Täna kella kuue paiku maandusime me Austraalias, mis võttis
ikka omajagu aega. Tõesti poleks uskunud, et mina ka ükdskord siia oma jala
tõstan, aga tõstsin. Olen seda alati soovinud teatus eesmärkide tõttu ja nüüd
on need aeg teostada.
 |
| Kõik mu asjad, mis must maha jäid. |
Parim asi koguaeg selle asja juures on see, et ma ei oska Inglise keelt, või
noh, veidi ikka, aga ma ei saa midagi aru. Kuid seda asja annab siin parandada.
Esialgu on eesmärk ära olla aasta, teenida raha, et soetada eluks midagi kasulikku ja inglise keel suhu saada. Tulime Austraaliasse nii, et me ei tea mis tööd me teeme ja kus me elame.Ütlen ausalt, kui alguses oli suur soov minna ja proovida ja raha teenida, siis viimasel kuul, alates ajast või veidi enne seda kui sai kuupäev paika pandud tekkis täitsa soov siiski Eestisse jääda. Põhjuseid on palju, kuid eelkõige siiski lähedased inimesed keda on raske maha jätta. Tallinnas lennujaamas kiskus nutt ikka täitsa kurku, selle peale öeldi, et lase kõik välja, kuid ma arvasin, et ei tasu ikka panda silmadega lennuki peale astuda. Kõige armsam oli see kui isa tuli ka mind saatma ning andis mulle kaasa väga väikese raamatu, mis räägib Euroopa Liidu inimeõigustest (hea valik). Ja mis veel ägedam, isa tõi mulle lilli, on ikka naljamees, neid ei või ju kaasa võtta Austraaliasse, või noh, vähemalt mina arvasin nii. Esialgu surusin ma need ikkagi kotti ja võtsin kaasa. Paar asjakest sain veel ja isa ütles, et need kaitsevad mind seal kaugel. Oehh, nutt kippus kurku tulema. Aitähh isa:)
Alustasime reisi suunaga Tallinn-Helsingi – see lend läks väga kiiresti, mis kestis siis 20 minutit. See oli minu esimene lennusõit üldse. Start oli kõige põnevam, kogu see kiirendus ja õhkutõus. Soomes ootasime me kuskil poolteist tundi järgmist lendu ja sealt edasi läksimegi Singapore’i. Lend kestis 12 tundi, mis pani ikka korralikult tagumiku valutama, sättisid sa ennast seal palju tahtsid, lõpuks oli ikkagi lihtsam istuda koha peal nagu korralik inimene, mitte väänelda seal igas asendis. Magamisest ei hakka rääkima, kas ma seal üldse magasin, ega ma ei saanud sellest nagu isegi aru, pidev nokkimine käis.
Süüa saime selle lennu peal kaks korda, ühe korra siis kui lennuki peale läksime, natukene peale starti ja teine kord hommikul veidi enne maandumist. Söökidega oli nii, et mida Eestist kaugemale jõudsid, seda hullemini söök maitses. Esimesel korral pakuti friikartuli laadset kraami ja kana, miskit oli veel, mis see oli, ei mäleta, aga hea kraam oli, järgmisel hommikul pakuti aga väga kahtlast kraami – kahtlane muna löga, veel kahtlasem kotlet, liha seal sees polnud, mis see oli, pole aimugi ja mingi vorst, mis nägi jube välja, aga läks suust alla küll. Enamasti toidud on hästi magedad. Mahla pakuti pidevalt, mis oli ka parim asi lennuki peal. Kohvi ja teed pakuti ka kenasti. Ühel korral Erki soovis ka siis teed, aga kuna teenindajal sai tee otsa, läks ta uut tooma, aga teenindaja unustas Erki üldse ära, seega ei mingit teed:D
Lõpuks jõudsime me kohale, Changi lennujaama Singapore’is , mida nimetatakse üheks maailma hinnatumaks lennujaamaks ja mis on olnud siis 14 aastat top kolmes esimesel kohal. Lennujaam oli suur tõesti, et ikka ühest otsast teise jõuda, siis tuleb endale kõvasti aega ja tahtmist varuda. Mugavaks teevad seal liikumise eskalaatorid, mis lihtsalt mööda põrandaid liiguvad, et kas mitte kõndida ja puhata, või siis kõndida ja kiiremini kohale jõuda. Mina kasutasin neid koguaeg kuna jalad olid küll päris haigevõitu.
Lennujaam oli ise seest jahe, mis jättis mulle ka arvamuse, et õues on samuti jahe. Ülemisel korrusel aga avanes ka võimalus korra õue kiigata, kus oli välibaar ning tõeline kaktuse aed. Kui sellest uksest sisse astusin, lõi mulle näkku ikka tõeline troopika pahvakas. Jaamas sees mõtlesime pidevalt, et äkki peaks jope ka peale panema, väljas, aga ei kannatanud isegi mitte t-särgiga olla. Ausalt öeldes ei olnud mul enne halli aimugi mida Singapur endast kujutab ja kus kohas see üldse asub – üllatus missuguneJ
Singapuris jändamist oli 3 pool tundi peaaegu. See aeg läks mega kiiresti, lõpuks oli mul seal võimalus ka korraks maha istuda, telefoni laadida, natuke netis istuda. Telefoni laadimine käis ka läbi läptopi, kuna minu laadija ei sobi kontaktidesse ja me ostsime vale adapteri ka vahele, eeldasime, et seal on nagu Austraalia seinakontaktid, aga hoopis Inglise. Üks asi milleta kindlasti ei saa Austraaliasse tulla, on pikendus juhe, kui sa seda kaasa ei osta Eestist, siis on ikka päris jura küll ja sa ei jõua ennast pärast ära kiruda...
Viimane lend suunal Singapore-Sydney kestis umbes seitse ja pool tundi, mis läks väga kiiresti, natuke uinakut, muusikat, filmi, raamatut, lapse kisa ja olimegi kohal. Sydney lennujaam on ikka mega kuradi suur, sellel ajal kui meie lõpuks jõudsime lennukiga seisma jääda kuskil, nägin ma ei tea kui palju lennukeid maandumas ja startimas. Meie maandusime, siis meie taga kohe maandus järgmine ja järgmine ja järgmine, samal ajal muudkui teised startisid. Siit käib läbi ikka tõsiselt palju rahvast.
Selle lennu peale saime samuti süüa, esimene toidu kord oli eriti hea isegi. Mina valisin liha, mis maitses meeletult hästi, seal juures oli keedetud lillkapsas, mingi kahtlane vetikarull, (ma ei tea mis see oli) ja ahjukartul, tõesti hea, liha maitses üllatavalt hästi. Erkiga olid lood teised, tema valis kala, pigem nägi välja see nagu kala ülejäägid õlist läbi leotatult, mis oli korralik möks. Siis oli riis ja mingi asja segu veel, mis oli pääris vürtsikas, Erki sõi selle jubeda kala ära ja natuke riisi ka, aga talle see eriti vürtsikas asi peale ei läinud, kuna mina aga armastan vürtsikat toitu, sain mina suurema õhtusöögi kui tema:D Minu arvates polnudki see nii vürtsikas, aga kuradi hea oli küllJ Magustoiduks oli mingi tapioca pudding with coconut cream and palm-sugar, mis maitses päris hästi, aga ka päris magusalt:D
Hommikul tund enne maandumist pakuti meile väga head pirukat, meeega maitsvat jogurtit ja mahla. Tellisin ka endale kohvi kuid see oli halb soov. Kohvi oli nii vesine, nagu oleks vesi läbi kohvi puru välja kurnatud ja siis otse serveerimisele. Selle kohvi oleks pidanud küll ära jätma:D
Esialgu on eesmärk ära olla aasta, teenida raha, et soetada eluks midagi kasulikku ja inglise keel suhu saada. Tulime Austraaliasse nii, et me ei tea mis tööd me teeme ja kus me elame.Ütlen ausalt, kui alguses oli suur soov minna ja proovida ja raha teenida, siis viimasel kuul, alates ajast või veidi enne seda kui sai kuupäev paika pandud tekkis täitsa soov siiski Eestisse jääda. Põhjuseid on palju, kuid eelkõige siiski lähedased inimesed keda on raske maha jätta. Tallinnas lennujaamas kiskus nutt ikka täitsa kurku, selle peale öeldi, et lase kõik välja, kuid ma arvasin, et ei tasu ikka panda silmadega lennuki peale astuda. Kõige armsam oli see kui isa tuli ka mind saatma ning andis mulle kaasa väga väikese raamatu, mis räägib Euroopa Liidu inimeõigustest (hea valik). Ja mis veel ägedam, isa tõi mulle lilli, on ikka naljamees, neid ei või ju kaasa võtta Austraaliasse, või noh, vähemalt mina arvasin nii. Esialgu surusin ma need ikkagi kotti ja võtsin kaasa. Paar asjakest sain veel ja isa ütles, et need kaitsevad mind seal kaugel. Oehh, nutt kippus kurku tulema. Aitähh isa:)
 |
| paremal olev raamat kingitus isalt |
Alustasime reisi suunaga Tallinn-Helsingi – see lend läks väga kiiresti, mis kestis siis 20 minutit. See oli minu esimene lennusõit üldse. Start oli kõige põnevam, kogu see kiirendus ja õhkutõus. Soomes ootasime me kuskil poolteist tundi järgmist lendu ja sealt edasi läksimegi Singapore’i. Lend kestis 12 tundi, mis pani ikka korralikult tagumiku valutama, sättisid sa ennast seal palju tahtsid, lõpuks oli ikkagi lihtsam istuda koha peal nagu korralik inimene, mitte väänelda seal igas asendis. Magamisest ei hakka rääkima, kas ma seal üldse magasin, ega ma ei saanud sellest nagu isegi aru, pidev nokkimine käis.
Süüa saime selle lennu peal kaks korda, ühe korra siis kui lennuki peale läksime, natukene peale starti ja teine kord hommikul veidi enne maandumist. Söökidega oli nii, et mida Eestist kaugemale jõudsid, seda hullemini söök maitses. Esimesel korral pakuti friikartuli laadset kraami ja kana, miskit oli veel, mis see oli, ei mäleta, aga hea kraam oli, järgmisel hommikul pakuti aga väga kahtlast kraami – kahtlane muna löga, veel kahtlasem kotlet, liha seal sees polnud, mis see oli, pole aimugi ja mingi vorst, mis nägi jube välja, aga läks suust alla küll. Enamasti toidud on hästi magedad. Mahla pakuti pidevalt, mis oli ka parim asi lennuki peal. Kohvi ja teed pakuti ka kenasti. Ühel korral Erki soovis ka siis teed, aga kuna teenindajal sai tee otsa, läks ta uut tooma, aga teenindaja unustas Erki üldse ära, seega ei mingit teed:D
Lõpuks jõudsime me kohale, Changi lennujaama Singapore’is , mida nimetatakse üheks maailma hinnatumaks lennujaamaks ja mis on olnud siis 14 aastat top kolmes esimesel kohal. Lennujaam oli suur tõesti, et ikka ühest otsast teise jõuda, siis tuleb endale kõvasti aega ja tahtmist varuda. Mugavaks teevad seal liikumise eskalaatorid, mis lihtsalt mööda põrandaid liiguvad, et kas mitte kõndida ja puhata, või siis kõndida ja kiiremini kohale jõuda. Mina kasutasin neid koguaeg kuna jalad olid küll päris haigevõitu.
 |
| Changi lennujaama mugavad eskalaatorid |
Lennujaam oli ise seest jahe, mis jättis mulle ka arvamuse, et õues on samuti jahe. Ülemisel korrusel aga avanes ka võimalus korra õue kiigata, kus oli välibaar ning tõeline kaktuse aed. Kui sellest uksest sisse astusin, lõi mulle näkku ikka tõeline troopika pahvakas. Jaamas sees mõtlesime pidevalt, et äkki peaks jope ka peale panema, väljas, aga ei kannatanud isegi mitte t-särgiga olla. Ausalt öeldes ei olnud mul enne halli aimugi mida Singapur endast kujutab ja kus kohas see üldse asub – üllatus missuguneJ
 |
| Changi lennujaama kaktuseaed |
Singapuris jändamist oli 3 pool tundi peaaegu. See aeg läks mega kiiresti, lõpuks oli mul seal võimalus ka korraks maha istuda, telefoni laadida, natuke netis istuda. Telefoni laadimine käis ka läbi läptopi, kuna minu laadija ei sobi kontaktidesse ja me ostsime vale adapteri ka vahele, eeldasime, et seal on nagu Austraalia seinakontaktid, aga hoopis Inglise. Üks asi milleta kindlasti ei saa Austraaliasse tulla, on pikendus juhe, kui sa seda kaasa ei osta Eestist, siis on ikka päris jura küll ja sa ei jõua ennast pärast ära kiruda...
Viimane lend suunal Singapore-Sydney kestis umbes seitse ja pool tundi, mis läks väga kiiresti, natuke uinakut, muusikat, filmi, raamatut, lapse kisa ja olimegi kohal. Sydney lennujaam on ikka mega kuradi suur, sellel ajal kui meie lõpuks jõudsime lennukiga seisma jääda kuskil, nägin ma ei tea kui palju lennukeid maandumas ja startimas. Meie maandusime, siis meie taga kohe maandus järgmine ja järgmine ja järgmine, samal ajal muudkui teised startisid. Siit käib läbi ikka tõsiselt palju rahvast.
Selle lennu peale saime samuti süüa, esimene toidu kord oli eriti hea isegi. Mina valisin liha, mis maitses meeletult hästi, seal juures oli keedetud lillkapsas, mingi kahtlane vetikarull, (ma ei tea mis see oli) ja ahjukartul, tõesti hea, liha maitses üllatavalt hästi. Erkiga olid lood teised, tema valis kala, pigem nägi välja see nagu kala ülejäägid õlist läbi leotatult, mis oli korralik möks. Siis oli riis ja mingi asja segu veel, mis oli pääris vürtsikas, Erki sõi selle jubeda kala ära ja natuke riisi ka, aga talle see eriti vürtsikas asi peale ei läinud, kuna mina aga armastan vürtsikat toitu, sain mina suurema õhtusöögi kui tema:D Minu arvates polnudki see nii vürtsikas, aga kuradi hea oli küllJ Magustoiduks oli mingi tapioca pudding with coconut cream and palm-sugar, mis maitses päris hästi, aga ka päris magusalt:D
Hommikul tund enne maandumist pakuti meile väga head pirukat, meeega maitsvat jogurtit ja mahla. Tellisin ka endale kohvi kuid see oli halb soov. Kohvi oli nii vesine, nagu oleks vesi läbi kohvi puru välja kurnatud ja siis otse serveerimisele. Selle kohvi oleks pidanud küll ära jätma:D
Nii, aga aitab toidu juttudest, muidu teil läheb endil veel
söögiisu ära ja õhtusöök jääbki söömata:D
Nüüd aga sellest, mis sai edasi kui me Sydneys lennukist maha saime.
Esialgu muidugi kohe passikontroll, näod vaadati üle, kas sa ikka sobid siia riiki või mitte ja kui sobid, siis palun väga, Welcome to AustraliaJ
Läksime kohe otsima oma pagasit. Olen kuulnud igasugu hirmujutte sellest kuidas kellelgi on pagas ei tea kuhu ära kadunud ja saad selle kätte teab millal üldse jne, meil aga läks eriti hästi, minut aega heal juhul passisime linti ja sealt meie kohvrid tulidki, voilaaa. Nii palju kui ma nägin kohvrite paigutamist töötajate poolt, siis neid ei loobitud absoluutselt, või siis see jäi mulle kahe silmavahele. Kohver oli ilus, puhas, terve ja asjad sees täpselt samamoodi terved ja oma koha pealJ
Kui kohver käes hakkasime otsima kohta kuhu maha istuda korraks, internetti ja mõelda mis edasi. Korraks enne seda jäi meile silma mingi telefoni esindus. Me teadsime, et meil on vaja uusi numbreid, netti ja kõneaega jne, kohe me siiski midagi ei võtnud, Erki arvas, et oleks targem veel teisi kohti ka uurida ja vaadata mis siiski kõige mõistlikum. Ütlen südamest, et see internet siin ja see kõneaegade ja numbrite tagajamine oli esimene asi, mis mu juba suutis närvi ajada. Ma ei taha pikalt rääkidagi kuidas detailselt nende asjadega on, aga asi on SI**. Ühesõnaga, siin ei ole sellist võimalust, et maksad ja oled kuu aega piiramatult netis, tõmbad mida tahad ja elu lill. Unistada ainult võib. Esmalt maksad sa üldse ebanormaalset hinda, et endale üldse mingi number sebida ja selle eest saad sa ainult numbri, kui sa helistada ka tahad, siis maksad veel omakorda peale. See on juhul kui sa tahad vaid helistada, hoopis teine nali on sellega kui sa netti ka tahad saada. Sellise asja jaoks on juba teised paketid ja sa saad osta endale ainult teatud mahu internetti, nt 1GB terveks kuuks, kui aga selle tänasega ära kulutad, (nt istud korra youtube’is ja tõmbad alla ühe loo) pead uuesti pappi käristama. Oli veel üks variant, et 60$ maksis selline lõbu, et saad igapäev endale 500MB internetti ja nii terve kuu aega, mida tegelikult on ikka tõsiselt vähe ja kui sa täna poole tunniga selle 500 ära kasutad, siis ootad homseni, et uuesti netti saada(Y). Seega, kes te olete mega interneti sõbrad ja mängude jne jne sõbrad, siis teil pole Austraaliasse asja, Noh jah, kui teil on oma püsiv elamiskoht ja paigaldate majja kaabli, siis on see odavam ja saate täitsa elatud:D
Ma võiks veel palju rääkida sellest nö internetist siin, aga oehh, parem mitte, närv kisub juba pingule:D
Lõpuks valisime me numbrid endale siis Optusest, mis on siis vist üks odavamaid variante, aga leviga ei pruugi just kuskil pärapõrgus vedada. Mina võtsin endale esialgu lihtsalt numbri, mis läks maksma 2$, aga sellega midagi ei saa teha kui ainult kõnesid vastu võtta, kui vajadus tekib, siis laen ise krediiti peale.
Muide kui rääkida teenindusest siin linnas, siis ma ei oska kohe midagi nagu öeldagi. Esiteks ma ei teadnud, et selles linnas on enamus inimesed keda sa näed hiinlased ja täitsa ilma naljata, pigem on mul tunne, et ma olen hiinas ja mõni austraallane on siia ära eksinud. Sõidad rongiga ringi ja vaatad kes reisivad koos sinuga. Enamus ongi hiinlased. Mulle on jäänu mulje, et selles linnas siin teevad tööd ka ainult hiinlased, või pigem siis lihttööd ja kõik austraallased on peitnud end kuskile kontorisse ja klõbistavad seal nuppe, sest kus na muidu olla saavad, kõik müüjad ja kes iganes teenindajad on hiinlased või siis ma lihtsalt kujutan seda endale ette praegu:D
Käisime me siis OPTUSES endale seda numbrit võtmas ja netti ja mis iganes. Tore neiu siis tuleb kohe juurde, et kas saab aidata meid jne, räägime asjad selgeks ja hakkab meile numbreid vormistama. Ühel hetkel tal tuli vist ilge pissi häda ja kadus ära, lihtsalt kadus poole töö peale ära:O Tuleb siis teine teenindaja ja küsib, et mis värk on umbes, meil pikad näos ees ja ei jaga matsu, mis siin toimub, seletasime ära mida me tahtsime ja jätkab kenasti oma kolleegi tööd, mina muidugi ikka veel hämminus. Kusjuures kui pmst numbrid olemas, siis alles saime sellest hinnsüsteemist enamvähem aru, esialgu saimegi aru, et maksan selle numbri eest 2$ ja raha ongi arvel, muudkui helistada ja kuluta kui eieiei, ärgu ma unistagugi. Asjast saime me alles aru siis kui teine tüdruk kes enne meid samuti endale numbri võttis tuli ütlema, et ta ei saa helistada ja siis klienditeenindaja ütles, et selle eest tuleb maksta. Tüdrukul hämming, et ma just ju maksin ja teenindaja seletaski siis lahti, et see raha oli ainult selle eest, et te endale numbri saaksite. Uskumatu nali:D
Mis on muidugi naljakas, et samal ajal kui tegeletakse meie, siis võib teenindaja alati kelle iganes vahele tõmmata, siin ei ole nii, et võtad järjekorda ennast ja tegeletakse ainult sinu probleemiga, kui keegi ikka vahele lendab, siis tegeleb ta teiste omadega ka. Seega tuleb arvestada, et sinuga tegeletakse ehk kauem kui sa oodata oskasid. Aitab nüüd nendest numbritest, sest kohe on tulemas veel eriti tore nali.
Nüüd aga sellest, mis sai edasi kui me Sydneys lennukist maha saime.
Esialgu muidugi kohe passikontroll, näod vaadati üle, kas sa ikka sobid siia riiki või mitte ja kui sobid, siis palun väga, Welcome to AustraliaJ
Läksime kohe otsima oma pagasit. Olen kuulnud igasugu hirmujutte sellest kuidas kellelgi on pagas ei tea kuhu ära kadunud ja saad selle kätte teab millal üldse jne, meil aga läks eriti hästi, minut aega heal juhul passisime linti ja sealt meie kohvrid tulidki, voilaaa. Nii palju kui ma nägin kohvrite paigutamist töötajate poolt, siis neid ei loobitud absoluutselt, või siis see jäi mulle kahe silmavahele. Kohver oli ilus, puhas, terve ja asjad sees täpselt samamoodi terved ja oma koha pealJ
Kui kohver käes hakkasime otsima kohta kuhu maha istuda korraks, internetti ja mõelda mis edasi. Korraks enne seda jäi meile silma mingi telefoni esindus. Me teadsime, et meil on vaja uusi numbreid, netti ja kõneaega jne, kohe me siiski midagi ei võtnud, Erki arvas, et oleks targem veel teisi kohti ka uurida ja vaadata mis siiski kõige mõistlikum. Ütlen südamest, et see internet siin ja see kõneaegade ja numbrite tagajamine oli esimene asi, mis mu juba suutis närvi ajada. Ma ei taha pikalt rääkidagi kuidas detailselt nende asjadega on, aga asi on SI**. Ühesõnaga, siin ei ole sellist võimalust, et maksad ja oled kuu aega piiramatult netis, tõmbad mida tahad ja elu lill. Unistada ainult võib. Esmalt maksad sa üldse ebanormaalset hinda, et endale üldse mingi number sebida ja selle eest saad sa ainult numbri, kui sa helistada ka tahad, siis maksad veel omakorda peale. See on juhul kui sa tahad vaid helistada, hoopis teine nali on sellega kui sa netti ka tahad saada. Sellise asja jaoks on juba teised paketid ja sa saad osta endale ainult teatud mahu internetti, nt 1GB terveks kuuks, kui aga selle tänasega ära kulutad, (nt istud korra youtube’is ja tõmbad alla ühe loo) pead uuesti pappi käristama. Oli veel üks variant, et 60$ maksis selline lõbu, et saad igapäev endale 500MB internetti ja nii terve kuu aega, mida tegelikult on ikka tõsiselt vähe ja kui sa täna poole tunniga selle 500 ära kasutad, siis ootad homseni, et uuesti netti saada(Y). Seega, kes te olete mega interneti sõbrad ja mängude jne jne sõbrad, siis teil pole Austraaliasse asja, Noh jah, kui teil on oma püsiv elamiskoht ja paigaldate majja kaabli, siis on see odavam ja saate täitsa elatud:D
Ma võiks veel palju rääkida sellest nö internetist siin, aga oehh, parem mitte, närv kisub juba pingule:D
Lõpuks valisime me numbrid endale siis Optusest, mis on siis vist üks odavamaid variante, aga leviga ei pruugi just kuskil pärapõrgus vedada. Mina võtsin endale esialgu lihtsalt numbri, mis läks maksma 2$, aga sellega midagi ei saa teha kui ainult kõnesid vastu võtta, kui vajadus tekib, siis laen ise krediiti peale.
Muide kui rääkida teenindusest siin linnas, siis ma ei oska kohe midagi nagu öeldagi. Esiteks ma ei teadnud, et selles linnas on enamus inimesed keda sa näed hiinlased ja täitsa ilma naljata, pigem on mul tunne, et ma olen hiinas ja mõni austraallane on siia ära eksinud. Sõidad rongiga ringi ja vaatad kes reisivad koos sinuga. Enamus ongi hiinlased. Mulle on jäänu mulje, et selles linnas siin teevad tööd ka ainult hiinlased, või pigem siis lihttööd ja kõik austraallased on peitnud end kuskile kontorisse ja klõbistavad seal nuppe, sest kus na muidu olla saavad, kõik müüjad ja kes iganes teenindajad on hiinlased või siis ma lihtsalt kujutan seda endale ette praegu:D
Käisime me siis OPTUSES endale seda numbrit võtmas ja netti ja mis iganes. Tore neiu siis tuleb kohe juurde, et kas saab aidata meid jne, räägime asjad selgeks ja hakkab meile numbreid vormistama. Ühel hetkel tal tuli vist ilge pissi häda ja kadus ära, lihtsalt kadus poole töö peale ära:O Tuleb siis teine teenindaja ja küsib, et mis värk on umbes, meil pikad näos ees ja ei jaga matsu, mis siin toimub, seletasime ära mida me tahtsime ja jätkab kenasti oma kolleegi tööd, mina muidugi ikka veel hämminus. Kusjuures kui pmst numbrid olemas, siis alles saime sellest hinnsüsteemist enamvähem aru, esialgu saimegi aru, et maksan selle numbri eest 2$ ja raha ongi arvel, muudkui helistada ja kuluta kui eieiei, ärgu ma unistagugi. Asjast saime me alles aru siis kui teine tüdruk kes enne meid samuti endale numbri võttis tuli ütlema, et ta ei saa helistada ja siis klienditeenindaja ütles, et selle eest tuleb maksta. Tüdrukul hämming, et ma just ju maksin ja teenindaja seletaski siis lahti, et see raha oli ainult selle eest, et te endale numbri saaksite. Uskumatu nali:D
Mis on muidugi naljakas, et samal ajal kui tegeletakse meie, siis võib teenindaja alati kelle iganes vahele tõmmata, siin ei ole nii, et võtad järjekorda ennast ja tegeletakse ainult sinu probleemiga, kui keegi ikka vahele lendab, siis tegeleb ta teiste omadega ka. Seega tuleb arvestada, et sinuga tegeletakse ehk kauem kui sa oodata oskasid. Aitab nüüd nendest numbritest, sest kohe on tulemas veel eriti tore nali.
Väga tähtis on, et kui sa tuled Austraaliasse, siis on vaja
sul teha endale võimalikult ruttu ka pangakonto. Kui sa lähed siin tööle, siis
oleks tore kui ülemusel oleks ka koht kuhu sulle palka üle kanda. Aga kuidas
endale see pangaarve siin üldse teha, see on juba omamoodi kunst:D
Meie pangaks sai Commonwealth bank, mis peaks olema iseenesest täiesti okei pank.
Ongi, lihtsat Teenindajad on wtf?
Esmalt tormame on suurte kodinatega kontorisse sisse, paneme need asjad kõrvale ja vaatame, kas saaks kuskilt järjekorra numbri ja kus üldse järjekord on, aga nagu ma enne ütlesin, siis pole sellist asja, vähemalt ma ei näinud küll. Korraga kargab meie juurde Pikk ja sõbralik meesterahvas kellel seljas sitane pintsak– üllatus missugune, polnudki hiinlane:D Rääkisime, et tahame endal siin pangaarve avada jne, tema muidugi jajah, väga hea jne, küsis meie nimesid, tüübil oli käes mingi Ipad ja toksis nimesid sisse, meie nime ta ei leidnud ja ütles, ega seda polnudki vaja ja osutas mingitele toolidele kuhu võime kenasti istuda, pakkus meile vett ja palus oodata kuni tuleb keegi, kes meiega tegeleb. Eee, what???
Okei, istume maha ja lasen siis pilguga üle ja märkan, et siin on asi ikka väga teisiti, esiteks kui nüüd mõelda kuidas meil Eestis pangas asi käib, siis meil istuvad kenad klienditeenindajad oma laua taga, lasevad kella kui on sinu number, ajavad asjalikku juttu ja sa saad aru ka mida sulle ajatakse, kui ei saa aru, siis küsid, seletatakse lihtsalt eesti keeles lahti ja asi korras. Siin on asi nii.. keegi istu, mis istumine, tehakse ikka tööd jalge peal ja pole mingi lauda kuhu taha ennast istutavad, klient seisab koos teenindajaga arvuti taga ja vaatab mis toimub. Ajatakse asja jne. Kui tuleb kontorisse uus klient ja mõni klienditeenindaja on vaba, jookseb tema juurde, ajavad asja, mis vaja, miks vaja ja kuidas jne, minnakse koos jälle arvuti taha ja vaadatakse mis teha annab. Ei mingit istumist, Klient seisab ka oma tavaariga püsti ja jõllitab kui palju ta aru saab, pole aimugi.Vahel tundus, et kohalikud inimesed kes siin vb eluaeg elanud või aastaid vaatavad ka murelike pilkudega automaadi poole ja pole kindlad kas ikka oskavad raha välja võtta sealt:D Igaljuhul jah, asi on ikka väga teisipidi siin.
Lõpuks tuleb siis kena hiinlanna, kes juhatab meid edasi laua taha – tundub, et neil on ka mingid võimalused ka laua taga istumiseks. Räägime mida me tahame ja hakkab ta siis muudkui klõbistama arvutis. Reaalselt vajutas ta iga asja peale mida vajutada vaja oli, nii umbes viis korda, tundub, et kannatust tal ei olnud, muudkui vajutas ja klõbistas. Ega jah, see pole õige elu kui viis korda ikka ei vajuta. See naine oli väga kitsa silmaringiga. Muidu väga tore inimene, küsis niisama küsimusi ja pakkus laua peal olevaid komme ja küpsiseid, mina ei tahtnud midagi, ma oli nii laip juba omadega ja väsinud ja kopp ees, ma juba kujutasin ette, et seal hakkab kino saama.
Tuli siis aeg, mil kontonumbrid valmis, aga neid enne avada ei saa kui arvele on kantud mingi teatud summa raha. Okei, Erki otsis siis raha välja ja kohe hakkas naine seletama, et kas ei tahaks kogu sularaha arvele panna, et nii on turvalisem jne jne jne. Sai siis ikkagi raiutud, et ei taha ja nii sobib jne, siis pakkus veel igasugu võimalusi, millest me samuti otsustasime keelduda. Ikkagi tuleb ju midagi pähe ka määrida.
Lõpuks siis oli ka käes aeg see raha kuidagi arvele ka panna. Ja pidime tegema seda siis läbi automaadi, mis absull ei õnnestunud, miks täpsemalt, seda ma ei viitsi seletada, seotud kuidagi Eesti pangaga:D Igajuhul kuna see ei õnnestunud, võttis ta meil raha käest ja tema palus meil tagasi minna istuma, et tema teeb midagi. Niisiis tsikk jooksis mööda panka meie rahaga ringi ja otsis võimalust kuidas raha arvele panna, milles meie muidugi päris kindlad polnud, mingi hetk hiljem oli ta meie juures tagasi, raha polnud, aga olid tsekid selle kohta, et raha on siis arvele kantud, hmmm, otsustasime, et siis hiljem kui kuskil netti saab ja öömajale, vaatame järgi, kas ikka pandi ka raha arvele, või saime lihtsalt mingid lambitšekid. Jumal tänatud, meid ei röövitudki, raha on siiski olemasJ
See mis seal toimus ja kuidas toimus, kuidas ta rääkis oli ikka mega koomiline. Aga kui me sealt kunagi minema saime, teadsin ma ainult seda, et sinna ma sisse enam astuda ei soovi. Erki ütles, et tal on juba tunne, et tuleb vist Eestisse tagasi minna, kasvõi ujudes. Nüüdsest vaatan ma neid pangaautomaate sellise pilguga, nagu tuleks sealt hiinlasi välja. Ärge saage valesti aru, mul ei ole nende vastu üldse mitte midagi, aga lihtsalt, ma ainult neid näengi:D Peale seda käiku otsustasime, et tuleb leida mingi koht kus saaks ööbida ja lõpuks ennas ka pesta, sest ma tundsin ennast nagu viimane rentslirott, inimene ma küll ei olnud enam:D
Õnneks oli enamvähem teada kuhu minna. Korraks proovisime ka päris backpackerite hostelist uurida, aga noh, hind jäi ikka päris kõrgeks, seega põrutasime linnast 20 kilti väljapoole. Tuldi meile kenasti ka rongijaama autoga vastu, korjati kodinad peale ja toodi ära. Oleme paar päeva ühtede eestlaste hostelis kes on siin tööd rüganud juba kolmandat aastat ja paistavad olevat rahul sellega mis neil siin on. Tundusid olevat väga lahedad, toredad ja sõbralikud inimesed, võeti hästi vastu, näidati tuba ette ja muu elamine ette ja kõik kombesJ
Esimene asi kohe kott lahti ja otsima pesemisasju, jumal küll kui suur nauding oli hambaid pesta ja dušši all käia, nagu nädal aega poleks seal käinud:D
Peale seda läksime endale süüa hankima. Meile seletati kenasti ära kust saab süüa ja kõike muud. Meie otsustasime pizza kasuks. Kohe hosteli all oli pizzakiosk või asi nimega DOMINOS, mis pidavat olema ka Austraalia parim. Igaljuhul, tõesti kuradi hea, ikka tõsiselt hea, nii nagu üks pitsa olema peaksJ miski ei maitsenud võõrapäraselt ja halvasti.
Muide kui rääkida üldse siinsetest toitudest kuskil marketis, siis pole see asi üldse nii hull, kõik on olemas ja kättesaadav ja väga palju asju, mis on kenasti ka eestis olema, ütleme nii, et lihtsalt süüa asju nii nagu Eestis, peab lihtsalt kenasti raha teenima:D Aga sellepärast ei pea siin küll muretsema, et söök on kõik teab missugune ja kas tasub üldse proovida, siis ei, kõike saabJ
Meie pangaks sai Commonwealth bank, mis peaks olema iseenesest täiesti okei pank.
Ongi, lihtsat Teenindajad on wtf?
Esmalt tormame on suurte kodinatega kontorisse sisse, paneme need asjad kõrvale ja vaatame, kas saaks kuskilt järjekorra numbri ja kus üldse järjekord on, aga nagu ma enne ütlesin, siis pole sellist asja, vähemalt ma ei näinud küll. Korraga kargab meie juurde Pikk ja sõbralik meesterahvas kellel seljas sitane pintsak– üllatus missugune, polnudki hiinlane:D Rääkisime, et tahame endal siin pangaarve avada jne, tema muidugi jajah, väga hea jne, küsis meie nimesid, tüübil oli käes mingi Ipad ja toksis nimesid sisse, meie nime ta ei leidnud ja ütles, ega seda polnudki vaja ja osutas mingitele toolidele kuhu võime kenasti istuda, pakkus meile vett ja palus oodata kuni tuleb keegi, kes meiega tegeleb. Eee, what???
Okei, istume maha ja lasen siis pilguga üle ja märkan, et siin on asi ikka väga teisiti, esiteks kui nüüd mõelda kuidas meil Eestis pangas asi käib, siis meil istuvad kenad klienditeenindajad oma laua taga, lasevad kella kui on sinu number, ajavad asjalikku juttu ja sa saad aru ka mida sulle ajatakse, kui ei saa aru, siis küsid, seletatakse lihtsalt eesti keeles lahti ja asi korras. Siin on asi nii.. keegi istu, mis istumine, tehakse ikka tööd jalge peal ja pole mingi lauda kuhu taha ennast istutavad, klient seisab koos teenindajaga arvuti taga ja vaatab mis toimub. Ajatakse asja jne. Kui tuleb kontorisse uus klient ja mõni klienditeenindaja on vaba, jookseb tema juurde, ajavad asja, mis vaja, miks vaja ja kuidas jne, minnakse koos jälle arvuti taha ja vaadatakse mis teha annab. Ei mingit istumist, Klient seisab ka oma tavaariga püsti ja jõllitab kui palju ta aru saab, pole aimugi.Vahel tundus, et kohalikud inimesed kes siin vb eluaeg elanud või aastaid vaatavad ka murelike pilkudega automaadi poole ja pole kindlad kas ikka oskavad raha välja võtta sealt:D Igaljuhul jah, asi on ikka väga teisipidi siin.
Lõpuks tuleb siis kena hiinlanna, kes juhatab meid edasi laua taha – tundub, et neil on ka mingid võimalused ka laua taga istumiseks. Räägime mida me tahame ja hakkab ta siis muudkui klõbistama arvutis. Reaalselt vajutas ta iga asja peale mida vajutada vaja oli, nii umbes viis korda, tundub, et kannatust tal ei olnud, muudkui vajutas ja klõbistas. Ega jah, see pole õige elu kui viis korda ikka ei vajuta. See naine oli väga kitsa silmaringiga. Muidu väga tore inimene, küsis niisama küsimusi ja pakkus laua peal olevaid komme ja küpsiseid, mina ei tahtnud midagi, ma oli nii laip juba omadega ja väsinud ja kopp ees, ma juba kujutasin ette, et seal hakkab kino saama.
Tuli siis aeg, mil kontonumbrid valmis, aga neid enne avada ei saa kui arvele on kantud mingi teatud summa raha. Okei, Erki otsis siis raha välja ja kohe hakkas naine seletama, et kas ei tahaks kogu sularaha arvele panna, et nii on turvalisem jne jne jne. Sai siis ikkagi raiutud, et ei taha ja nii sobib jne, siis pakkus veel igasugu võimalusi, millest me samuti otsustasime keelduda. Ikkagi tuleb ju midagi pähe ka määrida.
Lõpuks siis oli ka käes aeg see raha kuidagi arvele ka panna. Ja pidime tegema seda siis läbi automaadi, mis absull ei õnnestunud, miks täpsemalt, seda ma ei viitsi seletada, seotud kuidagi Eesti pangaga:D Igajuhul kuna see ei õnnestunud, võttis ta meil raha käest ja tema palus meil tagasi minna istuma, et tema teeb midagi. Niisiis tsikk jooksis mööda panka meie rahaga ringi ja otsis võimalust kuidas raha arvele panna, milles meie muidugi päris kindlad polnud, mingi hetk hiljem oli ta meie juures tagasi, raha polnud, aga olid tsekid selle kohta, et raha on siis arvele kantud, hmmm, otsustasime, et siis hiljem kui kuskil netti saab ja öömajale, vaatame järgi, kas ikka pandi ka raha arvele, või saime lihtsalt mingid lambitšekid. Jumal tänatud, meid ei röövitudki, raha on siiski olemasJ
See mis seal toimus ja kuidas toimus, kuidas ta rääkis oli ikka mega koomiline. Aga kui me sealt kunagi minema saime, teadsin ma ainult seda, et sinna ma sisse enam astuda ei soovi. Erki ütles, et tal on juba tunne, et tuleb vist Eestisse tagasi minna, kasvõi ujudes. Nüüdsest vaatan ma neid pangaautomaate sellise pilguga, nagu tuleks sealt hiinlasi välja. Ärge saage valesti aru, mul ei ole nende vastu üldse mitte midagi, aga lihtsalt, ma ainult neid näengi:D Peale seda käiku otsustasime, et tuleb leida mingi koht kus saaks ööbida ja lõpuks ennas ka pesta, sest ma tundsin ennast nagu viimane rentslirott, inimene ma küll ei olnud enam:D
Õnneks oli enamvähem teada kuhu minna. Korraks proovisime ka päris backpackerite hostelist uurida, aga noh, hind jäi ikka päris kõrgeks, seega põrutasime linnast 20 kilti väljapoole. Tuldi meile kenasti ka rongijaama autoga vastu, korjati kodinad peale ja toodi ära. Oleme paar päeva ühtede eestlaste hostelis kes on siin tööd rüganud juba kolmandat aastat ja paistavad olevat rahul sellega mis neil siin on. Tundusid olevat väga lahedad, toredad ja sõbralikud inimesed, võeti hästi vastu, näidati tuba ette ja muu elamine ette ja kõik kombesJ
Esimene asi kohe kott lahti ja otsima pesemisasju, jumal küll kui suur nauding oli hambaid pesta ja dušši all käia, nagu nädal aega poleks seal käinud:D
 |
| Murelik, kuna ei teagi kohe mida peale hakata. (esimene koht ööbimiseks) |
Peale seda läksime endale süüa hankima. Meile seletati kenasti ära kust saab süüa ja kõike muud. Meie otsustasime pizza kasuks. Kohe hosteli all oli pizzakiosk või asi nimega DOMINOS, mis pidavat olema ka Austraalia parim. Igaljuhul, tõesti kuradi hea, ikka tõsiselt hea, nii nagu üks pitsa olema peaksJ miski ei maitsenud võõrapäraselt ja halvasti.
Muide kui rääkida üldse siinsetest toitudest kuskil marketis, siis pole see asi üldse nii hull, kõik on olemas ja kättesaadav ja väga palju asju, mis on kenasti ka eestis olema, ütleme nii, et lihtsalt süüa asju nii nagu Eestis, peab lihtsalt kenasti raha teenima:D Aga sellepärast ei pea siin küll muretsema, et söök on kõik teab missugune ja kas tasub üldse proovida, siis ei, kõike saabJ
 |
| Näeb hea välja ja maitseb ka hea |
Lühidalt räägiksin ka milline linn välja näeb. Ülevalt alla
vaadates linna peale, on siin kõik üüber kaunis, kuid kui linna saad, siis oh
god... olgem ausad, seda ma ei oodanud. Esiteks kodutuid on niiii palju. Tõesti
nagu... paljudel on koerad kaisus ja magavad tänava ääres, kes puhub trompetit,
kes mängid kitarri ja kes lihtsalt vahib ja ootab, et talle midagi antakse,
palju andekaid inimesi lihtsalt istuvad ja ootavad, et neile midagi antakse.
See vaaepilt on kole ja mul on neist nii kahju, aga mida ma ikka teha saan kui
head soovida. Muidugi on igaüks oma vigades ta ise süüdi kuid sellist elu ei
soovi ju kellelegi. Tänavad on räpased, mustus ja sodi igalpool. Kusjuures
inimesed on ka räpased, tõesti nagu. Väga vähe on näha inimesi, kes olekski
nagu hoolitsetud ja vaatad peale ning oled kindel, et tal on kodus kõik puhas
ja korras.
Esialgu ma rohkem ei jutustakski kuna jutt on kiskunud väga pikale ja ausaltöeldes ei viitsiks ma seda isegi lugeda:D Palju oleks veel rääkida ja näidata jne, aga küll seda ka jõuab. Järgmise korrani!!!!
Esialgu ma rohkem ei jutustakski kuna jutt on kiskunud väga pikale ja ausaltöeldes ei viitsiks ma seda isegi lugeda:D Palju oleks veel rääkida ja näidata jne, aga küll seda ka jõuab. Järgmise korrani!!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar