigis on ka automaks või mis iganes. Mida kallimalt see vana meile auto oleks müünud, seda kallim see oleks ka olnud. Mis oli sellest mehest väga kaval, oli see, et müügi tseki peale pani ta üle poole väiksema summa kui ta tegelikult meile müüs. Väga armas temastJ
Kui meil Eestis on näiteks autoga kaasas mingid igasugused passid jne, kes omanik, kes kasutaja ja igasugu muud auto andmed, siis meil ongi ainult see müügi tsekk ja KÕIK, midagi muud ei olegi vaja, ostad auto ja aitab küllJ
Muide vasakul pool oli küll algul ikka eriti veider istuda, selline tunne, et ou kuule anna rool siia, ma sõidan ise. Kohe suht alguses kui auto saime hakkas sellega ka nalja saama. Sõidame ja sõidame, ees on ringtee, Erki siis jõuab juba vaikselt ringteeni ja ma vaatan, et Erki läheb ringteest vasakule poole, ma mingi, Appiiii Erki mis sa teed, kus poolt sa sõidad??? Tema muidugi sai naerda. Tükk aega peale seda mina mõtlesin, et mina siin riigis rooli ei istu, see oli ikka päris hirmutav, lihtsalt sõita valel teepoolel ja istuda autos vales kohas.

Mis me siis edasi tegime?
Mõtlesime, et läheme vaatame Austraalia ühe eriti kauni paiga üle, mille nimeks siis Blue Mountins. Kui ilus see koht oli ja on, seda ma räägin pärast ja näitan palju pilte ka teile, kui huvitav teil neid vaadata on, seda ma ei tea, aga vaatab see keda asi huvitab. Pilt on ikkagi sada korda igavam kui oma silmaga nähaJ
Esmalt mõtlesime, et käime läbi kiirelt Kmartist, mis on siin Aussis üks suur pood kust saab kõike ja hea hinnaga, enamvähem nagu Jysk. Aga seal on natuke rohkem igast matka kraami, grillid, tehnikat. Riietest kuni Kõige suurema Gaasigrillini välja:D
Meie siis läksime endale ostma sinna matka kraami, kuna meil oli plaan üks öö üle elada mägedes.
Ostsime, telgi, paar magamismatti, padjad, mingid lambid, magamiskotid(mina ütlen pidevalt nende kohta tekikotid), termoskott söögi jahedana hoidmiseks, külmaelemendid ja igast kraami veel. Erki tahtis osta ikka suure täispuhutava madratsi, millega ma ei olnud üldse nõus, ma oleks olnud nõus üldse autos ka magama, mida me ikka raiskama nende telkide ja asjade peale, pluss, madratsiga on nii, et väike torge kuskilt põhjast ja ärkad öösel ülese selle peale, et sa magad konkreetselt maas. Mattidega on see plus, et katki nad ei lähe ja kestavad igaljuhul kaua. Seega minu võit ja ostsime ikkagi matid. Natuke kõva oli magada küll, aga ajas asja ära.
Selleks ajaks kui me kõik oma asjad ära ostsime vaatasime, et kell on siiski päris palju ja otsustasime, et veedame veel ühe öö kuskil hostelis või kus iganes. Kuna selleks ajaks kui me oleksime jõudnud mägedesse, oleks nii kott pime olnud, et poleks isegi oma jalgu näinud ja öösel on päris hirmus ka.
Seega hakkasime otsima siis käppe endale mingit ööbimispaika. Lõpuks meil vedas ja leidsimegi endale koha mingi korea venna juures. Algul pidime me niisama paar tundi passima ja aega surnuks lööma, kuna teda polnud ennast kodus. Nii me siis käisime jälle poes, vaatasime endale süüa ja muud kraami. Too tüüp ei osanud eriti inglise keelt ja rääkis ka vahel päris segaselt ja muidu täitsa okei tundus. Algul oli meil plaan siiski jääda ainult üheks ööks, aga Erki mõtles siis ümber, et jääks siis juba kaheks, et siis saab auto ka ümber regada, meil oli selleks aega tegelikult 14 päeva, aga mida varem asja ära saab aetud seda parem. Niisiis Erki otsustad, et kaks päeva. Maksime tüübile raha ära, aga 20$ jäi puudu ja pidime hiljem autost raha juurde tooma. Läksime siis oma asju autost tooma, kohvrid ja muu kraam. Selle aja jooksul me siiski arutasime asja ja arvasime, et siiski võtame ühe päeva, et tee peale jääb kindlasti mõni muu linn, kus saaks selle rego ära teha. Kutsusime siis selle korea venna oma tuppa ja Erki hakkas siis rääkima, et tegelikult me tahaks ikkagi jääda üheks ööks, siit aga hakkas tekkima väike probleem, tüüp ei tahtnud meile raha enam tagasi anda kuna olevat kellelegi meie pärast ära öelnud koha ja kaotaks niiöelda kliendi. Erki ikkagi siis püüdis ära rääkima, tüüp helistas kuhugi ja rääkis midagi hiina keeles ja lõpuks andis siis ikkagi raha tagasi – Vedas meilJ
Koht kus me olime, oli täitsa enamvähem, aga siin Aussis on ikka tõesti kõik elamine ja KÕIK ikka väga teistsugune. Pole veel siiani reaalselt puhast ja modernset elamist näinud. Kõikal siiski mustus jne. Meie tuba kus me pidime ööbima, haises hirmasasti, nagu keegi oleks seal pool kasti õlut vaibale ümber ajanud ja siis ise veel peale ka ropsinud. Seega tuppa saime, esimene asi – aknad lahti, sest seal tõesti haises, aga noh, sellega harjusime me ka lõpuks ära. Vähemalt oli olemas normaalne köök kus süüa teha, normaalne külmik, kus süüa hoida, kuid külmik oli VÄGA must, nagu oligi arvata. Tuba kus me magasime, oli väga suur, ma oleks võinud seal vabalt paar hundiratast visata ja mingi batuudi püsti panna, seal oli peegliga kapp, mida me muidugi ei kasutanud, aga kui oleks kauemaks jäänud, oleks võinud vabalt kogu karderoobi seal püsti panna. Meie elasime seal selle ühe päeva teisel korrusel, all korrusel oli siis suur elutuba kus oli suur söögilaud ja diivan, telekas jne. Aias oli SUUR bassein. Oleks vaid olnud ilus ilm ja tõsiselt kuum  väljas, oleks olnud see eriti hea. Majas oli väga palju rahvast, mõnes toas lausa terve kamp. Ja osad nagu selgus, olid seal pilves ka ja vabandasid sellepärast. Okei, huvitav elu siin!!!

Väga huvitav on siin Austraalias elektri kokkuhoid. See teema levib üle kogu riigi. Meil on siin igapistiku juures, iga kontakti juures kirjakesed, et alati kui ruumist lahkute, või ei kasuta mingit asja, palun lülitage see välja. Proovin paremini rääkida.
Seinas on kontakt ja iga kontakti juures on üks pisikene nupukene, mida saab sisse ja välja lülitada. Kui sa selle välja lülitad ja paned näiteks juhtme seina, siis see pistik ei anna voolu ja kui sa seda kontakti ei kasuta, siis palun lülita see välja ka. Meil on selline asi Eestis pikendusjuhtmetel, et kui sa ei kasuta seal midagi, või ei hoia seal midagi sees, või soovid kõik asjad välja lülitada, siis vajutad seda punast nupukest ja vsjoo, aga siin on see iga kontakti juures. Ja peaaegu iga kontakti juures on kiri, et lülita see välja kui sa ei kasuta. Siin riigis võetakse asja ikka väga tõsiselt ja eks ma siis püüan seda tähele panna ja teha nii nagu palutakse:D Tegelikult selline asi võiks toimida ka täiesti Eestis, oi kui palju raha jääks teil kätte siis:D
Seega püüan ma teile kõigile südamele panna – Kui te ei kasuta, siis palun lülitage välja!!! Ära raiska elektrit, raha on niigi vähe Eestis:D

Järgmine hommik läksime me majast minema kümnest, kuna teha oli palju, siis pidime varakult lesta laskma. Alustasime oma teekonda Blue Mountins’ile. Sõita oli kuskil mingi saja kilomeetri ringis vms. Mida lähemale me jõudsime, seda enam mulle jõudis kohale, et ma olen üldse Austraalias ja aina ilusamaks läks vaade, Kõrged mäed ja kaunis loodus.
Esimene kus me peatusime, oli kogu meie käigu kõige ilusam koht, Kohti kus käia oli tegelikult väga palju, aga kuna meil oli selleks vaid üks päev, siis polnud aega, vaatasime ära populaarsemad kohad ja nii palju kui jõudsime, kuna telgi tahtsime me püsti saada siiski enne kuute, ei jäänud meil vaatamiseks väga palju aega üle. Kohale saime me kuskil kell 11:00am. Esimeses kohad nägi me eriti kaunist koske, kuhu saime me ka ise jalad sisse pista. Vesi oli väga külm, aga see tasus ära, rahvast oli seal väga palju, Meil oli võimalus minna väga kaugele vaatama, päris kose alla, aga see oli väga pikk maa ülevalt alla, ainult trepid, mööda kalju ääri jne, kogu ring oleks võtnu aega 4-5 tundi, pluss vaatlemine, pildistamine jne. Seega otsustasime, et käime ainult osa ära ja siis tagasi. Käimist oli oma jagu. Ilm oli mega ilus ja kuum, veepudel pidi igaljuhul kaasas olema. Käisime läbi pmst mingi neli kohta, iga koha vahe oli kuskil 10-15 kilomeetrit, kohti kokku, mida oleks olnud vaadata, oli ma arvan 1000:D
Kui me oleksime end ette registreerinud mingi 2 nädalat vms, siis oleks saanud käia ka koobastes ja igalpool mujal kuhu me niisama ei pääse ja see oleks olnud ka tasuta, kaasas oleks olnud siis giid jne.
Viimane koht kus me peatusime ja panime püsti oma telgi oli väga ilus. Puude tagant paistsid ilusad suured mäed ja need olid väga lähedal. Pmst nii kui telgi püsti saime hakkasime otsima endale küttepuid, et saaks teha lõket. Otsimiseks oli aega vähe kuna kohe, kohe oli minemas väga pimedaks. Mina pistsin julgelt oma käed igalepoole, Erki aga soovitas, et vaata enne mingi toikaga üle, enne kui midagi tõstad, kuna nende asjade all võib olla vabalt mõni madu või asi soojas, siis tekkis küll pisikene hirm ja otsustasin, et otsin ka endale toika:D
Kahjuks ei ole ma siiani ühtegi Känguru looduses ringi hüppamas näinud ja õnneks, ei ole me ühtegi alla ka ajanud:D
Surnud kängurusid on tee ääres palju, samuti on ka palju surnud vombateid. Muide see minu lemmik loom sealt loomaaiast oligi vombat, kelle nime ma algul ei teadnud. Huvitav kas nad on päriselt ka nii sõbralikud nagu nad seal olid, või looduses peaks neist pigem eemale hoidma? Küll ma välja uurin, äkki saan ühe ära kodustada:D

Enne kui me hakkasime küttepuid otsima, tuli mulle meelde, et meil ei ole millegagi tuld teha, pole tikke ega midagi.  Õnneks oli seal telkimas veel paar seltskonda, kellelt küsida jne.
Läksin mina siis otsima esimesi roikad kui järsku jäi mul kaugelt silma midagi värvilist. Mis see oli? Väike tulemasin.  Wtf?? No see pidi küll lihtsalt mingi vedamine olema. Oleks kõigega nii siis, et on midagi vaja, kõnnid ja leiad.
Tule sain ma kohe kenasti põlema, kuna siis on ju metsas kõik mega kuiv, paberit poleks olnud vajagi ja ega see väga ei tahtnudki põleda, panin mingi puukoore põlema ja oligi lõke valmis.
Sõime natukene, istusime ja soojenesime lõkke ääres kuni uni kallal ja tuttu ära.
Tegelikult oli päris külm telgis kui aus olla, vahepeal oli isegi tunne, et võtan oma asjad ja lähen autosse. Esiteks oli väga kõva magada, teiseks oli jalgadel külm ja kolmandaks oli KÜLM:D
Hommikul oli kael kuradima valus, polnud sellest padjast mingit kasu, kael oli nii haige, nagu oleks ööläbi kael kõveras maganud. Kõik kondid olid haiged. Ilmselgelt pole ma harjunud telgis magama, viimati ja tihti sai telgitud kunagi siis kui ma veel tatikas olin, siis ma lausa armastasin seda. Tegelikult armastaks ma seda praegu ka kui seal ainult pehme oleks magada:D Soe ka!

Ärkasime ülese kuskil 11 paiku vms, ajasime endid ülese, sõime, panime oma kraami kokku, tšekkisime veel kaunist vaadet ja hakkasime ennast sättima kohta kus ma peaksid praegu tööd tegema, aga miskipärast kirjutan ma hoopis blogi...

Vahelduseks räägin ma ka natukene telkimisest ja metsapõlengutest.

Telkimisega on siin Austraalias nii, et seda ei tohi igalpool teha, vähemalt nendest kohtades seda teha ei tohi kus poleks selleks välja pandud vastav märk.
Paljudes kohtades on pandud selged keelumärgid, et telkida pole lubatud ja üldse, isegi autos ei tohi siin riigis magada. Võib-olla ei tohi seda teha ka Eestis, aga sellega mina kursis pole, keegi ütles, et ei tohigi, aga pole kuulnud, et kedagi ka ära oleks aetud kuskilt.
Igaljuhul paljud kohas kus tohob telkid, seal tuleb selle eest ka maksta, aga see koht meie telkisime, oli koht tasuta.
Väga huvitavalt on ära märgitud ka koht, kuhu sa oma telgi üldse maha võid panna – post on püsti, väike plats kuhu asetada telk ja lase aga kätel käia.

Põlengutega on asi nii.
Koht kus me telkisime, seal oli kõik puud saanud põlengutes kannatada.
Telekast me oleme enamvähem kõik näinud kuidas Austraalias kõik põleb ja hull kustutamine käib jne. Mida ei kujutaks seda isegi silmaga ette, et siin kõik põleb. Seal kus me olime oli kõikjal mets ja kõikjal kus sa sõitsid, nägid, et puud on saanud kõvasti kannatada. Seda oli uskumatu lihtsalt näha. Seal kus me olime, oli näha, et seal saadi kustutamisega kiiresti järjele ja midagi suurt otseselt maha ei põlenudki, aga enamus puud oli pooleni põleda saanud. Väha tähtis on, et siin telkides ja üldse metsas olles tuleb enda järelt kõik ära koristada, väiksemgi klaasikild või asi võib siin sellise katastroofi korraldada, et hallleluuja.
Kindlasti on palju juhtunud ka seetõttu, et inimesed kas on ise nalja teinud ja pannud midagi põlema, lootuses, et see asi edasi ei levi, aga kahjuks on asi lõppenud väga kehvasti. Ja kindlasti on ka olnud olukordi kus on oldud lõkkega väga hooletud.

Järgmine koht peale Blue mountansit oli Bathurst, see oli koht kus Erki tahtis siis oma auto ära regada, mis meil läks seal üldse meelest ära, kuna me otsisime seal endale tööriideid, nagu töösaapad ja vestid jne kraami, otsisime taga seal ka Kmarti, kuna selt oleks olnud osta odavam, aga jah, tuli välja seda polegi seal, enne oli, aga enam mitte. Seega otsime kuskilt jumalt.
Mis on hea siin Austraalias tööriiete ja sellise kraami otsmisel, on see, et sa saad kõik selle kraami tagasi, jätad tsekid alles, kunagi pead midagi netis tegema ja täitma jne ja saad raha tagasi kuni 300$.
Selline süsteem võiks igalpool olla.
Olime seal linnas päris tükk aega, lootsime leida sealt ka mingit ööbimispaika, aga 95$ nägu on väga kallis. Linnas on hostelid ja asjad palju, palju odavamad kui linnast väljas, mida oligi arvata ja mida öelgi meile ka kohe algusest peale.
Seega tegime plaani, et sõidame sihtkohale lähemale ja peatume kuskil puhkealas, teeme autos olemise mugavaks ja magame seal ühe öö ära.
Tee peal tuli meil meelde, et pidime Bathurstis tegema rego ära, selleks me ju sinna läksimegi, aga no jah siis, otsisime netist veel kohti mis jääks tee peale, et see järgmine päev ära teha. Koht leitud ja sõitsime edasi. Kuskil tee peal oli olemas puhkeala kuhu saime ennast kenasti ära parkida ja magama jääda.
Ausalt, autos oli kuradima mugav magada, ma ei tee seda telki enam kunagi lahti:D
Iste alla, tekikott ümber, padi pea alla ja ohh kui mõnus pesa, nii me siis ära magasimegi. Ärkasime üpris vara, pesime kikud ja edasi.

Aussis on osades puhkealades olemas veega WC’d pluss kraanikauss kus kenast käsi ja hambaid pesta.
Sellist luksust juba igalpool pole.
Samuti kohas kus me telkisime, oli olemas suur WC. Siin mõeldakse igati inimeste peale.

Sõita oli meil veel kuskil 230 km. Sõitsime siis natukene, peatusime, sõime ja siis oli minu kord rooli minna. Oh god, ma ju üldse ei kartnud. Ma pidin alustama sõitu teel kus oli päris tihe liiklus, VÄGA palju rekasid ja 110 km/h (Y). Üldse „ei“ kartnud ju:D
Tegin siis algul väikse ringi platsi peal, tundus suht okei ja siis davai kohe liiklusesse.
Mõtlesin, et see on võimatu – teise käega suunda näidata, teise käega käike vahetada ja üldse istuda valel pool ja sõita valel pool.
Aga see on täiesti võimalik, kuradima lihtne ja üldse, minu meelest võiks Eestis ka kehtida vasakpoolne liiklus. Võib-olla on asi sellest, et ma olen vasakukäeline, aga see on nii lihtne. Eestis ma ei sallinud väga linnaski sõitmist, siin ma lausa naudin linnas sõitmist ja ringteid jne. Erki ütles ka, et mulle sobib vist vasak pool rohkem ja mul tuleb siin pool üldse sõitmine tunduvalt paremini välja. Pluss ta ei kardagi enam mu kõrval sõita.
Alates sellest ajast kui ma rooli siin sain, pole Erki enam kordagi rooli taha saanud, kuna mulle lihtsalt nii väga meeldib sõita. Eile sain ma esimest korda kott pimedas sõita. See mulle väga ei meeldi, eriti kuna mul on teadmine, et siin võib kohe, kohe hüpata auto ette känguru. Arvestades minu loomaarmastust, ma vist kihutaks enne posti või kuhugi kui loomale otsa, aga ma püüan siiski mõelda, et pigem tuleks siiski otse edasi sõita, kiirust vähendada, mitte põrutada puusse. Ma tahaks siiski ise edasi eladaJ
Püüan oma tunded loomade vastu veidi alla suruda ja jään ise elamaJ

Kõik mis vahepeal toimus, kuidas me kohtusime oma tööandjaga jne, seda ma ei viitsi kirjutada lihtsalt, mõttetu teema, aga jah, tüüp on väga äge ja tore jne. Kokku saime linnas ja nende taga sõites jõudsime me kohta kus me nüüd elame. Koht on suht pärapõrgu, aga siiski ilus. Hetkel aknast välja vaadates näen ma mägesidJ
Ümberringi on suures põllud ja ma näen hobuseid, üks tatsab siin samas aia taga. Oehh, tahan ühte endale!!!!!:)

Siia jõudes näidati meile kohe ette, kus on meie tuba, meie asjad, meie nõud, koht kuhu oma toit panna ja kuidas on lood tööga. Ühesõnaga, mina saan siis vist homme hakata apelsine pakkima, eks näis kui fun see töö on. Pidavat olema väsitav, aga ei midagi väga rasket. Tööga pidi olema nii, et vahepeal võib juhtuda päevi, et tööd pole, kuna turuhind langes vms ja tellimusi on vähem, seega pole vajadust midagi pakkida. Eile aga olevat tööd palju, kuna rahvas tegi ületunde. Mina tahan ka ületunde, sest ma tahan raha, ega ma siia niisama jõlkuma ei tulnud:D

Kuidas lood Erki tööga on, seda ma ei oskagi täpselt kirjeldada, Temale ei olegi vist täpselt midagi anda hetkel, aga on võimalik, et ta saab kuhugi siia lähedale puuvilla farmi põlde niisutama traktori peale, mis on hea raha ma arvan, seni saab ta aga siin elada. Kui aga tuleb peale viljavõtu hooaeg, siis Erki hakkab siin rügama ja siin on siis tööd palju ja palk on ka väga mõnus ja ka minul on siis selle peale võimalus saada tööd. Ma loodan, et ma saan ka millalgi traktori selga istuda ja muud kui rooli keerata, esiteks on see lihtne ja teiseks saab head raha. Aga see hooaeg on tulemas alles septembri lõpp, oktoobri algus vms. Aga siis on kauaks tööd, pluss sõimalus teha tööd seitse päeva nädalas(Y). Ma kõlan nagu töönarkoman, aga ma olengi kui sellist raha on võimalik teenidaJ
Ma ei taha muidugi tööd teha, tahaks jalad seinale visata, reisida ja tsillida jne, või siis teha midagi mis mulle väga meeldib ja selle eest antaks raha ka. Aga kui nii ei saa, siis peab rügama nii et otsaesine tilgub.

Siin farmis on peale minu ja Erki veel neli eestlast – kaks naist ja kaks meest. Ma ei tunnegi ennast siin nii üksikunaJ
Rohkem olen saanud siin rääkida ikkagi inglise keeles, mis on küll veidi keeruline minu jaoks, kuna ma tihti ei tea kuidas midagi öelda, siis seletan pidevalt ümber nurga, õnneks saavad inimesed kiiresti aru mida ma öelda tahan ja on abiks mulle. Kõik on siin väga sõbralikud ja toredad. Rahvas hoiab siin õnneks isegi täitsa puhtust, igaüks koristab enda järelt, pesevad nõusid jne.
Rahvast on siin tegelikult üldse palju ja igaüks teeb ma ei tea mis tööd.
Minu esialgne arvamus oli, et siin farmis ongi nii, et pakid apelsine, korjad apelsine, pannakse vili maha, võetakse vilja ja vsjoo. Aga siin ikka tehakse kõike. Üks vend lausa teeb tigudele mürki, mis läheb siis Austraalias igalepoole poodidesse müüki. WTF????
Ühed on enamvähem mehhaanikud, üks mingi elektrimees, oehh, ma ei teagi, KÕIKE tehakse siin.
Elamine on siin suur ja ruumi on palju, meil on suured pesuruumid, elutuba kogu kupatusega, mida hetkel lausa sisustatakse. Meil on suur ruum, pinksilauaga, piljardilauaga, isegi mingi paariletimoodi asi koos paaripukkidega on olemas:D
Väljas on suur gaasigrill ilusate ilmade tarvis kui keegi tahab grillida. Siin on kõik olemas mida vaja ja rohkemgi ja see kõik on meie töötajate jaoks. Omanikud elavad ise hoopis kuskil mujal. Meie majandame ja teeme siin kõike nii kuidas oskame ja kui ei oska, siis küsime abiJ

Oleme vahel peal käinud jälle linnas ja otsinud võimalusi interneti jaoks siin pärapõrgus. Nagu ma olen öelnud, see on internet on siin kohutav teema. Käisime ühes esinduses, tahtsime mingit modemit, mingit paketti, ja et midagi saada, pead sa midagi tõestama, selleks oleks pidanud me jälle panka jooksma jne, lõpuks Erki läks juba närvi ja loobus sellest, sest see kõik on ajuvaba.
Me oleme paari viimase päeva jooksul käinud nii palju pangas, et lihtsalt mine või lolliks. Sama lugu oli ka siis kui tahtsime autot regada, jälle on vaja midagi tõestada, sul on vaja mingit kindlat aadressi ja kõik on siin seotud pangaga. Tahad midagi tõestada, mine panka, küsi mingi paber, kus on seal peal mingi aadress ja neid pabereid on ka mingi kolme sorti, sina pead küsima selle õige, milline on õige?????  AJUVABA.
Täna saime lõpuks pangas ka ära tellida oma pangakaardid ja loodame, et saame need seekord kätte ka. Linnast väljas pankades on ikka tunduvalt normaalsemad töötajad kui Sydneys, räägivad ka nii, et saad asjast aru ja kõik saab ilusti tehtud. Sind ei jooksutata nagu mingit oravat ratta peal, mine sinna ja tänna, tõesta seda ja teist ning isegi veel kolmandat.

Igaljuhul, ma ei jaksa enam midagi kirjutada.
Varsti tuleb kogu kamp töölt koju ja meil jääb köögis kitsaks, mis tähendab, et peab minema süüa tegema. Mina pean valmistuma homme tööks, kuidas ma sinna saan ja millega ja mis kell, ma veel täpselt ei teagi. Meie toas on veel üks prantslane kes rääkis, et kella kaheksaks, kuna tema inglise keel ja aktsent olid jubedad, siis sain ma üpris halvasti aru mis ja kuidas. Küll jõuab veel uurida.
Alates nüüdsest hakkangi ma olema vähem internetis ja teen vähem postitusi kuna tööd peab hakkama tegema, aga ma püüan siiski teid kursis hoida oma tegemistega.

Kogu mu jutt on kohati vist väga segane, aeg-ajalt katsun jutu üle sirvida ja oma vigu parandada, praegu aga ma lihtsalt ei viitsi. Loodan, et saate enam-vähem aru ja viitsite üldse lugedaJ

Pilte Blue Mountinsist saate vaadata siit: Rännak Austraalias

Arvatavasti viimane päev siis Sydneys (I hope)

On reede õhtu ja mega möll käib. Rahvast on tänavatel kohutavalt palju, kui sa tavaliselt liigud siin teatud kohta viis minti, siis täna 15 minti, sest lihtsalt kõik jäävad sulle ette.
Päev oli normaalne, sest rahvas oli tööl ja koolis jne. 

Millega päev algas?
Esmat mõtlesime, et läheks McDonaldsisse, mis ausalt käib juba vastukarva, ma lihtsalt ei taha seal enam käia. Ma olen siin olles okei, mingi kolm korda küll käinud, pole just kõige rohkem, aga mul on süda paha neist friikatest. Mina siin burgerit ei söö, ei lähe väga peale, maitsevad siiski minu jaoks veidi võõralt kuid mitte halvasti. Ühel hetkel avastasin mingi kampaania, kõikide Mc’i asjade peal on mingid sildid mis tuleb ära rebida ja vaadata mis seal all on, igasugu voucherid ja soodustused ja igast kraami, pluss võid saada mingi tasuta asja Mc’ist. Erki sai esmalt mingi Sunday jäätise, mille sõin mina ära, sest see oli ju MASINAJÄÄTIS. Njommm:D Alguses ei saanud mina mitte midagi, olin suht kurb, igasugu soodustused ja asjad huvi mulle ei pakkunud. Mingil hetkel taipasime, et joogitopsidel on ka see asi peal ja sealt sain mina võidu-BicMac ajeeee. Kuna aga meist mitte kumbki seda ei tahtnud, mõtlesime välja plaani, et võtame selle võidu välja ja viime ühele kodutule. Nii tegimegi – mina võtsin oma võidu välja, väljusime McDonaldsist ja suht kohe nägimegi üle tee ühte kodutut. Erki oli valmis selle ise neile viima ja ma passisin eemal, tüübil oli algul küll peas selline nägu, nagu wtf? Aga ta tundus olevat väga tänulik ja tänas muidugi ka. Aga mida tegi see tüüp selle sooja burgeriga, ta kinkis selle ära enda kõrval pea teki all magavale sõbrale, kui hoolitsevJ
Vahel on nii hea head tehaJ

Teiseks põnevaks asjaks on meil siin väike probleem oma pangakaartidega, tahaks nagu jubedalt kätte saada neid kuna me kaome kohe siit linnast minema. Kaardid pidid kohale tulema tegelikult 6 päeva, meie tegime aga omale konto 4. september, mis tähendab seda, et möödas on 8 päeva ja kaardid peaksid ammu kohal olema. Meile lubati ka kenasti sõnum saata kui need kohale jõuavad. Meil tekkis aga mõte, et meid on vist ära unustatud ja läheme uurime asja. Esmalt ei leidnud me seda panka ülese kus me käisime. No mina oleksin tegelikult leidnud, aga Erki muudkui sonis, et kas tänav pole õige või suund pole õige, lõpuks siiski oli seal kus mina arvasin.
Ma heameelega poleks sealt üldse sisse tahtnud astuda, teate küll miks, sest see mis seal toimub on ajuvaba ja ma ei eksinud.
Läksime siis sisse ja kohe lähenes meile jälle see eelmisest korrast tuttav sitase pintsakuga noormees. Rääkisime siis ära, et meil peaksid olema siia tulnud pangakaardid, aga pole nagu sõnumit saanud ja möödas on rohkem kui kuus päeva, okei, tüüp palub meil diivanil istet võtta ja ise marssis siis vist kaarte tooma. Küsis meie nimesid ja tuhlas ümbrikutepaki läbi ja mida polnud, olid meie pangakaardid, nagu oligi arvata. Põrgusse see hiinlane kes meile need tegi, olingi üpris kindel, et siit midagi head ei tule. Nii, tüüp siis saadab meid telleri juurde, et paluksime tal vaadata, kas kõik andmed ja asjad on ikka õigesti jne. Läksime siis sinna, seal tundus ka, et midagi algul ei jagatud, siis saadeti meid sama tüübi juurde tagasi, ütlesime, et tema juurest me just tulime ja tema saatis meid teie juurde, et te asja kontrolliksite, et kas andmed õiged jne. Hakkas ta siis seal klõbistama, keegi käis vahepeal abis jne, nagu arvata oligi, mingi kala oli sees kuskil. Igaljuhul jah, meile pakuti võimalust, et me tellime uuesti kaardid siia panka ja ootame veel kuus päeva (Y) väga kuradi nice day ma ütlen. Meil ei ole siin Sydneys enam midagi teha, me ei saa siia järgi tulla. Siis on ainus võimalus, et kui me kuhugi end lõpuks sisse sätime, laseme endale kaardid koju saata, mida nad tavaliselt teevadki. Peaasi, et meil on olemas konto, kuhu meile saadakse palka maksta, mis on just kõige tähtsam, kaardiga annab oodata täitsa. Seega lasime sealt jalga ja sinna ma oma koiba enam sisse ei taha astuda.

Järgmine koht kuhu me siis läksime oli mingi turg, mis ikka kohe oligi turg, seal müüdi ikka kõike, pealaest jalatallani jne, isegi massaaži tehti meile minutikene mis oli väga hea ja muidugi kohe pakuti ka raha eest, kuid ei, jäi ära, Aga iseenesest tüüp tegi väga hästi massaaži, mõtlesin küll korraks, et viskan ennast sinna põrandale pikali ja lasen ennast nii pool päeva mudida:D
Kui keegi teab milline on Sepa turg Tartus, siis nägi see välja midagi sellist. Ruumi pole, kõik kohad on ääreni kraami täis ja midagi aru ei saa ja liikumisest ei hakka rääkimagi:D Omamoodi huvitav oli küll, aga seda poleks ma seal päevaga küll läbi käinud, seega tegimegi üsnagi käppelt vehkat:D

Lõpuks jõudsime siis hakata liikuma oma pea eesmärgini, mis oli siis botaanika aed, mis oli siin ikka meeeega äge. Ilus, ilusad puud ja kogu kujundus.
Käisime läbi ka Hyde Park’ist, mis siin on Sydney suurim park, mida olen ka korra maininud ja mis jäi meile tee peale. Seal saime pildile ühe vastabiellunute paari ka. Üldse täna oli mingi suur pulmapäev igapool nagu ma aru sain.
Pargis möllas ka mingi vana, kes tegi ilusaid suuri seebimulle, ja ilmselgelt lapsed pidid enne kui need lenduläksid kõik ära lõhkuma:D

Seebimullid

Pulmad

Lõpuks jõudsime me siis botaanikaaeda. Ohhh god, that place is sooooo nice, kahjuks kõike ma seal näha ja vaadata ei viitsinud, see oleks pool päeva aega võtnud lihtsalt. Ilusamad kohad sai kenasti ära vaadatud, vb oli neid veel, aga kiskus külmaks ära ka ja palju ei tahtnudki. Mida ma sain siis seal teha. Esmalt üritasin ma ühe eriti vägeva puu otsa ronida, aga kuna seal oli igalpool ämblikuvõrgud ja jalad plätud, siis ma mõtlesin, et hoian end veidi tagasi, mul on ju vaja igalepoole ronida, aga noh, ma natuke põdesin ka nende ämmelgate pärast:D

Ahv nagu ma olen

Austraalias on palju võimsaid puid, väga paksu tüve ja väga laiali ulatuvate okstega, oksad on ka jämedamad kui teerullid. Sai siis pikalt kõnnitud ja kaugelt jääb mulle silma, et ming lind on kellelgi õlal. Natuke veel jälgimist ja oligi, inimesi oli palju, linde oli palju ja kõik toitsid neid jne. MINA TAHAN KAAA, oli muidugi minu reaktsioon. Läksime siis ülese rahva juurde ja vaatasime kuidas see asi seal käib. Esiteks kui tahad lindu enda juurde, peab sul olema süüa, mida peost pakkuda, AGA MEIL POLNUD MIDAGI. Ma olin algul nii nördinud, ma lihtsalt polnud nõus sealt enne ära minema kui mina ka olen linnu käe peale saama. Tegu oli kakaduudega ja paar papakoid oli ka seal, kahjuks mina neid ei huvitanud.
Üks hästi tore tüdruk jagas seal meelsasti rahvale toitu, et ikka igaüks saaks linnu omale käe peal või kuidas iganes. Nad kippusid igale poole, vahel võis sul neid kolm tükki küljes olla ja kindlasti pidi üks peas olema:D
Lõpuks jagati meile ka toitu ja saime ka natuke lindudega jännata. Oh god, neil oli nii tervad küüned või mis iganes need ka pole, ma oleks nagu ziletiga käe kallal käinud, korralikult ära kraabitud ja torgitud, aga tuli üle elada. Mega lahe elamus oli see. 

Kakaduu

Sealt edasi sai lihtsalt ookeani äärde mindud mida eraldas botaanikaaiast kõrge kivimüür. Seal peeti jälle mingit pulmapidu, mis pidi seal suht traditsiooniline olema.
Saime pilte Harbour Bridgest ja Opera Housest...ja muidugi ennast tuli ka pildile jäädvustada.

Pildiallkirja lisamine

Ma lihtsalt pidin vett katsuma:) (Soe oli)

Harbour Bridge

Tagasi tulles  tegime avastuse, et terve linn on paksult rahvast täis ja ikka andis liikuda, pressid ennast igaltpoolt mööda, sinule jäävad kõik ette, sina jääd kõigile ette jne.
Tagasi tulles Martin Place tänaval käis korralik möll. Üks väga hea lauluhäälega mees oli kiskunud oma kitarri välja, kõik helisüsteem kenasti paigas ja küttis rahvast korralikult ülese. Selleks ajaks kui meie sinna läksime oli see viimane lugu, aga lugu oli väga tuntud ja läks peale eriti hästi ühele vanamehele, see kepsutas muudkui mööda platsi ringi, keerutas jalga ja oli väga happy:D Rahvas oli helde ja ja muudkui loopis raha lauljale. Arvan, et see mees on tuntud laulja, Ta müüs seal enda cd-d ja nagu näha oli, siis neid osteti ka, laulja oli ise väga kenasti riides ja tal oli kaasas ka paar abilist. Nii kahju, et ma lihtsalt nii hilja sinna sainL

Laulja

Tantsulõvi

 Igaljuhul, ma ei teagi, ma ei oskagi enam midagi juurde rääkida, lisan veel paar pilti ka teile vaatamiseks. Ja kuna me homme siit hostelist uttu tõmbame ja loodame, et saame hommikul ka endale auto (oi kui see auto on küna, siis ma sellele vennale teen säru ma ütlen), siis täpselt ei teagi kuhu me põrutame, vaatame veel mõned lahedad kohad üle, enne kui tuleb tööle minna ja ma ei teagi millal ma teile siin taas midagi kirjutada saan, aga kannatage ära;)

Lihtsalt kaunis

Opera House

Mingid vennad meie hosteli ees:D

Kadriii, siin on head fantat!!!

Tsaupakaaaaa!!! J