Hei, ma ei ole pikalt kirjutanud, kuna pole ka midagi eriti suurt toimunud. Mida sa siin sydneys teglt nii väga ikka teed. Loomulikult oleks palju teha kui teaks kuhu minna ja kui keegi pappi ka käristaks, iga asi ikkagi maksab.
Midagi me oleme siin ikkagi teinud ja sellest räägiksingi ma natuke lähemalt ka.
Esmalt üks suur asi kus sai ära käidud on siis maailma suurim akvaarium, Kus siis on kokku oma 1,7 miljonid veeelukat. Seal oli täpselt sellised akvaariumid nagu filmidest näed, et seisad suuuure akvaariumi ees ja näed haisid ja igasugu mega kahtlaseid elukaid. Kõige lahedam oligi see akvaarium kus olid suured haid, mitte just need kõike-kõige suuremad, aga siiski päris asjalikud elukad, jala hammustab otsast ikka ära küll. 

Haiiiii

Muidugi oli ka kogu see vaatepilt mega ilus, oled kuskil maa aluses koopas kus on ümber ringi vesi, sinu pea kohal ja sinu ümber on igalpool kalad ja muud elukad. Vaatepilt siiski päris võimas, kahju, et ei saa edastada seda vaatepilti, mida mina nägin. 

Suur akvaarium

Väike pingu

Meduus

Mis oli veel väga äge seal, oli see, et seal oli selline bassein, kus sai elukaid katsuda ka sõrmeotsaga, enamus olid siis meritähed ja merisiil. Jällegi omamoodi elamus. 

Meritähte näppimas

Saime jälgida ka natukene seda kuidas kalakesi söödeti ja kuidas nad siis käitusid, teiste käest toitu ära varastati jne.
Kahjuks haide toitmist me ei näinud, mis oleks olnud kõige lahedam.
Kui akvaariumi läbi saime käidud, viisid jalad meid sellisesse kohta, kus on kõik troopilised elukad, nagu maod, kängurud, koaalad, krokodillid ja igast muud huvitavad elukad. Kõige ägedam loom oli seal keegi kelle nime ma ei mäleta, aga ta oli nagu ülisõbralik ja armas, meenutab nagu mingid väikest karu. Tema käitumine oli huvitav. Me vaatasime kuidas loomaaiatöötajad läksid kängurusid söötma ja siis seal samas ruumis lasi ringi ka see armas elukas ja ta jooksis ja käis koguaeg neil inimestel järel. Inimene liikus kasvõi sentimeeter teise suunda ja tema kohe järele ja hoidis ennast inimese jala vastas, hullem kui koer. Ikka ainult lähedust nõudis, imearmas. Seda elukat nähes olin nii kindel, et ma tahan ka sellist endale. Kui inimesed ära hakkasid minema, siis pidid nad selle eluka ukse juures ära ajama, kuna tema tahtis ka nendega kaasa minna, siis ta lihtsalt tõsteti kaugemale ja nemad lihtsalt jooksid ruttu uksest välja. Muidu ju temast lahti ei saa:D Appi kui armas ta oli, kahju oli ka temast.

väike armas elukas

Elukas loomaaiatöötaja süles:)

Nägime ka koaalasid puuotsas magamas ja igalpool mujal, nad on ikka tõsised unekotid, nad magavad elamus oma päevad, nad ärkavad vaid selleks, et süüa ja siis jälle magama ära. Miks nad on nii väsinud üldse? Põhjus lihtne, neil on väga väike aju. Kuulasime tükkaega mismoodi siis koaalad üldse elavad ja kuidas käituvad jne. Üpriski „põnev“ elu neil:D

vot nii laiseldakse

õgardist koaala

Ja veel üks väga põnev elukas oli krokodill, ohh god, vot see oli suuuuuuuur krokodill, tõsiselt suur. Kui ta oma lõuad korra avaks, ma lihtsalt kukuks sinna lõugade vahele. Sain reaalselt näha kuidas ta veel all ujus. Ta ei uju kiiresti, vaid justkui hõljuks veel all, selline salakaval ja vaikne ujumine. Kui Tallinnas käid loomaaias, siis krokodillid on nii igavad, nad ei tee mitte midagi, lihtsalt vahivad ja ei liiguta ka ennast, neil ei olegi ruumi seal liigutada ennast. Aga selles basseinis oli tal rohkem ruumi kui üle krokodillile üldse vaja oleks olnud. 

Esimest korda sain ka hästi lähedalt vaadata kängurusid ja jälgida nende tegevust, seda kuidas nad liiguvad(hüplevad). Mega huvitav, suured on ikka suured ja neil on mega äge saba:D
Igaljuhul soovitan seda kohta kõigile kui tulla Aussi. 

Lebotav känguru

valmistub hüppeks

Mina ja minu suur sõber:)

Kolmas level ja kõige vägevam oli Sydney Tower Eye. Mis on siis Sydney kõige kõrgem ehitis. Kõrgust on tal siis 309 meetrit. 

WstField Tower Eye

Enne seda kui me siame vaadata aknast avanevat kaunist vaadet, pidime me ära kannatama 5 minuti 4D kino, mis siis rääkis kokkuvõtvalt Sydney ilusatest kohtadest jne, samal ajal saime ka nautida seebimulle, värisevat põrandat ja pritsivat vett, mis oli ka päris huvitav. Lõpuks kui me saime torni ja astuda sisse ruumi kus ümber ringi kõikjal oli niiiiiii imeline vaade, et pani ohkama kohe. Kogu austraalia oli sul jalge all, Ookean, linnad, maja, saared, isegi mägesid oli kaugelt näha. Lummav vaatepilt. 

Kogu see vaatepilt tekitas veel suuremat igatsust kodu järele. Kõik on küll väga ilus ja puha, aga sel hetkel kui ma seda kõike nägin, tundsin ma veel rohkem seda kui kaugel ma tegelikult kodust olen ja lootsin justkui sealt ookeani tagant näha Eestit. See riik on pisike, aga mulle nii armas.

Teate mis on jube? See, et siin on nii palju rahvast. Mulle öeldi, et see linn on inimeste poolt nii hõivatud ja ma olen selle väitega täiesti nõus. Rahvast on minu jaoks liiga palju, jah see on talutav ja sellega on võimalik harjuda kindlasti kuid selle kõrval siin on Tallinn justkui mitte midagi. Kusjuures siin linna pole ummikuid, kuid rahvast on sitaks ja autodest ei hakka rääkimagi. Siin käivad asjad lihtsalt teistpidi. Kui eestis näiteks läheb foor roheliseks, siis on sul seal aega käia küll ja küll, aga siin on teistmoodi asjad. Siin läheb foor roheliseks, astud tee peale, teed kaks sammu ja juba vilgub punane, mis tähendab, et kohe peab hakkame tee pealt ära jooksma, kuna varsti sõidab sulle midagi otsa kui sa kiiremini ei liiguta. Autodele on siin antud rohkem aega liikumiseks kui inimestele. Seetõttu on ka alati fooritagune rahvast paksult täis, selleks ajaks kui sa ehk isegi jõuad tee peale astuda, vilgubki juba punane tuli.

Üks õhtu, või no ööse, käisin ma üksi väljas ja trippisin ringi ja vaatasin, mis siin linnas siis öösel ka toimub. Parkides magavad kodutud, mõnel on pargis isegi telk püsti ja teevad süü. Samuti kodutud, täitsa kole vaadata. Kui aus olla, siis siinsetel kodututel on palju rohkem tavaari kui ma olen elujooksul jõudnud üldse kokku koguda. Neil on seda kraami kärudega ja kastidega ja kottidega ja kõigega. 
Ühel hetkel nägin ma ühes kohas hästi palju rotte, no neid oli ikka väga palju ja tahtsin minna pilti tegema, liikusin kikivarvukil, et nad jooksu ei paned, aga jah, kahjuks ei saanudki ma ühtegi head pilti, kuna enamus jooksid laiali, teiseks minu telefon lihtsalt ei võimaldanud head pilti ja kolmandaks, mind tuldi segama. Seljatagant lähenesid mulle kolm toredat inimest, kaks naist ja üks meesterahvas, kes valmistusid kuhugi peole minema. Esimene küsimus neilt oli kohe, et kas need rotid on minu sõbrad. Muidugi mitte:D
Nad olid mega toredad ja sõbralikud, tüüp pidevalt tahtis kallistada. Minul oli pidevalt mark kuna ma ei oska hästi inglise keelt ja palusin koguaeg täpsustada või korrata oma lauset, aga ma sain kenasti hakkama ja sai oma pooltundi jutustatud. Mis on huvitav siin linnas, on see, et kõik küsivad mu juuksevärvi kohta. Esiteks, kas mu juuksevärv on loomulik ja kuidas ma sellist värvi juuksed üldse sain endale jne jne jne. Esmalt arvatakse, et ma olen üldse pärit Venemaalt. Milline solvang meile, kes me oleme Eestlased:D
Väga paljud ei tea midagi Eestist, aga kui nt räägid oma Eurovisiooni võidulaulust –Everybody või seda, et me elame kohe Soome lähedal, siis on kõigil, ahjaaa, seda ma tean jne.
Rääkides juuksevärvist, siis ausaltöeldes, ma käin ja vaatan pidevalt ringi sellise pilguga, et kas on kedagi veel punapead nagu mina, siis leiad sa päevas vb kaks punapead. Enamus on  siin kas täiesti mustade juustega või siis tume tume pruunide juustega. Eks ka seetõttu, et enamus siin on hiinlased:D
Siin linnas näeb väga vähe värve inimeste riietuses. Mina panen selga mingi roosa vms, siis kõik minu ümber on hallis ja mustas ja pruunis vms...
Mõni üksik julge on siin linnas kes lükkab selga midagi kollast, sinist jne värvi.
Inimesed siin linnas on mega sõbralikud ja alati noogutavad sulle rõõmsameelselt, kõik justkui tunnevad kõikiJ
Need kellega ma pargis tuttavaks sain, nemad olid valmis mu kohe peole kaasa ka vedama, uurisid kas mulle meeldib tantsida, ja kas viitsin nendega kuhugi minna. Aga nagu ma olen, üks tagasihoidlik eestlane, siis ütlesin ma ära, ma olen siin linnas viibinud vaid nädala ja ma ei tea midagi ega kedagi siin, ja samas ma olin ka päris üksi, seega pidasin õigeks siiski minna edasi oma teedpidi ja hiljem kojuJ Sain veel ühe kalli ja sinna nad kadusid, ilmselgelt ei näe ma neid enam kunagi, nii see suures linnas käibki:D
Hiljem istusin ma maha McDonaldsisse, et saada Wifi’sse ja natuke midagi süüa ja süüa. Teenindaja esimene küsimus peale mu tellimust oli samuti kohe – kas sa oled venelane?
Mis jama on nende venelastega, näen ma siis tõesti venelase moodi välja?:D
Sama teenindaja käis pidevalt mult ka küsimas, et kas ma olen ikka korras omadega. Ma ei tea, ma arvan kui ma oleksin öelnud, et ei, ma pole korras, siis ta oleks olnud valmis mulle kohe kümme kiirabi kutsuma, et ma ennast veidigi paremini tunneksin:D Siin linnas väga hätta ei jää kui sa tunnedki, et sul on halb olla või mida iganes.
Hiljem istus minu vastu üks härra ja passis mind pidevalt, mistõttu mul oli ka veidi veider olla kuid peagi hakkas minuga rääkima, et kust ma pärit olen ja miks ma nii hilja siin istun jne. See mees muide teadis väga hästi kus on Eesti, ohohhooo, milline ime:D Saime päris hea jutu peale, rääkisime tööst ja mida ma otsin ja kuhu, kas ma olen üksi ja kui kauaks ma siia jääda tahan. Lõpuks nagu ma eeldasingi kutsus ta mind enda juurde, millest ma ka loomulikult keeldusin tuues vabanduseks, et ma pean siiski kohe tagasi oma elamisse minema kuna homme palju tegemist ja räägiksin veel meelsasti oma sõpradega juttu. Tundus, et ta sai väga hästi aru ja soovis mulle ilusat ööd ja kadus. Tegelikult oli see paras kergendus minu jaoks. Ma ei ole harjunud sellega, et igasugu võõrad ligi tikuvad ja küsivad sinu käest kõike, mis pähe hüppab, minnes ka päris isiklikuks. Kuid sellegipoolest oli see põnev, sain erinevate inimestega jutustada ja sain harjutada enda inglise keelt, mida läheb mul kindlasti väga vaja.

Mida ma veel siis ära teinud olen?
Ega väga suurt midagi, autot meil ei ole veel. Peaaegu oleks ühe saanud, aga jah, see auto oli jutujärgi kõik väga tipptopp, mis oli teglt üks paras käula.. Esiteks nii kui ukse lahti tegid, tegi see korralikult kiiiks ja käääks, siis mootori pöörded kõikusid ja läbisõitu oli sellel autol 400 000, mida on ilmselgelt palju, Selle küna eest küsiti 2000$, mille eest saaks tegelikult tunduvalt parema auto. Sellel autol oli üks väga hea asi, sellel oli 12 kuud rego, aga jah, kui see ikka kuskil poole tee peal ära laguneb, siis see rego pole ka mingi asi.
Laupäeva hommikuks sai lepitud kokku veel ühe auto ülevaatamine, kui see ka jama on, siis ei teagi mis me teeme.
Saime endale ka töökoha, mis siis algab meil järgmisel nädalal, sellepärast on ka auto saamisega veidi kiire. Tööks on siis minul apelsinide pakkimine, mis ei tundugi väga karm ja Erki saab trakatsiga kärutama minna, mis tundub vähe mugavam töö kui minul. Palk on siiski eelduste järgi hea, sest alla 18$ nad maksta ei saa, pigem siiski rohkem, mis on hea. Majutus on seal olemas, mis ei ole ka kirvehinnaga arvestades palka. Hetkel olen ma valmis tegema mis iganes tööd, sest parem on ikka midagi teenida, kui mitte üldse teenida ja lihtsalt raha kulutada, nii ei ole varsti käes mitte midagi enam. Koht kuhu me tööle lähme, asub 700$ sisemaal, mis ei ole hea uudis kuna seal on ikka väga palav, VÄGA palav, kui seal on suvi, siis tuleb kenasti 40 kraadi ja ehk rohkemgi veel. Siis ma jooksen küll tuli takus sealt minema:D Mina ja palavus, me ei jäi kokku :D

Mis veel siis.. hmmm. Homme püüan ärgata normaalsel kella ajal, täna läks siiski see magamine väga untsu, oleks tahtnud minna botaanika aeda täna, aga see jäi ära, kuna siin Austraalias läheb liiga vara pimedaks, mis rikub pooled asjad ära.
Homme me siiski katsume oma tagumiku varem püsti ajada ja minna vaatama, mis seal ilusat on ja siis saate teie ka näha...

Seni aga järgmise korrani;)

Ilusad vahakujud:D

Keegi allveelaevaga ei taha sõitma minna?