Istume kenasti siin farmis ja tööd pole.
Töö saime nii, et Erkil oli kuulutus üleval ja tüüp ise helistas meile, tahtis meid siia nii väga, aga istume moll laiali ja midagi pole teha.
Enne seda kui siia sõitsime, kontrollis pidevalt, et kas me ikka tuleme jne, nagu oleks tal meile jubedalt tööd pakkuda.
Tööle pidin ma tegelikult hakkama juba 17.sept. Teen ma siis midagi? EI.
Jõudsime siia ja tuli välja, et ma saan tööle alles siis kui prantslane läheb minema, ehk siis mina saan tema koha endale. Jõudsime siia ja prantsalen ütles, et tema viimane päev on siin reede, seega siis esmaspäeval peaksin saama mina tööle. Juhtus siis nii, et reedel sai neil töö otsa, rahvas tuli lõunast juba koju. Meie farmer Brad tuli siia lõuna paiku ja ütles, et homme kell neli saan mina minna prune’ima, ehk siis mingeid oksi lõikama ja keegi näitab mulle kuidas see asi käib.
Kuskil lõunast mõtlesime, et käima linnas, ostame toitu jne, minnes tuli Brad meile ATV-ga vastu, jäime seisma, rääkisime uuesti üle, et siis kell neli prune’ima. Selge, olen selleks kellaks siis valmis. Kell on hetkel viis saamas ja ei ole ei mingid Bradi, ega ka mingit oskte lõikumist.
Me juba siis valmistume siit ära minekuks, sest no, see ei ole normaalne, võtab endale töölisi muudkui juurde, aga tööd polegi pakkuda.
Midagi me oleme nagu leidnud ka, sellest veel täpsemalt ma ei hakka rääkima, ei taha hõisata enne õhtut, pärast jäängi ilma. Aga igaljuhul siis 800 km kaugemal, kuid koht on igati hea iseenesest. Selles ümbruskonnas on mitu võimalust tööd saada, kui üks ei sobi, siis on võimalus mujale end sebida. Erkil on lihtne tööd leida, aga kahjuks koos minuga rikun ma ka tema parimad võimalused ära. Kahekesi on siin suht raske tööd saada. Mehele leiab alati midagi pakkuda, aga naistega on teine muusika hoopis. Siin farmis istuvad samuti meie sugused kaks tükki. Üksi saaks igalepoole, kahekesi juba ei ole see nii kerge. Nad muudkui helistavad kohutavalt ja otsivad ja uurivad, aga midagi ei saa. Meie ei helista kuskil, meile ise helistatakse ja pakutakse. Erkile leitakse kindlasti midagi, aga minule ka väga püütakse midagi leida, see on väga hea.
Tundub, et vb peame veel siin pärapõrgus nädalakese vastu pidama. Saaks ma vaid natukenegi tööd teha. Et majutus kinni maksta, paha on istuda, raha jookseb neile taskusse ja meie ei saa midagi.
Ma ei imesta kui Brad öösel taskulambiga ukse taha ilmub ja ütleb, et dvj, kell on neli, lähme oksi lõikuma(Y).. siis võib ta neid küll üksi lõikuda. Teglt oleneb kui hästi maksab, kottpimedas ja Austraalias ei ole just naljaasi tööd rügadaJ
Töö saime nii, et Erkil oli kuulutus üleval ja tüüp ise helistas meile, tahtis meid siia nii väga, aga istume moll laiali ja midagi pole teha.
Enne seda kui siia sõitsime, kontrollis pidevalt, et kas me ikka tuleme jne, nagu oleks tal meile jubedalt tööd pakkuda.
Tööle pidin ma tegelikult hakkama juba 17.sept. Teen ma siis midagi? EI.
Jõudsime siia ja tuli välja, et ma saan tööle alles siis kui prantslane läheb minema, ehk siis mina saan tema koha endale. Jõudsime siia ja prantsalen ütles, et tema viimane päev on siin reede, seega siis esmaspäeval peaksin saama mina tööle. Juhtus siis nii, et reedel sai neil töö otsa, rahvas tuli lõunast juba koju. Meie farmer Brad tuli siia lõuna paiku ja ütles, et homme kell neli saan mina minna prune’ima, ehk siis mingeid oksi lõikama ja keegi näitab mulle kuidas see asi käib.
Kuskil lõunast mõtlesime, et käima linnas, ostame toitu jne, minnes tuli Brad meile ATV-ga vastu, jäime seisma, rääkisime uuesti üle, et siis kell neli prune’ima. Selge, olen selleks kellaks siis valmis. Kell on hetkel viis saamas ja ei ole ei mingid Bradi, ega ka mingit oskte lõikumist.
Me juba siis valmistume siit ära minekuks, sest no, see ei ole normaalne, võtab endale töölisi muudkui juurde, aga tööd polegi pakkuda.
Midagi me oleme nagu leidnud ka, sellest veel täpsemalt ma ei hakka rääkima, ei taha hõisata enne õhtut, pärast jäängi ilma. Aga igaljuhul siis 800 km kaugemal, kuid koht on igati hea iseenesest. Selles ümbruskonnas on mitu võimalust tööd saada, kui üks ei sobi, siis on võimalus mujale end sebida. Erkil on lihtne tööd leida, aga kahjuks koos minuga rikun ma ka tema parimad võimalused ära. Kahekesi on siin suht raske tööd saada. Mehele leiab alati midagi pakkuda, aga naistega on teine muusika hoopis. Siin farmis istuvad samuti meie sugused kaks tükki. Üksi saaks igalepoole, kahekesi juba ei ole see nii kerge. Nad muudkui helistavad kohutavalt ja otsivad ja uurivad, aga midagi ei saa. Meie ei helista kuskil, meile ise helistatakse ja pakutakse. Erkile leitakse kindlasti midagi, aga minule ka väga püütakse midagi leida, see on väga hea.
Tundub, et vb peame veel siin pärapõrgus nädalakese vastu pidama. Saaks ma vaid natukenegi tööd teha. Et majutus kinni maksta, paha on istuda, raha jookseb neile taskusse ja meie ei saa midagi.
Ma ei imesta kui Brad öösel taskulambiga ukse taha ilmub ja ütleb, et dvj, kell on neli, lähme oksi lõikuma(Y).. siis võib ta neid küll üksi lõikuda. Teglt oleneb kui hästi maksab, kottpimedas ja Austraalias ei ole just naljaasi tööd rügadaJ
Nüüd on aga asi nii, et ma lähen süüa tegema, enne kui kõik
seda tegema hakkavad ja me ei mahu kööki ära.
Kui meil siin midagi teha pole, siis me mängime pinksi ja piljardit, mis meil on siin täiesti olemas. Mängin kassipoegadega, jõllitan õues ringi kõmpivat hobust ja istun väljas niisama ilusa päikese all. Täna on olnud väga kuum ilm, ei kannatanudki väga päikese all passida, palav hakkas ja läheb veel palavamaks. Teil aga varsti hakkavad talvemõtted pähe kerkima, meil aga hullem kui südasuviJ
Kui meil siin midagi teha pole, siis me mängime pinksi ja piljardit, mis meil on siin täiesti olemas. Mängin kassipoegadega, jõllitan õues ringi kõmpivat hobust ja istun väljas niisama ilusa päikese all. Täna on olnud väga kuum ilm, ei kannatanudki väga päikese all passida, palav hakkas ja läheb veel palavamaks. Teil aga varsti hakkavad talvemõtted pähe kerkima, meil aga hullem kui südasuviJ
 |
| Meie eluruum farmis... |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar