Ohhh god, palju on kirjutada, kohe ei oskagi kuskilt
alustada, aga lõpuks ometi saan ma netti, et üldse midagi kirjutadaJ
Lahkusime Sydneyst 13.September. Me ei teadnuki täpselt mida selle päevaga peale hakata, kuna meil ei olnud veel autot. Esimese asjana peale hostelist välja minekut läksimegi me vaatama Summerhilli ühte autot, mis oli juba varem kokku lepitud. Kartsime väga, et see auto ei kõlba samuti mitte kuhugi nagu eelminegi, aga juhhei, see auto oli teglt üsnagi supper. Maksis ka üpris palju, seega pidigi üpris super olema. Oleneb teglt kuidas seda „super“ võtta. Auto on väga kena väljanägemisega, hästi hoitud, puhas, midagi ei krigisenud, ei käuksunud, väike läbisõit jne. Proovisõit tehtud ja sobis küll. Hiljem tekkisid mõningad komplikatsioonid. Ütleme nii, et mäest ülesesõita on selle autoga päris keeruline. Kuna Austraalia teed on üpriski mägised. Ja ikka korralikud tõusud, siis see auto kaotab mäes igasuguse kiiruse, ülese saab, aga vahel on tunne, et paned teise käigu, annad gaasi, aga kohe hakkad tagurpidi mäest alla veerema. No nii hull vist pole, aga ajab asja tegelikult ära küll, vähemalt see auto on üpriski ökö, eriti siis kui tegu pole tõusudegaJ
Ja, midagi koliseb ka auto all, Erki arvab et puksid(pole aimugi mis need täpselt on), aga jah, need tuleb uued panna, aga muidu pole hullu, sõidab küllJ
Auto saime ühe toreda Aussi vana käest, igati tore ja usaldusväärne. Saime mingi aeg teada, et siin osariigis on ka automaks või mis iganes. Mida kallimalt see vana meile auto oleks müünud, seda kallim see oleks ka olnud. Mis oli sellest mehest väga kaval, oli see, et müügi tseki peale pani ta üle poole väiksema summa kui ta tegelikult meile müüs. Väga armas temastJ
Kui meil Eestis on näiteks autoga kaasas mingid igasugused passid jne, kes omanik, kes kasutaja ja igasugu muud auto andmed, siis meil ongi ainult see müügi tsekk ja KÕIK, midagi muud ei olegi vaja, ostad auto ja aitab küllJ
Muide vasakul pool oli küll algul ikka eriti veider istuda, selline tunne, et ou kuule anna rool siia, ma sõidan ise. Kohe suht alguses kui auto saime hakkas sellega ka nalja saama. Sõidame ja sõidame, ees on ringtee, Erki siis jõuab juba vaikselt ringteeni ja ma vaatan, et Erki läheb ringteest vasakule poole, ma mingi, Appiiii Erki mis sa teed, kus poolt sa sõidad??? Tema muidugi sai naerda. Tükk aega peale seda mina mõtlesin, et mina siin riigis rooli ei istu, see oli ikka päris hirmutav, lihtsalt sõita valel teepoolel ja istuda autos vales kohas.
Lahkusime Sydneyst 13.September. Me ei teadnuki täpselt mida selle päevaga peale hakata, kuna meil ei olnud veel autot. Esimese asjana peale hostelist välja minekut läksimegi me vaatama Summerhilli ühte autot, mis oli juba varem kokku lepitud. Kartsime väga, et see auto ei kõlba samuti mitte kuhugi nagu eelminegi, aga juhhei, see auto oli teglt üsnagi supper. Maksis ka üpris palju, seega pidigi üpris super olema. Oleneb teglt kuidas seda „super“ võtta. Auto on väga kena väljanägemisega, hästi hoitud, puhas, midagi ei krigisenud, ei käuksunud, väike läbisõit jne. Proovisõit tehtud ja sobis küll. Hiljem tekkisid mõningad komplikatsioonid. Ütleme nii, et mäest ülesesõita on selle autoga päris keeruline. Kuna Austraalia teed on üpriski mägised. Ja ikka korralikud tõusud, siis see auto kaotab mäes igasuguse kiiruse, ülese saab, aga vahel on tunne, et paned teise käigu, annad gaasi, aga kohe hakkad tagurpidi mäest alla veerema. No nii hull vist pole, aga ajab asja tegelikult ära küll, vähemalt see auto on üpriski ökö, eriti siis kui tegu pole tõusudegaJ
Ja, midagi koliseb ka auto all, Erki arvab et puksid(pole aimugi mis need täpselt on), aga jah, need tuleb uued panna, aga muidu pole hullu, sõidab küllJ
Auto saime ühe toreda Aussi vana käest, igati tore ja usaldusväärne. Saime mingi aeg teada, et siin osariigis on ka automaks või mis iganes. Mida kallimalt see vana meile auto oleks müünud, seda kallim see oleks ka olnud. Mis oli sellest mehest väga kaval, oli see, et müügi tseki peale pani ta üle poole väiksema summa kui ta tegelikult meile müüs. Väga armas temastJ
Kui meil Eestis on näiteks autoga kaasas mingid igasugused passid jne, kes omanik, kes kasutaja ja igasugu muud auto andmed, siis meil ongi ainult see müügi tsekk ja KÕIK, midagi muud ei olegi vaja, ostad auto ja aitab küllJ
Muide vasakul pool oli küll algul ikka eriti veider istuda, selline tunne, et ou kuule anna rool siia, ma sõidan ise. Kohe suht alguses kui auto saime hakkas sellega ka nalja saama. Sõidame ja sõidame, ees on ringtee, Erki siis jõuab juba vaikselt ringteeni ja ma vaatan, et Erki läheb ringteest vasakule poole, ma mingi, Appiiii Erki mis sa teed, kus poolt sa sõidad??? Tema muidugi sai naerda. Tükk aega peale seda mina mõtlesin, et mina siin riigis rooli ei istu, see oli ikka päris hirmutav, lihtsalt sõita valel teepoolel ja istuda autos vales kohas.
Mis me siis edasi tegime?
Mõtlesime, et läheme vaatame Austraalia ühe eriti kauni paiga üle, mille nimeks siis Blue Mountins. Kui ilus see koht oli ja on, seda ma räägin pärast ja näitan palju pilte ka teile, kui huvitav teil neid vaadata on, seda ma ei tea, aga vaatab see keda asi huvitab. Pilt on ikkagi sada korda igavam kui oma silmaga nähaJ
Esmalt mõtlesime, et käime läbi kiirelt Kmartist, mis on siin Aussis üks suur pood kust saab kõike ja hea hinnaga, enamvähem nagu Jysk. Aga seal on natuke rohkem igast matka kraami, grillid, tehnikat. Riietest kuni Kõige suurema Gaasigrillini välja:D
Meie siis läksime endale ostma sinna matka kraami, kuna meil oli plaan üks öö üle elada mägedes.
Ostsime, telgi, paar magamismatti, padjad, mingid lambid, magamiskotid(mina ütlen pidevalt nende kohta tekikotid), termoskott söögi jahedana hoidmiseks, külmaelemendid ja igast kraami veel. Erki tahtis osta ikka suure täispuhutava madratsi, millega ma ei olnud üldse nõus, ma oleks olnud nõus üldse autos ka magama, mida me ikka raiskama nende telkide ja asjade peale, pluss, madratsiga on nii, et väike torge kuskilt põhjast ja ärkad öösel ülese selle peale, et sa magad konkreetselt maas. Mattidega on see plus, et katki nad ei lähe ja kestavad igaljuhul kaua. Seega minu võit ja ostsime ikkagi matid. Natuke kõva oli magada küll, aga ajas asja ära.
Selleks ajaks kui me kõik oma asjad ära ostsime vaatasime, et kell on siiski päris palju ja otsustasime, et veedame veel ühe öö kuskil hostelis või kus iganes. Kuna selleks ajaks kui me oleksime jõudnud mägedesse, oleks nii kott pime olnud, et poleks isegi oma jalgu näinud ja öösel on päris hirmus ka.
Seega hakkasime otsima siis käppe endale mingit ööbimispaika. Lõpuks meil vedas ja leidsimegi endale koha mingi korea venna juures. Algul pidime me niisama paar tundi passima ja aega surnuks lööma, kuna teda polnud ennast kodus. Nii me siis käisime jälle poes, vaatasime endale süüa ja muud kraami. Too tüüp ei osanud eriti inglise keelt ja rääkis ka vahel päris segaselt ja muidu täitsa okei tundus. Algul oli meil plaan siiski jääda ainult üheks ööks, aga Erki mõtles siis ümber, et jääks siis juba kaheks, et siis saab auto ka ümber regada, meil oli selleks aega tegelikult 14 päeva, aga mida varem asja ära saab aetud seda parem. Niisiis Erki otsustad, et kaks päeva. Maksime tüübile raha ära, aga 20$ jäi puudu ja pidime hiljem autost raha juurde tooma. Läksime siis oma asju autost tooma, kohvrid ja muu kraam. Selle aja jooksul me siiski arutasime asja ja arvasime, et siiski võtame ühe päeva, et tee peale jääb kindlasti mõni muu linn, kus saaks selle rego ära teha. Kutsusime siis selle korea venna oma tuppa ja Erki hakkas siis rääkima, et tegelikult me tahaks ikkagi jääda üheks ööks, siit aga hakkas tekkima väike probleem, tüüp ei tahtnud meile raha enam tagasi anda kuna olevat kellelegi meie pärast ära öelnud koha ja kaotaks niiöelda kliendi. Erki ikkagi siis püüdis ära rääkima, tüüp helistas kuhugi ja rääkis midagi hiina keeles ja lõpuks andis siis ikkagi raha tagasi – Vedas meilJ
Koht kus me olime, oli täitsa enamvähem, aga siin Aussis on ikka tõesti kõik elamine ja KÕIK ikka väga teistsugune. Pole veel siiani reaalselt puhast ja modernset elamist näinud. Kõikal siiski mustus jne. Meie tuba kus me pidime ööbima, haises hirmasasti, nagu keegi oleks seal pool kasti õlut vaibale ümber ajanud ja siis ise veel peale ka ropsinud. Seega tuppa saime, esimene asi – aknad lahti, sest seal tõesti haises, aga noh, sellega harjusime me ka lõpuks ära. Vähemalt oli olemas normaalne köök kus süüa teha, normaalne külmik, kus süüa hoida, kuid külmik oli VÄGA must, nagu oligi arvata. Tuba kus me magasime, oli väga suur, ma oleks võinud seal vabalt paar hundiratast visata ja mingi batuudi püsti panna, seal oli peegliga kapp, mida me muidugi ei kasutanud, aga kui oleks kauemaks jäänud, oleks võinud vabalt kogu karderoobi seal püsti panna. Meie elasime seal selle ühe päeva teisel korrusel, all korrusel oli siis suur elutuba kus oli suur söögilaud ja diivan, telekas jne. Aias oli SUUR bassein. Oleks vaid olnud ilus ilm ja tõsiselt kuum väljas, oleks olnud see eriti hea. Majas oli väga palju rahvast, mõnes toas lausa terve kamp. Ja osad nagu selgus, olid seal pilves ka ja vabandasid sellepärast. Okei, huvitav elu siin!!!
Mõtlesime, et läheme vaatame Austraalia ühe eriti kauni paiga üle, mille nimeks siis Blue Mountins. Kui ilus see koht oli ja on, seda ma räägin pärast ja näitan palju pilte ka teile, kui huvitav teil neid vaadata on, seda ma ei tea, aga vaatab see keda asi huvitab. Pilt on ikkagi sada korda igavam kui oma silmaga nähaJ
Esmalt mõtlesime, et käime läbi kiirelt Kmartist, mis on siin Aussis üks suur pood kust saab kõike ja hea hinnaga, enamvähem nagu Jysk. Aga seal on natuke rohkem igast matka kraami, grillid, tehnikat. Riietest kuni Kõige suurema Gaasigrillini välja:D
Meie siis läksime endale ostma sinna matka kraami, kuna meil oli plaan üks öö üle elada mägedes.
Ostsime, telgi, paar magamismatti, padjad, mingid lambid, magamiskotid(mina ütlen pidevalt nende kohta tekikotid), termoskott söögi jahedana hoidmiseks, külmaelemendid ja igast kraami veel. Erki tahtis osta ikka suure täispuhutava madratsi, millega ma ei olnud üldse nõus, ma oleks olnud nõus üldse autos ka magama, mida me ikka raiskama nende telkide ja asjade peale, pluss, madratsiga on nii, et väike torge kuskilt põhjast ja ärkad öösel ülese selle peale, et sa magad konkreetselt maas. Mattidega on see plus, et katki nad ei lähe ja kestavad igaljuhul kaua. Seega minu võit ja ostsime ikkagi matid. Natuke kõva oli magada küll, aga ajas asja ära.
Selleks ajaks kui me kõik oma asjad ära ostsime vaatasime, et kell on siiski päris palju ja otsustasime, et veedame veel ühe öö kuskil hostelis või kus iganes. Kuna selleks ajaks kui me oleksime jõudnud mägedesse, oleks nii kott pime olnud, et poleks isegi oma jalgu näinud ja öösel on päris hirmus ka.
Seega hakkasime otsima siis käppe endale mingit ööbimispaika. Lõpuks meil vedas ja leidsimegi endale koha mingi korea venna juures. Algul pidime me niisama paar tundi passima ja aega surnuks lööma, kuna teda polnud ennast kodus. Nii me siis käisime jälle poes, vaatasime endale süüa ja muud kraami. Too tüüp ei osanud eriti inglise keelt ja rääkis ka vahel päris segaselt ja muidu täitsa okei tundus. Algul oli meil plaan siiski jääda ainult üheks ööks, aga Erki mõtles siis ümber, et jääks siis juba kaheks, et siis saab auto ka ümber regada, meil oli selleks aega tegelikult 14 päeva, aga mida varem asja ära saab aetud seda parem. Niisiis Erki otsustad, et kaks päeva. Maksime tüübile raha ära, aga 20$ jäi puudu ja pidime hiljem autost raha juurde tooma. Läksime siis oma asju autost tooma, kohvrid ja muu kraam. Selle aja jooksul me siiski arutasime asja ja arvasime, et siiski võtame ühe päeva, et tee peale jääb kindlasti mõni muu linn, kus saaks selle rego ära teha. Kutsusime siis selle korea venna oma tuppa ja Erki hakkas siis rääkima, et tegelikult me tahaks ikkagi jääda üheks ööks, siit aga hakkas tekkima väike probleem, tüüp ei tahtnud meile raha enam tagasi anda kuna olevat kellelegi meie pärast ära öelnud koha ja kaotaks niiöelda kliendi. Erki ikkagi siis püüdis ära rääkima, tüüp helistas kuhugi ja rääkis midagi hiina keeles ja lõpuks andis siis ikkagi raha tagasi – Vedas meilJ
Koht kus me olime, oli täitsa enamvähem, aga siin Aussis on ikka tõesti kõik elamine ja KÕIK ikka väga teistsugune. Pole veel siiani reaalselt puhast ja modernset elamist näinud. Kõikal siiski mustus jne. Meie tuba kus me pidime ööbima, haises hirmasasti, nagu keegi oleks seal pool kasti õlut vaibale ümber ajanud ja siis ise veel peale ka ropsinud. Seega tuppa saime, esimene asi – aknad lahti, sest seal tõesti haises, aga noh, sellega harjusime me ka lõpuks ära. Vähemalt oli olemas normaalne köök kus süüa teha, normaalne külmik, kus süüa hoida, kuid külmik oli VÄGA must, nagu oligi arvata. Tuba kus me magasime, oli väga suur, ma oleks võinud seal vabalt paar hundiratast visata ja mingi batuudi püsti panna, seal oli peegliga kapp, mida me muidugi ei kasutanud, aga kui oleks kauemaks jäänud, oleks võinud vabalt kogu karderoobi seal püsti panna. Meie elasime seal selle ühe päeva teisel korrusel, all korrusel oli siis suur elutuba kus oli suur söögilaud ja diivan, telekas jne. Aias oli SUUR bassein. Oleks vaid olnud ilus ilm ja tõsiselt kuum väljas, oleks olnud see eriti hea. Majas oli väga palju rahvast, mõnes toas lausa terve kamp. Ja osad nagu selgus, olid seal pilves ka ja vabandasid sellepärast. Okei, huvitav elu siin!!!
Väga huvitav on siin Austraalias elektri kokkuhoid. See
teema levib üle kogu riigi. Meil on siin igapistiku juures, iga kontakti juures
kirjakesed, et alati kui ruumist lahkute, või ei kasuta mingit asja, palun
lülitage see välja. Proovin paremini rääkida.
Seinas on kontakt ja iga kontakti juures on üks pisikene nupukene, mida saab sisse ja välja lülitada. Kui sa selle välja lülitad ja paned näiteks juhtme seina, siis see pistik ei anna voolu ja kui sa seda kontakti ei kasuta, siis palun lülita see välja ka. Meil on selline asi Eestis pikendusjuhtmetel, et kui sa ei kasuta seal midagi, või ei hoia seal midagi sees, või soovid kõik asjad välja lülitada, siis vajutad seda punast nupukest ja vsjoo, aga siin on see iga kontakti juures. Ja peaaegu iga kontakti juures on kiri, et lülita see välja kui sa ei kasuta. Siin riigis võetakse asja ikka väga tõsiselt ja eks ma siis püüan seda tähele panna ja teha nii nagu palutakse:D Tegelikult selline asi võiks toimida ka täiesti Eestis, oi kui palju raha jääks teil kätte siis:D
Seega püüan ma teile kõigile südamele panna – Kui te ei kasuta, siis palun lülitage välja!!! Ära raiska elektrit, raha on niigi vähe Eestis:D
Seinas on kontakt ja iga kontakti juures on üks pisikene nupukene, mida saab sisse ja välja lülitada. Kui sa selle välja lülitad ja paned näiteks juhtme seina, siis see pistik ei anna voolu ja kui sa seda kontakti ei kasuta, siis palun lülita see välja ka. Meil on selline asi Eestis pikendusjuhtmetel, et kui sa ei kasuta seal midagi, või ei hoia seal midagi sees, või soovid kõik asjad välja lülitada, siis vajutad seda punast nupukest ja vsjoo, aga siin on see iga kontakti juures. Ja peaaegu iga kontakti juures on kiri, et lülita see välja kui sa ei kasuta. Siin riigis võetakse asja ikka väga tõsiselt ja eks ma siis püüan seda tähele panna ja teha nii nagu palutakse:D Tegelikult selline asi võiks toimida ka täiesti Eestis, oi kui palju raha jääks teil kätte siis:D
Seega püüan ma teile kõigile südamele panna – Kui te ei kasuta, siis palun lülitage välja!!! Ära raiska elektrit, raha on niigi vähe Eestis:D
Järgmine hommik läksime me majast minema kümnest, kuna teha
oli palju, siis pidime varakult lesta laskma. Alustasime oma teekonda Blue
Mountins’ile. Sõita oli kuskil mingi saja kilomeetri ringis vms. Mida lähemale
me jõudsime, seda enam mulle jõudis kohale, et ma olen üldse Austraalias ja
aina ilusamaks läks vaade, Kõrged mäed ja kaunis loodus.
Esimene kus me peatusime, oli kogu meie käigu kõige ilusam koht, Kohti kus käia oli tegelikult väga palju, aga kuna meil oli selleks vaid üks päev, siis polnud aega, vaatasime ära populaarsemad kohad ja nii palju kui jõudsime, kuna telgi tahtsime me püsti saada siiski enne kuute, ei jäänud meil vaatamiseks väga palju aega üle. Kohale saime me kuskil kell 11:00am. Esimeses kohad nägi me eriti kaunist koske, kuhu saime me ka ise jalad sisse pista. Vesi oli väga külm, aga see tasus ära, rahvast oli seal väga palju, Meil oli võimalus minna väga kaugele vaatama, päris kose alla, aga see oli väga pikk maa ülevalt alla, ainult trepid, mööda kalju ääri jne, kogu ring oleks võtnu aega 4-5 tundi, pluss vaatlemine, pildistamine jne. Seega otsustasime, et käime ainult osa ära ja siis tagasi. Käimist oli oma jagu. Ilm oli mega ilus ja kuum, veepudel pidi igaljuhul kaasas olema. Käisime läbi pmst mingi neli kohta, iga koha vahe oli kuskil 10-15 kilomeetrit, kohti kokku, mida oleks olnud vaadata, oli ma arvan 1000:D
Kui me oleksime end ette registreerinud mingi 2 nädalat vms, siis oleks saanud käia ka koobastes ja igalpool mujal kuhu me niisama ei pääse ja see oleks olnud ka tasuta, kaasas oleks olnud siis giid jne.
Viimane koht kus me peatusime ja panime püsti oma telgi oli väga ilus. Puude tagant paistsid ilusad suured mäed ja need olid väga lähedal. Pmst nii kui telgi püsti saime hakkasime otsima endale küttepuid, et saaks teha lõket. Otsimiseks oli aega vähe kuna kohe, kohe oli minemas väga pimedaks. Mina pistsin julgelt oma käed igalepoole, Erki aga soovitas, et vaata enne mingi toikaga üle, enne kui midagi tõstad, kuna nende asjade all võib olla vabalt mõni madu või asi soojas, siis tekkis küll pisikene hirm ja otsustasin, et otsin ka endale toika:D
Kahjuks ei ole ma siiani ühtegi Känguru looduses ringi hüppamas näinud ja õnneks, ei ole me ühtegi alla ka ajanud:D
Surnud kängurusid on tee ääres palju, samuti on ka palju surnud vombateid. Muide see minu lemmik loom sealt loomaaiast oligi vombat, kelle nime ma algul ei teadnud. Huvitav kas nad on päriselt ka nii sõbralikud nagu nad seal olid, või looduses peaks neist pigem eemale hoidma? Küll ma välja uurin, äkki saan ühe ära kodustada:D
Enne kui me hakkasime küttepuid otsima, tuli mulle meelde, et meil ei ole millegagi tuld teha, pole tikke ega midagi. Õnneks oli seal telkimas veel paar seltskonda, kellelt küsida jne.
Läksin mina siis otsima esimesi roikad kui järsku jäi mul kaugelt silma midagi värvilist. Mis see oli? Väike tulemasin. Wtf?? No see pidi küll lihtsalt mingi vedamine olema. Oleks kõigega nii siis, et on midagi vaja, kõnnid ja leiad.
Tule sain ma kohe kenasti põlema, kuna siis on ju metsas kõik mega kuiv, paberit poleks olnud vajagi ja ega see väga ei tahtnudki põleda, panin mingi puukoore põlema ja oligi lõke valmis.
Sõime natukene, istusime ja soojenesime lõkke ääres kuni uni kallal ja tuttu ära.
Tegelikult oli päris külm telgis kui aus olla, vahepeal oli isegi tunne, et võtan oma asjad ja lähen autosse. Esiteks oli väga kõva magada, teiseks oli jalgadel külm ja kolmandaks oli KÜLM:D
Hommikul oli kael kuradima valus, polnud sellest padjast mingit kasu, kael oli nii haige, nagu oleks ööläbi kael kõveras maganud. Kõik kondid olid haiged. Ilmselgelt pole ma harjunud telgis magama, viimati ja tihti sai telgitud kunagi siis kui ma veel tatikas olin, siis ma lausa armastasin seda. Tegelikult armastaks ma seda praegu ka kui seal ainult pehme oleks magada:D Soe ka!
Ärkasime ülese kuskil 11 paiku vms, ajasime endid ülese, sõime, panime oma kraami kokku, tšekkisime veel kaunist vaadet ja hakkasime ennast sättima kohta kus ma peaksid praegu tööd tegema, aga miskipärast kirjutan ma hoopis blogi...
Esimene kus me peatusime, oli kogu meie käigu kõige ilusam koht, Kohti kus käia oli tegelikult väga palju, aga kuna meil oli selleks vaid üks päev, siis polnud aega, vaatasime ära populaarsemad kohad ja nii palju kui jõudsime, kuna telgi tahtsime me püsti saada siiski enne kuute, ei jäänud meil vaatamiseks väga palju aega üle. Kohale saime me kuskil kell 11:00am. Esimeses kohad nägi me eriti kaunist koske, kuhu saime me ka ise jalad sisse pista. Vesi oli väga külm, aga see tasus ära, rahvast oli seal väga palju, Meil oli võimalus minna väga kaugele vaatama, päris kose alla, aga see oli väga pikk maa ülevalt alla, ainult trepid, mööda kalju ääri jne, kogu ring oleks võtnu aega 4-5 tundi, pluss vaatlemine, pildistamine jne. Seega otsustasime, et käime ainult osa ära ja siis tagasi. Käimist oli oma jagu. Ilm oli mega ilus ja kuum, veepudel pidi igaljuhul kaasas olema. Käisime läbi pmst mingi neli kohta, iga koha vahe oli kuskil 10-15 kilomeetrit, kohti kokku, mida oleks olnud vaadata, oli ma arvan 1000:D
Kui me oleksime end ette registreerinud mingi 2 nädalat vms, siis oleks saanud käia ka koobastes ja igalpool mujal kuhu me niisama ei pääse ja see oleks olnud ka tasuta, kaasas oleks olnud siis giid jne.
Viimane koht kus me peatusime ja panime püsti oma telgi oli väga ilus. Puude tagant paistsid ilusad suured mäed ja need olid väga lähedal. Pmst nii kui telgi püsti saime hakkasime otsima endale küttepuid, et saaks teha lõket. Otsimiseks oli aega vähe kuna kohe, kohe oli minemas väga pimedaks. Mina pistsin julgelt oma käed igalepoole, Erki aga soovitas, et vaata enne mingi toikaga üle, enne kui midagi tõstad, kuna nende asjade all võib olla vabalt mõni madu või asi soojas, siis tekkis küll pisikene hirm ja otsustasin, et otsin ka endale toika:D
Kahjuks ei ole ma siiani ühtegi Känguru looduses ringi hüppamas näinud ja õnneks, ei ole me ühtegi alla ka ajanud:D
Surnud kängurusid on tee ääres palju, samuti on ka palju surnud vombateid. Muide see minu lemmik loom sealt loomaaiast oligi vombat, kelle nime ma algul ei teadnud. Huvitav kas nad on päriselt ka nii sõbralikud nagu nad seal olid, või looduses peaks neist pigem eemale hoidma? Küll ma välja uurin, äkki saan ühe ära kodustada:D
Enne kui me hakkasime küttepuid otsima, tuli mulle meelde, et meil ei ole millegagi tuld teha, pole tikke ega midagi. Õnneks oli seal telkimas veel paar seltskonda, kellelt küsida jne.
Läksin mina siis otsima esimesi roikad kui järsku jäi mul kaugelt silma midagi värvilist. Mis see oli? Väike tulemasin. Wtf?? No see pidi küll lihtsalt mingi vedamine olema. Oleks kõigega nii siis, et on midagi vaja, kõnnid ja leiad.
Tule sain ma kohe kenasti põlema, kuna siis on ju metsas kõik mega kuiv, paberit poleks olnud vajagi ja ega see väga ei tahtnudki põleda, panin mingi puukoore põlema ja oligi lõke valmis.
Sõime natukene, istusime ja soojenesime lõkke ääres kuni uni kallal ja tuttu ära.
Tegelikult oli päris külm telgis kui aus olla, vahepeal oli isegi tunne, et võtan oma asjad ja lähen autosse. Esiteks oli väga kõva magada, teiseks oli jalgadel külm ja kolmandaks oli KÜLM:D
Hommikul oli kael kuradima valus, polnud sellest padjast mingit kasu, kael oli nii haige, nagu oleks ööläbi kael kõveras maganud. Kõik kondid olid haiged. Ilmselgelt pole ma harjunud telgis magama, viimati ja tihti sai telgitud kunagi siis kui ma veel tatikas olin, siis ma lausa armastasin seda. Tegelikult armastaks ma seda praegu ka kui seal ainult pehme oleks magada:D Soe ka!
Ärkasime ülese kuskil 11 paiku vms, ajasime endid ülese, sõime, panime oma kraami kokku, tšekkisime veel kaunist vaadet ja hakkasime ennast sättima kohta kus ma peaksid praegu tööd tegema, aga miskipärast kirjutan ma hoopis blogi...
Vahelduseks räägin ma ka natukene telkimisest ja
metsapõlengutest.
Telkimisega on siin Austraalias nii, et seda ei tohi igalpool teha, vähemalt nendest kohtades seda teha ei tohi kus poleks selleks välja pandud vastav märk.
Paljudes kohtades on pandud selged keelumärgid, et telkida pole lubatud ja üldse, isegi autos ei tohi siin riigis magada. Võib-olla ei tohi seda teha ka Eestis, aga sellega mina kursis pole, keegi ütles, et ei tohigi, aga pole kuulnud, et kedagi ka ära oleks aetud kuskilt.
Igaljuhul paljud kohas kus tohob telkid, seal tuleb selle eest ka maksta, aga see koht meie telkisime, oli koht tasuta.
Väga huvitavalt on ära märgitud ka koht, kuhu sa oma telgi üldse maha võid panna – post on püsti, väike plats kuhu asetada telk ja lase aga kätel käia.
Põlengutega on asi nii.
Koht kus me telkisime, seal oli kõik puud saanud põlengutes kannatada.
Telekast me oleme enamvähem kõik näinud kuidas Austraalias kõik põleb ja hull kustutamine käib jne. Mida ei kujutaks seda isegi silmaga ette, et siin kõik põleb. Seal kus me olime oli kõikjal mets ja kõikjal kus sa sõitsid, nägid, et puud on saanud kõvasti kannatada. Seda oli uskumatu lihtsalt näha. Seal kus me olime, oli näha, et seal saadi kustutamisega kiiresti järjele ja midagi suurt otseselt maha ei põlenudki, aga enamus puud oli pooleni põleda saanud. Väha tähtis on, et siin telkides ja üldse metsas olles tuleb enda järelt kõik ära koristada, väiksemgi klaasikild või asi võib siin sellise katastroofi korraldada, et hallleluuja.
Kindlasti on palju juhtunud ka seetõttu, et inimesed kas on ise nalja teinud ja pannud midagi põlema, lootuses, et see asi edasi ei levi, aga kahjuks on asi lõppenud väga kehvasti. Ja kindlasti on ka olnud olukordi kus on oldud lõkkega väga hooletud.
Telkimisega on siin Austraalias nii, et seda ei tohi igalpool teha, vähemalt nendest kohtades seda teha ei tohi kus poleks selleks välja pandud vastav märk.
Paljudes kohtades on pandud selged keelumärgid, et telkida pole lubatud ja üldse, isegi autos ei tohi siin riigis magada. Võib-olla ei tohi seda teha ka Eestis, aga sellega mina kursis pole, keegi ütles, et ei tohigi, aga pole kuulnud, et kedagi ka ära oleks aetud kuskilt.
Igaljuhul paljud kohas kus tohob telkid, seal tuleb selle eest ka maksta, aga see koht meie telkisime, oli koht tasuta.
Väga huvitavalt on ära märgitud ka koht, kuhu sa oma telgi üldse maha võid panna – post on püsti, väike plats kuhu asetada telk ja lase aga kätel käia.
Põlengutega on asi nii.
Koht kus me telkisime, seal oli kõik puud saanud põlengutes kannatada.
Telekast me oleme enamvähem kõik näinud kuidas Austraalias kõik põleb ja hull kustutamine käib jne. Mida ei kujutaks seda isegi silmaga ette, et siin kõik põleb. Seal kus me olime oli kõikjal mets ja kõikjal kus sa sõitsid, nägid, et puud on saanud kõvasti kannatada. Seda oli uskumatu lihtsalt näha. Seal kus me olime, oli näha, et seal saadi kustutamisega kiiresti järjele ja midagi suurt otseselt maha ei põlenudki, aga enamus puud oli pooleni põleda saanud. Väha tähtis on, et siin telkides ja üldse metsas olles tuleb enda järelt kõik ära koristada, väiksemgi klaasikild või asi võib siin sellise katastroofi korraldada, et hallleluuja.
Kindlasti on palju juhtunud ka seetõttu, et inimesed kas on ise nalja teinud ja pannud midagi põlema, lootuses, et see asi edasi ei levi, aga kahjuks on asi lõppenud väga kehvasti. Ja kindlasti on ka olnud olukordi kus on oldud lõkkega väga hooletud.
Järgmine koht peale Blue mountansit oli Bathurst, see oli
koht kus Erki tahtis siis oma auto ära regada, mis meil läks seal üldse meelest
ära, kuna me otsisime seal endale tööriideid, nagu töösaapad ja vestid jne
kraami, otsisime taga seal ka Kmarti, kuna selt oleks olnud osta odavam, aga
jah, tuli välja seda polegi seal, enne oli, aga enam mitte. Seega otsime
kuskilt jumalt.
Mis on hea siin Austraalias tööriiete ja sellise kraami otsmisel, on see, et sa saad kõik selle kraami tagasi, jätad tsekid alles, kunagi pead midagi netis tegema ja täitma jne ja saad raha tagasi kuni 300$.
Selline süsteem võiks igalpool olla.
Olime seal linnas päris tükk aega, lootsime leida sealt ka mingit ööbimispaika, aga 95$ nägu on väga kallis. Linnas on hostelid ja asjad palju, palju odavamad kui linnast väljas, mida oligi arvata ja mida öelgi meile ka kohe algusest peale.
Seega tegime plaani, et sõidame sihtkohale lähemale ja peatume kuskil puhkealas, teeme autos olemise mugavaks ja magame seal ühe öö ära.
Tee peal tuli meil meelde, et pidime Bathurstis tegema rego ära, selleks me ju sinna läksimegi, aga no jah siis, otsisime netist veel kohti mis jääks tee peale, et see järgmine päev ära teha. Koht leitud ja sõitsime edasi. Kuskil tee peal oli olemas puhkeala kuhu saime ennast kenasti ära parkida ja magama jääda.
Ausalt, autos oli kuradima mugav magada, ma ei tee seda telki enam kunagi lahti:D
Iste alla, tekikott ümber, padi pea alla ja ohh kui mõnus pesa, nii me siis ära magasimegi. Ärkasime üpris vara, pesime kikud ja edasi.
Aussis on osades puhkealades olemas veega WC’d pluss kraanikauss kus kenast käsi ja hambaid pesta.
Sellist luksust juba igalpool pole.
Samuti kohas kus me telkisime, oli olemas suur WC. Siin mõeldakse igati inimeste peale.
Sõita oli meil veel kuskil 230 km. Sõitsime siis natukene, peatusime, sõime ja siis oli minu kord rooli minna. Oh god, ma ju üldse ei kartnud. Ma pidin alustama sõitu teel kus oli päris tihe liiklus, VÄGA palju rekasid ja 110 km/h (Y). Üldse „ei“ kartnud ju:D
Tegin siis algul väikse ringi platsi peal, tundus suht okei ja siis davai kohe liiklusesse.
Mõtlesin, et see on võimatu – teise käega suunda näidata, teise käega käike vahetada ja üldse istuda valel pool ja sõita valel pool.
Aga see on täiesti võimalik, kuradima lihtne ja üldse, minu meelest võiks Eestis ka kehtida vasakpoolne liiklus. Võib-olla on asi sellest, et ma olen vasakukäeline, aga see on nii lihtne. Eestis ma ei sallinud väga linnaski sõitmist, siin ma lausa naudin linnas sõitmist ja ringteid jne. Erki ütles ka, et mulle sobib vist vasak pool rohkem ja mul tuleb siin pool üldse sõitmine tunduvalt paremini välja. Pluss ta ei kardagi enam mu kõrval sõita.
Alates sellest ajast kui ma rooli siin sain, pole Erki enam kordagi rooli taha saanud, kuna mulle lihtsalt nii väga meeldib sõita. Eile sain ma esimest korda kott pimedas sõita. See mulle väga ei meeldi, eriti kuna mul on teadmine, et siin võib kohe, kohe hüpata auto ette känguru. Arvestades minu loomaarmastust, ma vist kihutaks enne posti või kuhugi kui loomale otsa, aga ma püüan siiski mõelda, et pigem tuleks siiski otse edasi sõita, kiirust vähendada, mitte põrutada puusse. Ma tahaks siiski ise edasi eladaJ
Püüan oma tunded loomade vastu veidi alla suruda ja jään ise elamaJ
Mis on hea siin Austraalias tööriiete ja sellise kraami otsmisel, on see, et sa saad kõik selle kraami tagasi, jätad tsekid alles, kunagi pead midagi netis tegema ja täitma jne ja saad raha tagasi kuni 300$.
Selline süsteem võiks igalpool olla.
Olime seal linnas päris tükk aega, lootsime leida sealt ka mingit ööbimispaika, aga 95$ nägu on väga kallis. Linnas on hostelid ja asjad palju, palju odavamad kui linnast väljas, mida oligi arvata ja mida öelgi meile ka kohe algusest peale.
Seega tegime plaani, et sõidame sihtkohale lähemale ja peatume kuskil puhkealas, teeme autos olemise mugavaks ja magame seal ühe öö ära.
Tee peal tuli meil meelde, et pidime Bathurstis tegema rego ära, selleks me ju sinna läksimegi, aga no jah siis, otsisime netist veel kohti mis jääks tee peale, et see järgmine päev ära teha. Koht leitud ja sõitsime edasi. Kuskil tee peal oli olemas puhkeala kuhu saime ennast kenasti ära parkida ja magama jääda.
Ausalt, autos oli kuradima mugav magada, ma ei tee seda telki enam kunagi lahti:D
Iste alla, tekikott ümber, padi pea alla ja ohh kui mõnus pesa, nii me siis ära magasimegi. Ärkasime üpris vara, pesime kikud ja edasi.
Aussis on osades puhkealades olemas veega WC’d pluss kraanikauss kus kenast käsi ja hambaid pesta.
Sellist luksust juba igalpool pole.
Samuti kohas kus me telkisime, oli olemas suur WC. Siin mõeldakse igati inimeste peale.
Sõita oli meil veel kuskil 230 km. Sõitsime siis natukene, peatusime, sõime ja siis oli minu kord rooli minna. Oh god, ma ju üldse ei kartnud. Ma pidin alustama sõitu teel kus oli päris tihe liiklus, VÄGA palju rekasid ja 110 km/h (Y). Üldse „ei“ kartnud ju:D
Tegin siis algul väikse ringi platsi peal, tundus suht okei ja siis davai kohe liiklusesse.
Mõtlesin, et see on võimatu – teise käega suunda näidata, teise käega käike vahetada ja üldse istuda valel pool ja sõita valel pool.
Aga see on täiesti võimalik, kuradima lihtne ja üldse, minu meelest võiks Eestis ka kehtida vasakpoolne liiklus. Võib-olla on asi sellest, et ma olen vasakukäeline, aga see on nii lihtne. Eestis ma ei sallinud väga linnaski sõitmist, siin ma lausa naudin linnas sõitmist ja ringteid jne. Erki ütles ka, et mulle sobib vist vasak pool rohkem ja mul tuleb siin pool üldse sõitmine tunduvalt paremini välja. Pluss ta ei kardagi enam mu kõrval sõita.
Alates sellest ajast kui ma rooli siin sain, pole Erki enam kordagi rooli taha saanud, kuna mulle lihtsalt nii väga meeldib sõita. Eile sain ma esimest korda kott pimedas sõita. See mulle väga ei meeldi, eriti kuna mul on teadmine, et siin võib kohe, kohe hüpata auto ette känguru. Arvestades minu loomaarmastust, ma vist kihutaks enne posti või kuhugi kui loomale otsa, aga ma püüan siiski mõelda, et pigem tuleks siiski otse edasi sõita, kiirust vähendada, mitte põrutada puusse. Ma tahaks siiski ise edasi eladaJ
Püüan oma tunded loomade vastu veidi alla suruda ja jään ise elamaJ
Kõik mis vahepeal toimus, kuidas me kohtusime oma tööandjaga
jne, seda ma ei viitsi kirjutada lihtsalt, mõttetu teema, aga jah, tüüp on väga
äge ja tore jne. Kokku saime linnas ja nende taga sõites jõudsime me kohta kus
me nüüd elame. Koht on suht pärapõrgu, aga siiski ilus. Hetkel aknast välja
vaadates näen ma mägesidJ
Ümberringi on suures põllud ja ma näen hobuseid, üks tatsab siin samas aia taga. Oehh, tahan ühte endale!!!!!:)
Siia jõudes näidati meile kohe ette, kus on meie tuba, meie asjad, meie nõud, koht kuhu oma toit panna ja kuidas on lood tööga. Ühesõnaga, mina saan siis vist homme hakata apelsine pakkima, eks näis kui fun see töö on. Pidavat olema väsitav, aga ei midagi väga rasket. Tööga pidi olema nii, et vahepeal võib juhtuda päevi, et tööd pole, kuna turuhind langes vms ja tellimusi on vähem, seega pole vajadust midagi pakkida. Eile aga olevat tööd palju, kuna rahvas tegi ületunde. Mina tahan ka ületunde, sest ma tahan raha, ega ma siia niisama jõlkuma ei tulnud:D
Kuidas lood Erki tööga on, seda ma ei oskagi täpselt kirjeldada, Temale ei olegi vist täpselt midagi anda hetkel, aga on võimalik, et ta saab kuhugi siia lähedale puuvilla farmi põlde niisutama traktori peale, mis on hea raha ma arvan, seni saab ta aga siin elada. Kui aga tuleb peale viljavõtu hooaeg, siis Erki hakkab siin rügama ja siin on siis tööd palju ja palk on ka väga mõnus ja ka minul on siis selle peale võimalus saada tööd. Ma loodan, et ma saan ka millalgi traktori selga istuda ja muud kui rooli keerata, esiteks on see lihtne ja teiseks saab head raha. Aga see hooaeg on tulemas alles septembri lõpp, oktoobri algus vms. Aga siis on kauaks tööd, pluss sõimalus teha tööd seitse päeva nädalas(Y). Ma kõlan nagu töönarkoman, aga ma olengi kui sellist raha on võimalik teenidaJ
Ma ei taha muidugi tööd teha, tahaks jalad seinale visata, reisida ja tsillida jne, või siis teha midagi mis mulle väga meeldib ja selle eest antaks raha ka. Aga kui nii ei saa, siis peab rügama nii et otsaesine tilgub.
Siin farmis on peale minu ja Erki veel neli eestlast – kaks naist ja kaks meest. Ma ei tunnegi ennast siin nii üksikunaJ
Rohkem olen saanud siin rääkida ikkagi inglise keeles, mis on küll veidi keeruline minu jaoks, kuna ma tihti ei tea kuidas midagi öelda, siis seletan pidevalt ümber nurga, õnneks saavad inimesed kiiresti aru mida ma öelda tahan ja on abiks mulle. Kõik on siin väga sõbralikud ja toredad. Rahvas hoiab siin õnneks isegi täitsa puhtust, igaüks koristab enda järelt, pesevad nõusid jne.
Rahvast on siin tegelikult üldse palju ja igaüks teeb ma ei tea mis tööd.
Minu esialgne arvamus oli, et siin farmis ongi nii, et pakid apelsine, korjad apelsine, pannakse vili maha, võetakse vilja ja vsjoo. Aga siin ikka tehakse kõike. Üks vend lausa teeb tigudele mürki, mis läheb siis Austraalias igalepoole poodidesse müüki. WTF????
Ühed on enamvähem mehhaanikud, üks mingi elektrimees, oehh, ma ei teagi, KÕIKE tehakse siin.
Elamine on siin suur ja ruumi on palju, meil on suured pesuruumid, elutuba kogu kupatusega, mida hetkel lausa sisustatakse. Meil on suur ruum, pinksilauaga, piljardilauaga, isegi mingi paariletimoodi asi koos paaripukkidega on olemas:D
Väljas on suur gaasigrill ilusate ilmade tarvis kui keegi tahab grillida. Siin on kõik olemas mida vaja ja rohkemgi ja see kõik on meie töötajate jaoks. Omanikud elavad ise hoopis kuskil mujal. Meie majandame ja teeme siin kõike nii kuidas oskame ja kui ei oska, siis küsime abiJ
Oleme vahel peal käinud jälle linnas ja otsinud võimalusi interneti jaoks siin pärapõrgus. Nagu ma olen öelnud, see on internet on siin kohutav teema. Käisime ühes esinduses, tahtsime mingit modemit, mingit paketti, ja et midagi saada, pead sa midagi tõestama, selleks oleks pidanud me jälle panka jooksma jne, lõpuks Erki läks juba närvi ja loobus sellest, sest see kõik on ajuvaba.
Me oleme paari viimase päeva jooksul käinud nii palju pangas, et lihtsalt mine või lolliks. Sama lugu oli ka siis kui tahtsime autot regada, jälle on vaja midagi tõestada, sul on vaja mingit kindlat aadressi ja kõik on siin seotud pangaga. Tahad midagi tõestada, mine panka, küsi mingi paber, kus on seal peal mingi aadress ja neid pabereid on ka mingi kolme sorti, sina pead küsima selle õige, milline on õige????? AJUVABA.
Täna saime lõpuks pangas ka ära tellida oma pangakaardid ja loodame, et saame need seekord kätte ka. Linnast väljas pankades on ikka tunduvalt normaalsemad töötajad kui Sydneys, räägivad ka nii, et saad asjast aru ja kõik saab ilusti tehtud. Sind ei jooksutata nagu mingit oravat ratta peal, mine sinna ja tänna, tõesta seda ja teist ning isegi veel kolmandat.
Igaljuhul, ma ei jaksa enam midagi kirjutada.
Varsti tuleb kogu kamp töölt koju ja meil jääb köögis kitsaks, mis tähendab, et peab minema süüa tegema. Mina pean valmistuma homme tööks, kuidas ma sinna saan ja millega ja mis kell, ma veel täpselt ei teagi. Meie toas on veel üks prantslane kes rääkis, et kella kaheksaks, kuna tema inglise keel ja aktsent olid jubedad, siis sain ma üpris halvasti aru mis ja kuidas. Küll jõuab veel uurida.
Alates nüüdsest hakkangi ma olema vähem internetis ja teen vähem postitusi kuna tööd peab hakkama tegema, aga ma püüan siiski teid kursis hoida oma tegemistega.
Kogu mu jutt on kohati vist väga segane, aeg-ajalt katsun jutu üle sirvida ja oma vigu parandada, praegu aga ma lihtsalt ei viitsi. Loodan, et saate enam-vähem aru ja viitsite üldse lugedaJ
Pilte Blue Mountinsist saate vaadata siit: Rännak AustraaliasÜmberringi on suures põllud ja ma näen hobuseid, üks tatsab siin samas aia taga. Oehh, tahan ühte endale!!!!!:)
Siia jõudes näidati meile kohe ette, kus on meie tuba, meie asjad, meie nõud, koht kuhu oma toit panna ja kuidas on lood tööga. Ühesõnaga, mina saan siis vist homme hakata apelsine pakkima, eks näis kui fun see töö on. Pidavat olema väsitav, aga ei midagi väga rasket. Tööga pidi olema nii, et vahepeal võib juhtuda päevi, et tööd pole, kuna turuhind langes vms ja tellimusi on vähem, seega pole vajadust midagi pakkida. Eile aga olevat tööd palju, kuna rahvas tegi ületunde. Mina tahan ka ületunde, sest ma tahan raha, ega ma siia niisama jõlkuma ei tulnud:D
Kuidas lood Erki tööga on, seda ma ei oskagi täpselt kirjeldada, Temale ei olegi vist täpselt midagi anda hetkel, aga on võimalik, et ta saab kuhugi siia lähedale puuvilla farmi põlde niisutama traktori peale, mis on hea raha ma arvan, seni saab ta aga siin elada. Kui aga tuleb peale viljavõtu hooaeg, siis Erki hakkab siin rügama ja siin on siis tööd palju ja palk on ka väga mõnus ja ka minul on siis selle peale võimalus saada tööd. Ma loodan, et ma saan ka millalgi traktori selga istuda ja muud kui rooli keerata, esiteks on see lihtne ja teiseks saab head raha. Aga see hooaeg on tulemas alles septembri lõpp, oktoobri algus vms. Aga siis on kauaks tööd, pluss sõimalus teha tööd seitse päeva nädalas(Y). Ma kõlan nagu töönarkoman, aga ma olengi kui sellist raha on võimalik teenidaJ
Ma ei taha muidugi tööd teha, tahaks jalad seinale visata, reisida ja tsillida jne, või siis teha midagi mis mulle väga meeldib ja selle eest antaks raha ka. Aga kui nii ei saa, siis peab rügama nii et otsaesine tilgub.
Siin farmis on peale minu ja Erki veel neli eestlast – kaks naist ja kaks meest. Ma ei tunnegi ennast siin nii üksikunaJ
Rohkem olen saanud siin rääkida ikkagi inglise keeles, mis on küll veidi keeruline minu jaoks, kuna ma tihti ei tea kuidas midagi öelda, siis seletan pidevalt ümber nurga, õnneks saavad inimesed kiiresti aru mida ma öelda tahan ja on abiks mulle. Kõik on siin väga sõbralikud ja toredad. Rahvas hoiab siin õnneks isegi täitsa puhtust, igaüks koristab enda järelt, pesevad nõusid jne.
Rahvast on siin tegelikult üldse palju ja igaüks teeb ma ei tea mis tööd.
Minu esialgne arvamus oli, et siin farmis ongi nii, et pakid apelsine, korjad apelsine, pannakse vili maha, võetakse vilja ja vsjoo. Aga siin ikka tehakse kõike. Üks vend lausa teeb tigudele mürki, mis läheb siis Austraalias igalepoole poodidesse müüki. WTF????
Ühed on enamvähem mehhaanikud, üks mingi elektrimees, oehh, ma ei teagi, KÕIKE tehakse siin.
Elamine on siin suur ja ruumi on palju, meil on suured pesuruumid, elutuba kogu kupatusega, mida hetkel lausa sisustatakse. Meil on suur ruum, pinksilauaga, piljardilauaga, isegi mingi paariletimoodi asi koos paaripukkidega on olemas:D
Väljas on suur gaasigrill ilusate ilmade tarvis kui keegi tahab grillida. Siin on kõik olemas mida vaja ja rohkemgi ja see kõik on meie töötajate jaoks. Omanikud elavad ise hoopis kuskil mujal. Meie majandame ja teeme siin kõike nii kuidas oskame ja kui ei oska, siis küsime abiJ
Oleme vahel peal käinud jälle linnas ja otsinud võimalusi interneti jaoks siin pärapõrgus. Nagu ma olen öelnud, see on internet on siin kohutav teema. Käisime ühes esinduses, tahtsime mingit modemit, mingit paketti, ja et midagi saada, pead sa midagi tõestama, selleks oleks pidanud me jälle panka jooksma jne, lõpuks Erki läks juba närvi ja loobus sellest, sest see kõik on ajuvaba.
Me oleme paari viimase päeva jooksul käinud nii palju pangas, et lihtsalt mine või lolliks. Sama lugu oli ka siis kui tahtsime autot regada, jälle on vaja midagi tõestada, sul on vaja mingit kindlat aadressi ja kõik on siin seotud pangaga. Tahad midagi tõestada, mine panka, küsi mingi paber, kus on seal peal mingi aadress ja neid pabereid on ka mingi kolme sorti, sina pead küsima selle õige, milline on õige????? AJUVABA.
Täna saime lõpuks pangas ka ära tellida oma pangakaardid ja loodame, et saame need seekord kätte ka. Linnast väljas pankades on ikka tunduvalt normaalsemad töötajad kui Sydneys, räägivad ka nii, et saad asjast aru ja kõik saab ilusti tehtud. Sind ei jooksutata nagu mingit oravat ratta peal, mine sinna ja tänna, tõesta seda ja teist ning isegi veel kolmandat.
Igaljuhul, ma ei jaksa enam midagi kirjutada.
Varsti tuleb kogu kamp töölt koju ja meil jääb köögis kitsaks, mis tähendab, et peab minema süüa tegema. Mina pean valmistuma homme tööks, kuidas ma sinna saan ja millega ja mis kell, ma veel täpselt ei teagi. Meie toas on veel üks prantslane kes rääkis, et kella kaheksaks, kuna tema inglise keel ja aktsent olid jubedad, siis sain ma üpris halvasti aru mis ja kuidas. Küll jõuab veel uurida.
Alates nüüdsest hakkangi ma olema vähem internetis ja teen vähem postitusi kuna tööd peab hakkama tegema, aga ma püüan siiski teid kursis hoida oma tegemistega.
Kogu mu jutt on kohati vist väga segane, aeg-ajalt katsun jutu üle sirvida ja oma vigu parandada, praegu aga ma lihtsalt ei viitsi. Loodan, et saate enam-vähem aru ja viitsite üldse lugedaJ
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar