Tervist!
:D
Pole ammu teada andnud mida me siin teinud oleme. Täna on vabapäev, kuna
lihtsalt tööd pole, sellest räägin hiljem lähemalt.
Meil oli siin vahepeal nädalavahetus peal, mis algas juba reedel, mis tähendab,
et läks jälle mingiks joomaks siin. Reedel polnud suurt midagi, ega väga ei
mäletagi mis too päev sai tehtud, ilmselt lebotasime niisama. Laupäev me
tiirutasime linnas niisama, ostsime nänni kokku, ma sain oma esimese palga ju
kätte, kohe oli vaja laristada, igast jura sai ostetud, ka natukene siidrit ka,
kuna mõtlesin, et võiks rahvaga ühineda, mind peetakse siin nagu mingiks eriti
endasse tõmbunud inimest, kuna teistega pidu ei pane, elutoas ei istu, pigem
ikka oma toas raamatu taga või siis netis.
Samal päeval saime siis teada, et Erki eelmise aasta reisisõber Austraalias
Taavi tuleb ka siia kanti oma naisega, kus oleme juhuslikult meiegi, ning oli
plaan ikkagi näha ka. Sebisime neile isegi öö meie toas.
Õhtul mingi aeg hakati õues isegi lõket tegema, mis oli nagu Eesti väikeküla
jaanituli pmst juba. Üpris suur ja mingi hetk kogunes kogu kamp sinna ümber.
Väga mõnus oli tegelikult. Veidi siidrit ja istumine lõkke ääres mingi palgi
peal (Y)
Mingi hetk kiskus asi nii huvitavaks, et iirlased mõtlesid, et võiks üksteisele
lõuga anda ja siin läks päris actioniks ära, see jama kestis päris poole ööni
lausa. Üks iirlane üldse kukkus kuhugi põõsasse toki otsa selja katki ja siis veel
vajus peaga vastu teab mida, et pea oli ka katki. Kuna mina lahkusin sealt
üpris ruttu, siis ega ma täpselt teagi mis ja mis üldse juhtus.
Kell 11 õhtul pidime meie linna minema meie sõpradega vastu, kuna nemad siia
poleks osanud sõita. Leppisime kokkusaamise McDonaldsis. Ohh seda nalja kui me
kohale jõudsime, Erkil ja Taavil käed laiali, suur kalli, suurest
sõbraarmastusest ja nalja hakkas saama. Need kaks koos on nagu mingid
koomikuteajakiri, naera pooleks, siukest stuffi tulleb suust välja, et no anna
olla, lihtsalt kuulad neid ja naera kõht kõveraks, ega vahepeal oligi tunne, et
hingata ei jõua enam. Väga tore oli neid näha, istusime seal tükk aega kuna
rahval oli veel midagi vaja süüa seal:D
Kuskil ühe paiku jõudsime me tagasi hostelisse, rahvas pani veel kenasti lõkke
ümber pidu.
Meie nendega ei ühinenud, kuna kell oli palju ja Taavli ning Merje jäid ainult
ööks, hommikul vara pidid nad ära minema kuna töö ootas neid. Loodame, et veel
näeme neid, sest no naerda tahaks küll:D
Mis pühapäeval sai, seda ma ei mäletagi, mäletan vaid, et rahvas magas kaua,
eestlased käisid kuskil järve ääres päevitamas ja niisama ilma uurimas
varakult. Ülejäänud ärkasin hilja ja pihta hakkas kohe peaparandus, minul oli
õnneks hea olla, kuna no ma jõin ära mingi maks kolm siidrit, mis ei teinud
suht midagi.
Peaparandus oli kah rahval selline, et õhtul kõik jälle küpsed omadega, aga
varakult mindi siiski magama, kuna järgmine päev on tööpäev:D
Tööst ei oska ma suurt mitte tuhkagi rääkida, pakime ikka jõudsasti sidruneid,
mis eile hakkas mulle korralikult kaelale ja õlgadele, nii kuis said, venitasid
ennast ja masseerisid oma haigeid õlgu ja kaela.
Eilne tööpäev oli üldse kahtlane. Paar eestlast ei tulnud tööle algul kuna nad
pidid minema ühe firma esitlusele, kus toimus ka individuaal intervjuu kõigile,
et tööd saada. Tegu on väga suure firmaga üle Austraalia, mis tegeleb siis
viljaga. Kuna varsti oktoobri keskpaiku hakkab pihta suur viljavõtt, siis
praegu toimubki inimeste tööle võtmine, reeglite selgeks tegemine, mida üldse
keegi tegema hakkab ja millega see firma üldse tegeleb. Kuna mina ei läinud,
siis oli arvata, et mina ei saa mingit tööd teha, aga kuna Erki siiski
kindlusemõttes läks sinna uurima maad, siis Erki rääkis mind ka sinna tööle
sisse. Miks mina üldse sinna ei läinud? Kuna meil jäi jutt, et me lähme siit
suht kohe minema, et pole mõtet ja üldse puuvilla peale, kuid nüüd võtavad
asjad hoopis muu suuna, kuna palk VÄGA HEA. Mina tegin ilusti päev otsa eile
tööd ja lausa ületunde, samal ajal kui teised käisid seal esitlusel ja ei
teeninud samal ajal midagi, mul vedas ühesõnaga. Järgmisel teisipäev on siis nö
treening, mis on siit kuskil 100 kilti eemal? Pole kindel, seal siis räägitakse
kes mida tegema hakkab, midagi ka näidatakse juba ette.
Töö peaks siis kestma 10 nädalat ja tööd on niiiiiii, et tapab, kuna töö ei käi
ainult ühe põllu peal, vaid tervel idakaldal. Ühesõnaga tuleb ette kohvritega
rändamist, aga tööd on koguaeg ja ühes kindlas firmas, et meid kuhugi siis
hakkab kupatama seni kuni on hooaega ja kohta kus vaja midagi teha.
Tööl hakkavad olema öised ja päevased vahetused, kuna nad ei soovi, et inimesed
ennast pooleks rabeleksid, seda pole neile vaja ja see pole ka kasulik, kuna
tegu on siiski ka väga palju masinatega ja täppis tööga. Tööl tuleb olla värske!!!
Kui ma saangi selle tööga hästi hakkama ja mind tahetakse sinna, siis on väga
hästi, mul on hea palgaga töökoht olemas ja koht kus teha kenasti ära oma
farmipäevad ja teenida tublit lisaraha, seega hoidke pöialtJ
Räägiks natuke lähemaks ka eilsest tööpäevast. Eestlased küsisid üleeile töölt
homseks vabaks, kuna pidid minema intervjuule, ülemus oli nõus ja ütles, et
jah, võtke terve päev vabaks, kuna nkn homme on aeglane päev. Noh, läksime siis
meie eile tööle, midagi hullu polnudki, muudkui lõikasime liiniääres
sirdunitelt oksi küljest ja kõik ilus lilleline. Kui kogu see värk tehtud sai,
läksime me pakkimise peale üle, mida me siis tegime enamus päevast ja mis tegi
päris palju liiga mu õlgadele ja kaelale. Ühel hetkel kui meie tegime tööd,
ilmusid välja Katrin ja Helen, kes ei peaks üldse tööl olema. Neile aga
tööriided seljas ja valmis rügama, mida nad ka kohe hakkasidki tegema. Samal
ajal kui nemad olid olnud GrainCorpi esitlusel vms, oli saatnud meie farmer
Brad Erkile sõnumi, et kui tüdrukud on seal lõpetanud, läheksid nad kohe tööle sidruneid
pakkima vms.
Ega siin Austraalias ei saagi aru, mida ülemused sult tahvad, või kas üldse
tahavadki midagi ja mida sa pead tegema ja mida mitte, ega nad ise ka ei tea
tegelikult kui aus olla. Siin tuleb ikka olla kõigeks valmis.
Noh, nad siis jõuavad natuke meiega siis sidruneid pakkida, kui tuleb ülemus ja
palub neid taha appi, seal midagi vaja teha, mina sain asjast aru, et seal on
siis ming põrand kas apelsine täis, et vaja need üles korjata vms, kuid
imelikul kombel jäid nad sinna väga kauaks. Kui meie oma tööga lõpetasime oli
kell juba pool kuus, ehk siis juba ületunnid jooksid. Mul paluti veel kuskil
apelsinid ülese korjata ja liini peale tagasi visata, kuna liin oli kuskil üle
ajanud ja terve maa oli apelsinidest pungil, okei. Läksin siis seda tegema, kui
nägin eemalt, et Katrin ja Helen muudkui teevad tööd, sorteerivad apelsine.
Mida kuradit, miks nad neid teevad?
Sain mina oma asjaga ühele poole ja vaatan mida nad teevad. Ohh god, mida mu
silmad pidin nähema ja mida mu nina pidi tundma.. Tüdrukutel respiraator nina
ees ja koogivad madanenud apelsine välja.
Ühesõnaga keegi on lõpuks otsustanud kuskil lao nurgast võtta välja kaks aastat
seisnud kõige hullemad apelsinid ja sorteerida need ära. Te ei kujuta ette ka,
kui palju hallitust ja mäda seal oli. See vaatepilt oli õõvastav, terve see
suur angaar haises hallituse järele, terve maa oli liinivahel maha kukkunud
mädanenud löga täis. Mul on niiiiii kahju, et ma ei teinud pilti sellest
sõnaotses mõtes pasast, mis seal oli.
Ma olin vahepeal täiesti valmis kuhugi ämbrisse oksendama, aga suutsin end
tagasi hoida.
Ühesõnaga, mida tegime meie Laureniga? Võtsime kätte harjad, et kogu see maas
olev pläust kokku tõmmata, ajada kühvli peale ja visata suurde pinni, kus on
kogu mäda jne. See oli lihtsalt niii rõve. See oli töö, mida keegi tegema ei
peaks.. Helen ja Katrin kühveldasid muudkui seda löga sealt liinilt, kindad oli
nii läbi vettinud kui vähegi võimalik, käed kõik hallitusega koos, samahästi
oleks võinud seda täiesti paljaste kätega teha.
Ühel hetkel karjub Helen mulle, et palun tule appi, Kuna üks pinn oli niii mäda
täis, et raske oli eristada mis on korralik apelsin ja mis mis mitte. Jooksin
ma siis liini äärde, ei osanudki kuskil kinni võtta, sest seal oligi ainult
mäda. Esialgu olin ma nii kohmetu, kuna see oli nii rõve ja ma ei tahtnud seda
kraami oma kätega puudutada, aga mis teha.. Asi läks nii hulluks, et see mäda
hakkas juba puhta liini peale üle minema, mida absoluutselt poleks tohtinud
juhtuda ja Katrin hakkas karjuma, endal samal ajal löga näppude vahel, et Helen
ruttu stopp nuppu vajutaks, sest ta ei nõua ni iruttu sorteerida, see oleks
isegi neljakesi olnud täiesti võimatu, mäda ainult tuli ja tuli ja tuli. Mina
sis leidsin nupu ülese ja vajutasin. Kogu liin jäi seisma, seda oli lihtsalt
vaja, kuna asi oli ikka täiega hakkanud üle võlli minema. Ülemuse mees tuli
sinna, küsis mis viga umbes, endal pool naerunägu peas. Ütlesime, et me ei jõua
seda nii kiiresti teha, mäda on nii palju ja palju on läinud ka juba puhta
liini peale. Mis siis ikka, hakkasime ruttu mäda ära korjama jne. Terve angaari
põrand oli hallitusvedelikku täis, isegi kõndida ei julgenud. Kell oli nii
palju ja muudkui pinne laoti veel ettegi. Päeva lõpetasime seal lõpuks mingi
pool seitse või midagi.
Selline tunne oli, nagu me oleks koristanud seal kellegi ropsi tund aega.
Sellist PA**A poleks küll osanud oodata.
Tuli välja, et homme, ehk siis täna meid tööle ei vajatud, ju seepärast saigi
ületunde tehtud, eks nad täna siis pesevad kõik liinid läbi, kuna kõikjal on
hallitus, sinna ei saa puhtaid apelsine peale lasta.
Peale tööd läks asi eriti huvitavaks. Madis tuli autoga järgi meile ja pidime
meid koju viima, Helen ja Katrin aga palusid minna Lucy(Bradi ema) juurde, et
vaja hosteli renti maksta vms. Plaan oli selline, et asi käib kähku, kuna me
tundsime end üli räpastena ja tahaks ruttu koju ja pessu. Seega meie pisime
jääma Madisega autosse, seni kuni nemad seal oma renti maksavad. Algul see asi
nii oligi. Aga järsku me autost nägime kuidas Bradi isa Pete, tassib klaase
kapist välja ja valab veini neiudele, no mis asja, nii me jäämegi siia autosse
ootama:D
Madis mingi hetk ütles, et tema tahab ka veini, no mida?:D Lõpuks madis andis
alla ja läks ka veini jahile ja kohe kuulen ma uksevahelt ka oma nime ja mis mul
muud üle jäi. Läksin ka sinna, kohe tassiti pokaalid lauale ja vein sisse. Väga
külalislahked inimesed on siin Autraalias inimesedJ
Bradi vanemad on üsna vanad juba, aga väga agaradJ Kodu on neil nagu villa, uhkemast uhkem. Meie istusme
maja eesruumis suure laua taga.. Raja ajamine käis ikka veini taga. Vein oli
kohutavalt hea ja mida enam seda veini kallati, seda enam tundsin, et keel
hakkab pehmeks jääma. Mingi hetk ilmusid lagedale ka Brad ja Kim, laua taga sai
palju kildu, jutt kiskus väga kahtlasesse suunda seal vahepeal:D Ei mäletagi mis see kell üldse lõpuks oli kui
me sealt minekut tegime, igaljuhul jalad käisid all küll ristirästi ja suu oli
pidevalt muigvel, lihtsalt nii naljakas oli olla, sellist asja pole ma ammu
tundud, palju ma ei joonud, aga kus alles hakkas pähe,tegelikult oleks lausa
veelgi joonud, aga tõesti, me haisesime ja tundsime endid nii räpastena kui
vähegi võimalik:D
Enne minekut sai räägitud, et me lähme omme päevaks põllule jälle kirsoksi
lõikama jne. Olime joogise peaga jäiega nõus ja sähh, mis ma siis teen siis,
hoopis istun netis ja kirjutan blogi.
Läksime hommikul siis natuke peale üheksat põllule. Esimene asi mida me Kimi
suust kuulsime oli see, et põllul on korraga liiga palju rahvast, oli aru
saada, et me oleme seal kolmekesi üleliigseid ja meid tegelikult ei vajatagi
sinna ja pärast kuulsime, et paar tükki on veel üleliigsed kuid meid seal ära
ei aetud.. Pea terve hosteli rahvas oli üle rea peal ja tegi asja, mida oleks
saanud teha kolme neljakesi, seal aga oli terve kari. Lõpuks leiti siis mingi
töö meile, mis sai päris käbe tehtud, peale seda küsiti mult, et ka ma tahan
minna koos Bradiga, Amy ja Steve’iga taha otsa, et teeme seal miskit tööd,
olgu, natuke mõtlesin ja olin nõus, kuid sistunne oli küll selline, et see on
mingi jura.
Aga okei, läksime siis kaasa, töö näidati ette, jõudsime kümme minutit teha,
kui Brad kutsub meid appi kuna too jäi ikka korralikult oma Jeep’iga mutta
kinni, noh, lükkasime ta seal esimese ropsuga kohe välja ja mõtlesime, et dvj
lähme siis tööd edasi tegema kui Brad ütleb, et tegelikult hüpake kasti, lõuna
on. Hüppasime peale, sõitsime veidi kui Brad ütleb seal kirsside vahel, et need
kaks rida on nii halvad, et tehke korda, kui realõpuni jõuate, siis saab
lõunale. Meil polnud midagi öelda kui maha hüpata ja tööd tegema. Asi sai suht
kiiresti tehtud, kuna me pidime ainult kotte taimede ümber korralikult sättima,
mis olid ära vajunud. Kui lõpuni jõudsime, siis aeti kogu põllurahvas lõunale. Meie
eestlased jalutasime, ülejäänud läksid autoga. Sel hetkel mina teadsin, et mina
peale lõunat enam põllu peale ei lähe, ise nad ka ei tea, mis tööd meile anda,
kus ja kuidas ja ikka nii palju rahvast.
Kui meie siis lõunat tegime, tuli brad ütlema mulla ja veel paarile, et ei
vajagi meid, eile aga olid nad nii ähmis, et kogu rahvas ikka saaks põllu peale
tööd tegema. Mina olin selle üle jällegi väga õnnelik, kuna tõesti, see on
mingi lolli mängimine, ma ka mingi orav ratta peal pole, et kui öeldakse, et
nüüd jookse, siis mina hakkan kohe jooksma, unustagu kohe ära. Mingi jutt oli
puude värvimisest ka, et vaja ära märgistada, millised on emased ja millised
isased taimed. Mind see ei huvita, ütlesin ka Erkile, et kui Brad peaks ütlema,
et vaja värvima vms, siis öelgu, et mina ei tule, nad on seal põllu peal
sajakesi ja neid üleliigseid on seal kindlasti, kes seda teha võivad.
Miks ma üldse seda tööd teha juba ei taha on see, et me ei saa selle töö eest
reaalselt mingit raha kätte, vaid see võetakse rendist maha. Summa aga mida
meie selle tööst peaks saama on naeruväärselt väike, ehk siis üks VÄGA pikk
rida on 7$ ????
Päevas jõuad sa ära tema üksi, minimaalselt 2-3 rinda, oleneb mida täpselt
muidugi teha palutakse, kui ikkagi täis pruuningut, siis maks üks-kaks pikka
rida olenevat taimede seisukorrast. Seega, rügad end ogaraks ja sul võetakse
rendist 14$ maha, ei kavatsegi. Austraalias saad sa kuskil minimaalselt
tunnitöö eest 15$, siin saad sa selle terve päeva eest. Mingi jutt liikus küll,
et kui üli korralikult päev otsa teed seal, siis saab 120$, aga see asi näib
kahtlane, kuna Helen ja Katrin on olnud mitu pikka päeva tööl seal ja neil
võeti ainult ridade eest rendist maha. Siin ei tea sa kunagi palju sa millegi
eest raha saad või ei saa. Loodan igaljuhul, et saan homme minna apelsinide või
sidrunite kallal tööd tegema, sest see on ainus normaalne ja toimiv asi mis
siin on, konkreetne firma ja konkreetne palk.
Oehh, igaljuhul, mina enam kirjutada ei viitsi, ma olen nkn kogu jutu kuidagi
ükteise otsa kokku kirjutanud. Kas keegi midagi aru saab ka, ei tea:D
Aa, üks hea asi veel. Eile peale minu veinijoomingut, tulin koju, käisin pesus,
siis läksime me linna, et vaja süüa osta kokku, sest kuidagi kulub meid toit
väga kiiresti, aga palju ka ei julge osta, jumal tänatud, et linn lähedal on.
Otsustasime, et õhtul enam süüa tegema ei hakka, kuna kell oli päris palju,
jõudsime kuskil 11 linnas tagasi. Mõtlesime, et võtame siis endale Eagle Boys’t
pitsa ja päev korras. Läksime sinna ja saime teada, et koht on teglt juba
suletud, aga uks veel lahti, meid seal välja ei löödud ja oldi hoopis
õnnelikud, et tahame midagi osta.
Tegema nad midagi enam ei hakanud, nad juba puhastasid seal ahjusid jne.
Pakuti siis meile valmis pitsasid mille tellimusest on keegi ära öelnud ja mis
ootasid nö prügikasti viskamist, me ei teadnud millist valida ja visati kõik
kolm meile nina alla ja küsiti 7$. Kolm suurt pitsat. Uskumatu nali lihtsalt,
tegelikult üks suur maksab juba mingine 8$. Maksime sularahas, mille sai
klienditeenindaja endale tasku pista:D
Koju tulles jagasime oma head saaki kogu rahvaga, kuna meie küll poleks suutnud
kuidagi kõiki kolme ära süüa.
Mida sa veel ühelt päevalt tahta oskad kui sitaks palju mädanenud ja hallitanud
apelsine, kaela ja õla valu, üks korralik kogus veini ja kolm suurt pitsat(Y)
Igatepidi kordaläinud päevJ
Teie aga olge tublid ja ärge unustage lugeda mu üsna segase jutuga blogi.
Olen aus, ma olen laisk ja ei viitsi isegi oma kirjavigu kontrollida enne kui
ma kogu jutu avalikuks teen:D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar