Rännak Austraalias: Arvatavasti viimane päev siis Sydneys (I hope)

On reede õhtu ja mega möll käib. Rahvast on tänavatel kohutavalt palju, kui sa tavaliselt liigud siin teatud kohta viis minti, siis täna 15 minti, sest lihtsalt kõik jäävad sulle ette.
Päev oli normaalne, sest rahvas oli tööl ja koolis jne.

Millega päev algas?
Esmat mõtlesime, et läheks McDonaldsisse, mis ausalt käib juba vastukarva, ma lihtsalt ei taha seal enam käia. Ma olen siin olles okei, mingi kolm korda küll käinud, pole just kõige rohkem, aga mul on süda paha neist friikatest. Mina siin burgerit ei söö, ei lähe väga peale, maitsevad siiski minu jaoks veidi võõralt kuid mitte halvasti. Ühel hetkel avastasin mingi kampaania, kõikide Mc’i asjade peal on mingid sildid mis tuleb ära rebida ja vaadata mis seal all on, igasugu voucherid ja soodustused ja igast kraami, pluss võid saada mingi tasuta asja Mc’ist. Erki sai esmalt mingi Sunday jäätise, mille sõin mina ära, sest see oli ju MASINAJÄÄTIS. Njommm:D Alguses ei saanud mina mitte midagi, olin suht kurb, igasugu soodustused ja asjad huvi mulle ei pakkunud. Mingil hetkel taipasime, et joogitopsidel on ka see asi peal ja sealt sain mina võidu-BicMac ajeeee. Kuna aga meist mitte kumbki seda ei tahtnud, mõtlesime välja plaani, et võtame selle võidu välja ja viime ühele kodutule. Nii tegimegi – mina võtsin oma võidu välja, väljusime McDonaldsist ja suht kohe nägimegi üle tee ühte kodutut. Erki oli valmis selle ise neile viima ja ma passisin eemal, tüübil oli algul küll peas selline nägu, nagu wtf? Aga ta tundus olevat väga tänulik ja tänas muidugi ka. Aga mida tegi see tüüp selle sooja burgeriga, ta kinkis selle ära enda kõrval pea teki all magavale sõbrale, kui hoolitsevJ
Vahel on nii hea head tehaJ

Teiseks põnevaks asjaks on meil siin väike probleem oma pangakaartidega, tahaks nagu jubedalt kätte saada neid kuna me kaome kohe siit linnast minema. Kaardid pidid kohale tulema tegelikult 6 päeva, meie tegime aga omale konto 4. september, mis tähendab seda, et möödas on 8 päeva ja kaardid peaksid ammu kohal olema. Meile lubati ka kenasti sõnum saata kui need kohale jõuavad. Meil tekkis aga mõte, et meid on vist ära unustatud ja läheme uurime asja. Esmalt ei leidnud me seda panka ülese kus me käisime. No mina oleksin tegelikult leidnud, aga Erki muudkui sonis, et kas tänav pole õige või suund pole õige, lõpuks siiski oli seal kus mina arvasin.
Ma heameelega poleks sealt üldse sisse tahtnud astuda, teate küll miks, sest see mis seal toimub on ajuvaba ja ma ei eksinud.
Läksime siis sisse ja kohe lähenes meile jälle see eelmisest korrast tuttav sitase pintsakuga noormees. Rääkisime siis ära, et meil peaksid olema siia tulnud pangakaardid, aga pole nagu sõnumit saanud ja möödas on rohkem kui kuus päeva, okei, tüüp palub meil diivanil istet võtta ja ise marssis siis vist kaarte tooma. Küsis meie nimesid ja tuhlas ümbrikutepaki läbi ja mida polnud, olid meie pangakaardid, nagu oligi arvata. Põrgusse see hiinlane kes meile need tegi, olingi üpris kindel, et siit midagi head ei tule. Nii, tüüp siis saadab meid telleri juurde, et paluksime tal vaadata, kas kõik andmed ja asjad on ikka õigesti jne. Läksime siis sinna, seal tundus ka, et midagi algul ei jagatud, siis saadeti meid sama tüübi juurde tagasi, ütlesime, et tema juurest me just tulime ja tema saatis meid teie juurde, et te asja kontrolliksite, et kas andmed õiged jne. Hakkas ta siis seal klõbistama, keegi käis vahepeal abis jne, nagu arvata oligi, mingi kala oli sees kuskil. Igaljuhul jah, meile pakuti võimalust, et me tellime uuesti kaardid siia panka ja ootame veel kuus päeva (Y) väga kuradi nice day ma ütlen. Meil ei ole siin Sydneys enam midagi teha, me ei saa siia järgi tulla. Siis on ainus võimalus, et kui me kuhugi end lõpuks sisse sätime, laseme endale kaardid koju saata, mida nad tavaliselt teevadki. Peaasi, et meil on olemas konto, kuhu meile saadakse palka maksta, mis on just kõige tähtsam, kaardiga annab oodata täitsa. Seega lasime sealt jalga ja sinna ma oma koiba enam sisse ei taha astuda.

Järgmine koht kuhu me siis läksime oli mingi turg, mis ikka kohe oligi turg, seal müüdi ikka kõike, pealaest jalatallani jne, isegi massaaži tehti meile minutikene mis oli väga hea ja muidugi kohe pakuti ka raha eest, kuid ei, jäi ära, Aga iseenesest tüüp tegi väga hästi massaaži, mõtlesin küll korraks, et viskan ennast sinna põrandale pikali ja lasen ennast nii pool päeva mudida:D
Kui keegi teab milline on Sepa turg Tartus, siis nägi see välja midagi sellist. Ruumi pole, kõik kohad on ääreni kraami täis ja midagi aru ei saa ja liikumisest ei hakka rääkimagi:D Omamoodi huvitav oli küll, aga seda poleks ma seal päevaga küll läbi käinud, seega tegimegi üsnagi käppelt vehkat:D

Lõpuks jõudsime siis hakata liikuma oma pea eesmärgini, mis oli siis botaanika aed, mis oli siin ikka meeeega äge. Ilus, ilusad puud ja kogu kujundus.
Käisime läbi ka Hyde Park’ist, mis siin on Sydney suurim park, mida olen ka korra maininud ja mis jäi meile tee peale. Seal saime pildile ühe vastabiellunute paari ka. Üldse täna oli mingi suur pulmapäev igapool nagu ma aru sain.
Pargis möllas ka mingi vana, kes tegi ilusaid suuri seebimulle, ja ilmselgelt lapsed pidid enne kui need lenduläksid kõik ära lõhkuma:D

Seebimullid

Pulmad

Lõpuks jõudsime me siis botaanikaaeda. Ohhh god, that place is sooooo nice, kahjuks kõike ma seal näha ja vaadata ei viitsinud, see oleks pool päeva aega võtnud lihtsalt. Ilusamad kohad sai kenasti ära vaadatud, vb oli neid veel, aga kiskus külmaks ära ka ja palju ei tahtnudki. Mida ma sain siis seal teha. Esmalt üritasin ma ühe eriti vägeva puu otsa ronida, aga kuna seal oli igalpool ämblikuvõrgud ja jalad plätud, siis ma mõtlesin, et hoian end veidi tagasi, mul on ju vaja igalepoole ronida, aga noh, ma natuke põdesin ka nende ämmelgate pärast:D

Ahv nagu ma olen

Austraalias on palju võimsaid puid, väga paksu tüve ja väga laiali ulatuvate okstega, oksad on ka jämedamad kui teerullid. Sai siis pikalt kõnnitud ja kaugelt jääb mulle silma, et ming lind on kellelgi õlal. Natuke veel jälgimist ja oligi, inimesi oli palju, linde oli palju ja kõik toitsid neid jne. MINA TAHAN KAAA, oli muidugi minu reaktsioon. Läksime siis ülese rahva juurde ja vaatasime kuidas see asi seal käib. Esiteks kui tahad lindu enda juurde, peab sul olema süüa, mida peost pakkuda, AGA MEIL POLNUD MIDAGI. Ma olin algul nii nördinud, ma lihtsalt polnud nõus sealt enne ära minema kui mina ka olen linnu käe peale saama. Tegu oli kakaduudega ja paar papakoid oli ka seal, kahjuks mina neid ei huvitanud.
Üks hästi tore tüdruk jagas seal meelsasti rahvale toitu, et ikka igaüks saaks linnu omale käe peal või kuidas iganes. Nad kippusid igale poole, vahel võis sul neid kolm tükki küljes olla ja kindlasti pidi üks peas olema:D
Lõpuks jagati meile ka toitu ja saime ka natuke lindudega jännata. Oh god, neil oli nii tervad küüned või mis iganes need ka pole, ma oleks nagu ziletiga käe kallal käinud, korralikult ära kraabitud ja torgitud, aga tuli üle elada. Mega lahe elamus oli see.

Kakaduu

Sealt edasi sai lihtsalt ookeani äärde mindud mida eraldas botaanikaaiast kõrge kivimüür. Seal peeti jälle mingit pulmapidu, mis pidi seal suht traditsiooniline olema.
Saime pilte Harbour Bridgest ja Opera Housest...ja muidugi ennast tuli ka pildile jäädvustada.

Pildiallkirja lisamine

Ma lihtsalt pidin vett katsuma:) (Soe oli)

Harbour Bridge

Tagasi tulles tegime avastuse, et terve linn on paksult rahvast täis ja ikka andis liikuda, pressid ennast igaltpoolt mööda, sinule jäävad kõik ette, sina jääd kõigile ette jne.
Tagasi tulles Martin Place tänaval käis korralik möll. Üks väga hea lauluhäälega mees oli kiskunud oma kitarri välja, kõik helisüsteem kenasti paigas ja küttis rahvast korralikult ülese. Selleks ajaks kui meie sinna läksime oli see viimane lugu, aga lugu oli väga tuntud ja läks peale eriti hästi ühele vanamehele, see kepsutas muudkui mööda platsi ringi, keerutas jalga ja oli väga happy:D Rahvas oli helde ja ja muudkui loopis raha lauljale. Arvan, et see mees on tuntud laulja, Ta müüs seal enda cd-d ja nagu näha oli, siis neid osteti ka, laulja oli ise väga kenasti riides ja tal oli kaasas ka paar abilist. Nii kahju, et ma lihtsalt nii hilja sinna sainL

Laulja

Tantsulõvi

Igaljuhul, ma ei teagi, ma ei oskagi enam midagi juurde rääkida, lisan veel paar pilti ka teile vaatamiseks. Ja kuna me homme siit hostelist uttu tõmbame ja loodame, et saame hommikul ka endale auto (oi kui see auto on küna, siis ma sellele vennale teen säru ma ütlen), siis täpselt ei teagi kuhu me põrutame, vaatame veel mõned lahedad kohad üle, enne kui tuleb tööle minna ja ma ei teagi millal ma teile siin taas midagi kirjutada saan, aga kannatage ära;)